pole selle vastu midagi, mitte kõige vähematki, aga kas teil pole kunagi tulnud pähe lappi ja ämbrit kaasa võtta, kui te põlvili laskute? Inimestel pole vaja palveid, preili Spruce, neil on vaja, et te teeksite tööd, mis ootab tegemist, preili Spruce. Ja mul on teist kõrini, preili Spruce, ja eriti kõrini on mul teie kenast valgest kitlist. Rolandile avaldas teie imeline valge kittel vist väga muljet, aga minule ei avalda, preili Spruce, sest te ei tee kunagi midagi, mis selle ära määriks.”
Põetaja tõstis käe. „Ma võiksin sulle kõrvakiilu anda!”
„Ei,” ütles Tiffany kindlalt. „Ei võiks.”
Käsi jäi paigale. „Mind pole elus kunagi niimoodi solvatud!” kriiskas raevunud põetaja.
„Kas tõesti?” imestas Tiffany. „Ma olen siiralt üllatunud.” Ta pöördus kannal ringi, jättis põetaja seisma, kus see oli, ja marssis noore valvuri juurde, kes oli äsja eessaali tulnud.
„Ma olen sind enne ka näinud. Ma vist ei tea, kes sa oled. Palun ütle, mis su nimi on.”
Valvuriõpilane tegi midagi, mis oli tema meelest ilmselt auandmine. „Preston, preili.”
„Kas parun on alla krüpti viidud, Preston?”
„Jah, preili, ja ma viisin sinna ka mõned laternad ja riideid ja ämbritäie sooja vett, preili.” Ta muigas laialt, kui Tiffany ilmet nägi. „Kui ma väike olin, pani mu vanaema surnuid lautsile, preili. Ma võin aidata, kui te tahate.”
„Kas sinu vanaema laskis sul aidata?”
„Ei, preili,” vastas noormees. „Ta ütles, et mehed ei tohi selliseid asju teha, kui neil pole doktriini tunnistust.”
Tiffany sattus hetkeks segadusse. „Doktriini?”
„Teate küll, preili: see ütleb, et nad tunnevad rohtusid ja ravijooke ja oskavad jalgu otsast saagida ja muud sihukest.”
Koitis mõistmine. „Aa, sa mõtled doktori tunnistust. Seda pole siin tõesti vaja. Praegu ei ürita me vaest meest terveks teha. Tänan abi pakkumast, aga ma valmistan ta ise ette. See on naiste töö.”
Miks täpselt see naiste töö on, seda ma ei tea, mõtles Tiffany, kui jõudis krüpti ja hakkas käiseid üles käärima. Noor valvur oli nii arukas, et oli toonud isegi ühe kausikese mullaga ja teise soolaga.12 Väga tubli, vanaema, mõtles Tiffany. Vähemalt keegi õpetas poisile midagi kasulikku!
Tiffany nuttis, kui vana meest „esinduslikuks” tegi, nagu Vanaema Weatherwax selle kohta ütles. Ta nuttis alati. See oli vajalik. Aga ei nutetud seal, kus kõik teised näevad, nõiad nii ei tee. See oleks inimestele ootamatu. See tekitaks neis kõhedust.
Tiffany astus sammu tagasi ja jäi oma kätetööd silmitsema. Noh, tuli tunnistada, et vanapoiss nägi välja parem kui eile. Viimase lihvina võttis Tiffany taskust kaks pennist münti ja asetas õrnalt paruni laugudele.
Need olid vanad kombed, mida oli Tiffanyle õpetanud Nanny Ogg, aga nüüd oli tal ka üks uus komme, mida teadis ainult tema. Ta toetus ühe käega vastu marmorplaati, millel parun lamas, ja võttis teise kätte veeämbri. Nii seisis ta liikumatult, kuni vesi ämbris keema läks ja marmorplaadile hakkas tekkima jää. Siis viis Tiffany ämbri välja ja kallas roiskveetorusse tühjaks.
Kui ta valmis sai, kihas linnus tegevusest, nii et ta jättis inimesed oma tööd tegema. Ta kõhkles, kui linnusest välja astus, ja peatus, et mõelda. Inimesed ei peatu just tihti, et mõelda. Nad mõtlevad käigu pealt. Vahel aga on see hea mõte: lihtsalt korraks kinni pidada, juhuks kui sa liigud vales suunas.
Roland oli paruni ainus poeg ja Tiffany teada ka tema ainus sugulane – või siis vähemalt ainus sugulane, kes tohtis linnuse lähedusse tulla: pärast kohutavaid ja kalleid juriidilisi lahinguid oli Rolandil õnnestunud keelata linnusesse tulek oma hirmsatel tädidel, paruni õdedel, kes ausalt öeldes olid isegi vana paruni enda arvates nii tigedad vanad tuhkrud, kui inimene oma elu püksisäärtest üldse leida võib. Aga oli veel üks isik, kes peaks paruni surmast teadma, ja tema polnud mingil kujuteldaval viisil paruni sugulane, kuid ometigi, nojah, oli ta keegi, kes pidi nii tähtsast asjast kuulma, nii kiiresti kui võimalik. Tiffany võttis suuna Feegle’ite künka poole, et keldaga rääkida.
Kui Tiffany künka juurde jõudis, istus Amber selle ees ja õmbles päikesepaistel.
„Tere, preili,” ütles ta rõõmsalt. „Ma siis lähen ja ütlen proua keldale, et te olete siin.” Ja ta lipsas august alla, kergelt nagu madu, täpselt nii, nagu Tiffanygi oli kunagi saanud lipsata.
Miks Amber siia tagasi tuli? mõistatas Tiffany. Ta oli tüdruku Achingute talusse viinud, et ta oleks turvalises kohas. Miks ta läbi Kriidimaa tagasi künka juurde tuli? Kuidas tal üldse meeles oli, kus see on?
„See laps on väga huvitav,” lausus hääl, ja Kärnkonn13 pistis pea lehe alt välja. „Ma pean ütlema, et te paistate äärmiselt erutunud, preili.”
„Vana parun on surnud,” ütles Tiffany.
„Noh, seda oli oodata. Elagu parun,” lausus Kärnkonn.
„Ta ei ela, ma ju ütlesin,” seletas Tiffany. „Ta on surnud.”
„Ei,” krooksatas Kärnkonn. „Nii lihtsalt öeldakse. Kui kuningas sureb, tuleb kohe kuulutada, et uus kuningas on olemas. See on oluline. Huvitav, milline uus parun on? Rob Igaüks ütleb, et ta on hädine mömm, kes ei kõlba isegi sinu saapaid lakkuma. Ja ta solvas sind väga rängalt.”
Olgu mineviku asjaolud millised on, aga Tiffany ei kavatsenud sellist juttu lihtsalt niisama kuulata. „Mul pole vaja, et keegi midagi lakuks, tänan väga. Pealegi,” lisas ta, „ta pole ju nende parun. Feegle’id on väga uhked selle üle, et neil pole isandat.”
„Teie esitis on õige,” lausus Kärnkonn mõtlikult, „aga tuleb meeles pidada, et Feegle’id on uhked ka selle üle, et tarbivad igal vähimalgi ettekäändel võimalikult palju alkoholi, mille tõttu nad on ettearvamatus tujus, ja parun usub täiesti kindlalt, et tema on kõigi ümbruskonna maade de facto omanik. See on väide, mida toetab ka seadus. Ma pean kahetsusega ütlema, et kärnkonnadest juriste seadus aga ei toeta. Aga see tüdruk, tema on tõesti kummaline. Kas te pole märganud?”
Kas ma pole märganud? Tiffany mõtles kiiresti. Mida ma oleksin pidanud märkama? Amber oli lihtsalt laps14, Tiffany oli teda vahel näinud – Amber polnud nii vaikne, et olla murettekitav, ega ka mitte nii lärmakas, et olla ärritav. Ja see oligi kõik. Aga siis mõtles Tiffany: kanad. See oli kummaline.
„Ta oskab Feegle’ite keelt!” ütles Kärnkonn. „Ja ma ei pea silmas seda „kirivise piralt” värki – see on lihtsalt murrak. Ma pean silmas tõsist vana keelt, mida räägib kelda, seda keelt, mida Feegle’id rääkisid seal, kust nad tulid, enne, kui nad sealt ära tulid. Andke andeks, kui ma oleksin saanud ette valmistada, oleksin ma kindlasti suutnud korralikuma lause kokku panna.” Ta vaikis hetke. „Mina ise ei mõista Feegle’ite keelest sõnagi, aga paistab, et see tüdruk sai selle lihtsalt kuulmise järgi selgeks. Ja veel üks asi: ma võin vanduda, et ta üritab minuga kärnkonnakeelt rääkida. Ma ise seda eriti ei oska, aga koos… nii-öelda kujumuutusega hakkasin ma sellest natuke aru saama.”
„Kas sa tahad öelda, et ta mõistab võõraid sõnu?” küsis Tiffany.
Muld ja sool olid vana traditsiooni pärast, et vaime eemale hoida. Tiffany ei olnud kunagi ühtegi vaimu näinud, nii et ilmselt oli mullast ja soolast abi, kindlasti oli neist aga abi inimeste peades: inimestel oli parem tunne, kui muld ja sool olid olemas, ja kes juba seda mõistab, mõistab maagiast üsna palju.
Kärnkonnal polnud mingit muud nime peale Kärnkonna, ta oli ühinenud Feegle’ite klanniga mõne aasta eest ja leidis, et elu künkas on palju mõnusam kui tema eelmine eksistents juristina, täpsemalt juristina, kes oli ühe haldjast ristiema juuresolekul nina liiga püsti ajanud. Kelda oli mitu korda pakkunud, et muudab ta tagasi, aga tema keeldus alati. Feegle’id pidasid teda oma kamba ajudeks, kuna ta teadis sõnu, mis olid pikemad kui tema ise.
See tähendab, Tiffany vaatenurgast, kuna ta oli Tiffanyst paar aastat noorem.
