on väega toitvad, vitami’ne ja minera’le täis, ja noid tillukesi pro-teiine, ja mis kõige toredam: kui küllalt küüslauku panna, maitsevad need küüslaugu järgi.”
„Mille järgi need maitsevad siis, kui küüslauku mitte panna?” uuris Tiffany.
„Tigude,” vastas kelda, kellel hakkas kelnerist kahju, „ja ma pian ütlema, et need on ‘ia toidupoolis, tüdruk. Poisid lasevad teod välja metskapsa ja koerasalati peale sööma. Teod on üsna maitsvad ja ma arvan, et sulle meeldib tõsiasi, et selle juures pole mingit vargust.”
Noh, see oli muidugi hea, pidi Tiffany tunnistama. Feegle’id tõesti varastasid mõnuga ja pidevalt, samapalju lõbu kui kõige muu pärast. Teisest küljest võisid nad õigete inimeste vastu õiges kohas ja õigel ajal väga helded olla, ja õnneks just nii see praegu oligi.
„Ja ikkagi – Feegle’id peavad põldu?” tähendas Tiffany valjusti.
„Ei-ei!” tõrjus Feegle’ite eestkõneleja, samal ajal kui tema kaaslased näitasid oma vastikust selle mõtte vastu, tehes öäkk-hääli ja pistes näppe kurku. „Sie põle põllupidamine, sie on karjadamine, mis sobib noile, kes on ‘ingelt vabad ja tah’vad tunda tuult oma kildi all. Samas piab ütlima, et kui teod kiini juoksevad, võib sie tõesti olla tibatillu piinlik.”
„Proovi ometi, ole hea,” palus kelda. „See annab neile julgust.”
Tegelikult oli Feegle’ite uus köök tõesti päris maitsev. Võibolla on see tõsi, mida räägitakse, mõtles Tiffany, et küüslauguga sobib kõik. Välja arvatud magus munakreem.
„Ära ole poiste piale pahane,” ütles Jeannie, kui nad mõlemad olid kõhu täis söönud. „Ajad muutuvad ja ma arvan, et nad tiavad seda. Ajad muutuvad ka sinu jaoks. Kuidas sul tunne on?”
„Oh, tead, nagu ikka,” vastas Tiffany. „Ma olen väsinud, segaduses ja pahane. Umbes niimoodi.”
„Sina tüötad liiga palju, kulla tüdruk. Ma kardan, et sa ei saa küllalt süüa, ja seda ma näen selgesti, et sa ei saa küllalt magada. Ei tea, millal sa viimati öö korralikus voodis magasid? Sa ju tiad, et magama piab: kui puhata ei saa, ei suuda sa õigesti mõelda. Ma kardan, et varsti läheb sul vaja kogu jõudu, mis sa leida suudad. Kas sa tahad, et ma panen sulle leevenduse piale?”
Tiffany haigutas jälle. „Tänan pakkumast, Jeannie,” ütles ta, „aga ma arvan, et seda pole vaja, ära pane pahaks.” Nurgas oli hunnik rasvast villa, mis oli ilmselt alles hiljuti kuulunud lambale, kes oli otsustanud julma maailmaga hüvasti jätta ja enesetapu sooritada. Villahunnik paistis väga kutsuv. „Ma peaksin minema ja vaatama, kuidas tüdrukul läheb.” Tundus, et Tiffany jalad ei taha, et ta paigast liiguks. „Samas on tal Feegle’ite künkas ilmselt sama julge olla kui omaenda kodus.”
„Ei-ei,” lausus Jeannie vaikselt, samal ajal kui Tiffany silmad kinni vajusid. „Palju, palju julgem kui omaenda kodus.”
Kui Tiffany juba lausa norskas, sammus Jeannie aeglaselt mööda käiku põhikünkasse. Amber oli tule ääres kerra tõmbunud, kuid Rob Igaüks oli mõned vanemad ja targemad Feegle’id tema ümber paigutanud. Põhjus oli selles, et künkasaalis käis õhtune kaklus. Nac Mac Feegle’id võitlesid sama tihti kui hingasid ja üldiselt samal ajal. See oli mingis mõttes neile lausa nagu elu mõte, kui mõtlema hakata. Pealegi, kui sa oled ainult mõne tolli pikkune, pead sa võitlema kogu maailmaga, niisiis oleks targem juba varakult õppima hakata.
Jeannie istus oma abikaasa kõrvale ja jälgis mürglit mõnda aega. Noored Feegle’id põrkasid eemale seintelt, oma onudelt ja üksteiselt. Siis küsis Jeannie: „Rob, mis sa arvad, kas me kasvatame oma poisse ikka õigesti?”
Rob Igaüks, kes tajus Jeannie meeleolu, vaatas magava tüdruku poole.
„Nu jeh, igastahis… Hoh, kas’a nägid? Tillu Jockist Tiba Tillem Jock virutas Juhmile Wulliele jalaga hargivahesse! Imeline lüök, ja ta on ju alles ain’t kolm tolli pikk!”
„Ühel päival saab temast suur sõjamees, Rob, see on sulatõsi,” nõustus Jeannie, „aga…”
„Ma ütlin neile alati,” jätkas elevil Rob Igaüks, samal ajal kui nimetatud noor Feegle neil üle pea lendas, „et edu tuob sie, kui ründad ain’t neid, kes on sinust palju suuremad! Sie on tähtis reegel!”
Jeannie ohkas, kui järjekordne noor Feegle vastu seina matsatas, pead raputas ja tagasi võitlusse sööstis. Feegle’itele on peaaegu võimatu viga teha. Kui mõni inimene üritaks Feegle’ile peale astuda, avastaks ta, et mehike, kes oli tema arvates tema saapa all, ronib tegelikult mööda tema püksisäärt üles – ja pärast seda saab päev minna ainult hullemaks. Pealegi, kui sa näed ühte Feegle’it, on tõenäoliselt läheduses palju teisi Feegle’eid, keda sa ei märganud, nemad märkasid sind aga kindlasti.
Võib-olla on jõmikatel suuremad mured, sest nad on ise meist suuremad, mõtles kelda. Ta ohkas mõttes. Oma abikaasale ei ütleks ta seda kunagi, aga vahel mõtiskles ta tõesti, kas poleks kasulik, kui mõnele noorele Feegle’ile õpetataks näiteks, noh, raamatupidamist. Mõnda sellist tööd, kus sa ei pea vastu seinu põrkama ja kogu aja kaklema. Aga samas, kas ta oleks siis veel üldse Feegle?
„Minul on puraka tillu moori pärast hirm, Rob,” ütles Jeannie. „Miski on viltu.”
„Ta ise tahtis mooriks saada, tüdruk,” vastas Rob. „Nüid piab ta mõega tõmbama, täpselt nigu meie. Sa tiad, et ta on kõva võitleja. Ta andis talveisandale surmasuudeluse ja virutas haldjakuningannale praepanniga. Ja mulle meenub üts kord, kui too nähtamatu elukas tema pähe ronis, ja tema maadles tollega ja saatis ta minema. Ta võitleb.”
„Oh, seda ma tian,” lausus kelda. „Ta suudles talve nägu, nii et jälle tuli kevad. See oli väega suur asi, mis ta tegi, muidugi, aga siis oli tal kaitseks suve mantel. Suvi andis talle jõudu, ta ei teinud kõike oma jõuga. Aga ta sai hästi ‘akkama, mul ei tule pähe kedagi teist, kes oleks paremini ‘akkama saanud, aga ta piab ettevaatlik olema.”
„Mis vainlane sie on, kellega meie teda aidata ei saa?” küsis Rob.
„Ma’i oska öelda,” vastas kelda, „aga minu pias paistab see niimoodi. Kui ta talvele musi andis, raputas see mind juurteni; mulle tundus, et see raputas ka maailma, ja ma mõtlen tahes-tahtmata, et võib-olla on mõni, kes selle piale unes liigutas. Vaata, Rob Igaüks, et sa hoiad tal pial rohkem kui ühe silma.”
IV PEATÜKK
KULD, MIS HIILGAB
Tiffany ärkas näljasena ja naeruhäälte peale. Amber oli ärkvel ja igasuguse tõenäosuse vastaselt rõõmus.
Tiffany sai teada, miks tüdruk rõõmus on, kui tal oli õnnestunud pressida suurem osa oma kehast käiku, mis viis künkasse. Tüdruk lamas endiselt küljetsi, kägaras, kuid salk Feegle’eid lõbustas teda hundirataste ja saltode viskamise ning vahel ka humoorikalt üksteise otsa komistamisega.
Amberi naer oli noorem kui ta ise: see meenutas tita lõkerdamist, kui ta näeb läikivaid ja ilusate värvidega asju. Tiffany ei teadnud, kuidas kelda leevendus toimis, aga see oli palju tõhusam kui kõik, mida nõiad teha suudaksid: paistis, et see rahustas inimest ja tervendas pead seest väljapoole. See tegi inimese terveks ja, mis kõige parem, pani unustama. Tiffanyle tundus, et vahel rääkis kelda leevendustest, nagu oleksid need elus – nagu oleksid need elavad mõtted või heatahtlikud elusolendid, kes kõik
