Jeannie oli sisse viinud mõned muudatused. Künkale üsna lähedal oli vana kriidiauk, kuhu künkast pääses maa-alust käiku pidi. Kelda oli lasknud oma poistel kriidiauku kohendada lainepleki ja presendi abil, mille nad olid väga ühemõtteliselt „leidnud”, nagu nad kõike „leidsid”. See nägi aga endiselt välja nagu tavaline kriidiauk, sest selle ümber oli seatud põldmarja- ja mesiturakavääte ja kribuvitsaoksi, nii et isegi hiir oleks sealt ainult hädavaevu läbi pääsenud. Vesi aga pääses sisse, nirises mööda plekki ja täitis alla pandud tünnid; nüüd oli seal palju suurem toiduvalmistamisruum, seal oli lausa niipalju ruumi, et Tiffany sai alla ronida, kui tal oli ainult meeles oma nime hüüda: siis tõmbasid nähtamatud käed nööre ja nagu võluväel avanes läbipääsmatute põldmarjaväätide vahel käik. Kriidiaugus oli ka kelda isiklik vannituba – Feegle’id ise pesid ennast ainult siis, kui miski, näiteks kuuvarjutus, seda neile meelde tuletas.
Amber toimetati kärmelt august alla ja Tiffany jäi põldmarjametsa äärde õige koha lähedusse kärsitult ootama, kuni ogalised väädid „võluväel” kõrvale tõmbusid.
Jeannie, kelda, kes oli peaaegu sama ümmargune kui jalgpall, ootas Tiffanyt juba, väike laps kummaski käes.
„Mul on väega ‘ia meel sind näha, Tiffany,” ütles ta ja mingil põhjusel tundusid tema sõnad imelikud ja kohatud. „Ma käskisin poistel minna ja aur välla lasta,” jätkas kelda. „Sie on naise tüö ja sialjuures sugugi mitte tore, sa oled kindlasti nõus. Nad panid tüdruku tule kõrvale ja ma ‘akkasin temale leevendust panema. Ma arvan tõeste, et ta saab tervess, aga sina oled täna ‘iad tüöd teind. Sinu kuulus Vanaema Weatherwax ise poless paremini ‘akkama saand.”
„Tema õpetaski mind valu ära võtma,” ütles Tiffany.
„Ära sa räegi!” tähendas kelda ja vaatas Tiffanyt imelikult. „Ma loodan, et sa’i pia kahetsema seda päiva, kui ta selle… lahke teo tegi.”
Nüüd ilmusid käigust, mis viis põhikünkasse, mitu Feegle’it. Nad vaatasid kõhelevalt vaheldumisi oma keldat ja oma moori ning siis ütles eestkõnelejast Feegle väga vastumeelselt: „Ma’i taha vahile segada, daamid, a’ meie tegime tillut ‘ilisõhtast ‘aukamist ja Rob käskis küsida, kas purakas tillu moor tahass natike mekkida?”
Tiffany tõmbas ninaga õhku. Õhus oli väga äratuntav lõhn ja selline lõhn tekib siis, kui lambaliha on lähedases kokkupuutes näiteks praepanniga. Hea küll, mõtles Tiffany, me teame, et nad seda teevad, aga neil võiks olla niipalju viisakust, et mitte teha seda minu juuresolekul!
Eestkõneleja ilmselt taipas seda, sest ta lisas, mudides mõlema käega raevukalt oma kildiserva, nagu Feegle’itel kombeks, kui nad üüratut valet räägivad: „Nuuh, mina vist kuulsin, et üts lambitükk võis nigu kogimata panni piale kukkuda, kui sie tulel oli, ja meie püüdsime sida küll ää tirida, aga – nuh, te ju tiate, mihuksed lambid on – sie läts paanigasse ja ‘akkas vasta.” Nüüd tundis kõneleja juba ilmset kergendust sellest, et tal oli õnnestunud mingi vabandus kokku klopsida, ja ta üritas tõusta ulme kõrgematesse sfääridesse ning jätkas: „Mina isikligult arvan, et tema tahtis ennast tappa, kuna tal polnd terve päiva muud teha kui rohtu süüa.”
Ta vaatas Tiffanyle lootusrikkalt otsa, et näha, kas tal läks õnneks, kuid nüüd sekkus kelda ja lausus teravalt: „Tillu Mesimokk Jock, mine ja ütle, et purakas tillu moor võtab ühe lambalihaga võileiva, on selge?” Ta vaatas Tiffanyle otsa ja ütles: „Ei mingit vastavaidlemist, tüdruk. Mulle tundub, et sa piaaegu vangud korraliku sooja toidu puudusest. Mina tian ‘ästi, et nõiad ‘oolitsevad kõigi eest piale iseenda. Lipake juba, poisid.”
Tiffany tajus endiselt õhus mingit pinget. Kelda pisike surmtõsine pilk püsis temal, siis aga küsis Jeannie: „Kas sa eilset mäletad?”
See küsimus tundus tobe, kuid Jeannie ei teinud kunagi tobedusi. See andis mõtlemisainet, kuigi Tiffany igatses enesetapjaliku lamba liha ja korralikku und.
„Eile – noh, nüüd on see vist juba üleeile – kutsuti mind Kisubüksinda külla,” lausus ta mõtlikult. „Sealne sepp oli ääsiga ettevaatamatu olnud, see lagunes laiali ja paiskas kuumi süsi talle jala peale. Ma tohterdasin teda, võtsin valu ära ja panin selle alasi sisse. Selle eest sain ma tasuks kakskümmend neli naela kartuleid, kolm pargitud hirvenahka, pool ämbrit naelu, ühe vana lina, mis kõlbab sidemete tegemiseks, ja väikese purgitäie siilirasva, mis, nagu sepa naine vandus, olevat raudkindel rohi, kui lõõrid haiged. Lisaks sõin ma koos nende perega tubli portsu hautist. Seejärel, kuna ma juba olin seal läheduses, käisin ma Kisub-Paljudega külas, kus lahendasin härra Goweri väikese probleemi. Ma rääkisin talle siilirasvast, tema ütles, et see on imeline rohi alumise otsa tõbede vastu, ja andis mulle purgi vastu terve singi. Proua Gower tegi mulle teed ja lubas mul korjata vakatäie armuäädikarohtu, mis kasvab tema aias lopsakamalt, kui ma kusagil mujal olen näinud.” Tiffany vaikis hetke. „Õigus jah, ja siis põikasin ma läbi Oiu Lõpust, et ühel haigel mähist vahetada, ja siis käisin ma parunit vaatamas ja terve ülejäänud päev oli loomulikult minu enda päralt, hah! Aga üldiselt polnud see halb päev, kui kõike arvesse võtta, sest inimesed olid liiga hõivatud Rohimispeo peale mõtlemisega.”
„Kui kõike arvesse võtta, on sie päiv möödas,” lausus kelda, „ja kahtlemata oli sie tööd täis ja kasulik päiv. Aga kogu päiva tulid mul sinu kohta eelaimused, Tiffany Aching.” Kui Tiffany tahtis protestima hakata, tõstis Jeannie oma väikese pähkelpruuni käe ja jätkas: „Tiffany, sina piad tiadma, et mina valvan sinu üle. Sina oled ikkagi nende küngaste moor ja minul on võim sind oma pias valvata, sinul silma pial ‘oida, sest keegi piab seda tegema. Ma tian, et sina tiad seda, sest sa oled tark, ja ma tian, et sina teed minu ees näo, nagu sa ei tiaks, täpselt nii nagu mina teen näo, nagu ma ei tiaks, et ma tian, ja ma olen kindel, et sa tiad ka seda, eks ole?”
„Võib-olla pean ma selle pliiatsi ja paberi abil selgeks rehkendama,” vastas Tiffany, üritades naeruga pinget leevendada.
„Sie pole naljakas! Minu pias on sinu kohal pilved. Sinu ümber on ‘ädaoht. Ja mis kõige ‘ullem, mina ei näe, kust see tuleb. Ja sie pole õige!”
Täpselt siis, kui Tiffany suu avas, sibas künka poolt tulevast käigust välja pool tosinat Feegle’it, kes kandsid taldrikut. Tiffany pani tahes-tahtmata tähele – kuna nõiad panevad tähele kõike, mis vähegi võimalik –, et taldriku sinine iluääris meenutas väga tema ema peaaegu parimat lõunaserviisi. Ülejäänud taldriku varjas suur tükk lambaliha koos mundris kartulitega. Toit lõhnas imeliselt ja Tiffany kõht võttis juhtimise ajult üle. Nõid sööb alati, kui võimalik, ja on õnnelik, et saab.
Lihatükk oli pooleks lõigatud, kuid keldale mõeldud pool oli Tiffanyle mõeldud poolest natuke väiksem. Rangelt võttes ei saa üks pool teisest väiksem olla, sest siis ei ole tegu poolega, kuid kõik saavad aru, mida sellega mõeldakse. Ja keldadel on nende väiksuse kohta alati tohutu isu, sest nad peavad lapsi ilmale tooma.
Igatahes polnud praegu rääkimiseks sobiv aeg. Üks Feegle pakkus Tiffanyle nuga, mis oli tegelikult Feegle’i kahe teraga mõõk, ja siis tõstis ta üsna räämas plekktopsi, mille sisse oli pistetud lusikas.
„Vürtskastet?” küsis ta häbelikult.
See oli Feegle’ite söömaaja kohta juba üsna peenutsev, kuigi Jeannie oli neid mingil määral tsiviliseerinud, niivõrd, kuivõrd Feegle’eid on võimalik tsiviliseerida. Vähemalt olid nad hakanud asja mõttele pihta saama. Kuid sellest hoolimata oli Tiffany piisavalt asjatundlik, et olla ettevaatlik.
„Mis siin sees on?” küsis ta, teades, et see on ohtlik küsimus.
„Oh, igasugu imelist
