päeva õhtul lamas ta kõval maal oma õhukesel tekil ja vaatas suurt punast komeeti ülal taevas. Komeet oli ühtaegu tore ja hirmuäratav. Sõnn nimetas seda „Punaseks Mõõgaks”; tema arvates sarnanes see mõõgaga, mille tera on ääsist veel tulipunane. Kui Arya silmi õiget moodi kissitas, nägi ka tema mõõka, kuid see ei olnud uus mõõk, vaid Jää, tema isa kahekäemõõk, üleni säbrulisest Valüüria terasest, ja punane värv oli isand Eddardi veri selle teral pärast seda, kui Kuninga Kohtumõistja ser Ilyn oli tal pea maha raiunud. Yoren oli sundinud teda pilku ära pöörama, kui see juhtus, ent Aryale tundus, et komeet näeb välja nii, nagu Jää pärast seda välja nägema pidi.
Kui ta lõpuks magama jäi, nägi ta unes kodu. Müüri poole looklev Kuningatee viis Talitundrust mööda ja Yoren oli lubanud, et jätab ta sinna, ilma et keegi aimugi saaks, kes ta õieti oli. Ta igatses väga oma ema ja Robbi ja Brani ja Rickoni järele… kuid kõige rohkem mõtles ta Jon Snow’ peale. Ta soovis, et nad kuidagi jõuaksid Müürile enne Talitundrut, nii et Jon saaks tal juukseid sasida ja talle „õeraas” öelda. Tema ütleks Jonile, et „Ma tundsin sinust puudust,” ja Jon ütleks samal hetkel sedasama, nii nagu nad ikka asju kooris ütlesid. See oleks Aryale meeldinud. See oleks meeldinud talle rohkem kui miski muu.
SANSA
Kuningas Joffrey nimepäeva hommiku koidik oli päikeseline ja tuuline ja kõrgel kihutavate pilvede vahel paistis suure komeedi pikk saba. Sansa vaatas seda oma torni aknast, kui ser Arys Oakheart kohale ilmus, et teda alla turniiriplatsile saata. „Mida see teie arvates tähendab?” küsis Sansa rüütlilt.
„Kuulsust teie kihlatule,” vastas ser Arys kõhklemata. „Näete, kuidas see täna Tema Majesteedi nimepäeval taevas leegitseb, nagu oleksid jumalad ise tema auks lipu heisanud. Lihtrahvas nimetab seda Kuningas Joffrey Komeediks.”
Joffreyle oli kindlasti just sedasama räägitud. Sansa polnud selles jutus nii kindel. „Ma kuulsin, kuidas teenijad nimetasid seda Lohesabaks.”
„Kuningas Joffrey istub seal, kus kunagi istus Aegon Lohe, tema poja ehitatud lossis,” ütles ser Arys. „Ta on lohe troonipärija – ja punane on Lannisteride koja värv, mis on samuti enne. Ma ei kahtle põrmugi, et see komeet saadeti ette kuulutama Joffrey troonileastumist. See tähendab, et ta saab oma vaenlastest võitu.”
On see tõsi? mõtles Sansa. Kas jumalad võivad olla nii julmad? Tema ema kuulus nüüd Joffrey vaenlaste hulka ja tema vend Robb samuti. Tema isa oli hukatud kuninga käsul. Kas järgmistena peavad surema Robb ja tema aulik ema? Komeet oli tõesti punane, kuid Joffrey oli samavõrd Baratheon kui Lannister ja nende vapil oli must hirv kuldkollasel põhjal. Kas jumalad ei oleks pidanud saatma Joffreyle kuldkollase komeedi?
Sansa tõmbas luugid kinni ja pöördus järsult akna juurest eemale. „Te näete täna väga kena välja, mu emand,” ütles ser Arys.
„Tänan teid, ser.” Teades, et Joffrey tahab, et Sansa kuninga auks korraldatud turniiril kohal viibiks, oli ta oma näo ja riietuse eest eriti hoolt kandnud. Ta kandis helepurpurset siidkleiti ja kuukividega juuksevõrku, mille Joffrey oli talle kinkinud. Kleidil olid pikad varrukad, mis varjasid vermeid tema kätel. Ka need oli kinkinud Joffrey. Kui talle toodi sõnum, et Robb on kuulutatud Põhja Kuningaks, oli tema raevu olnud hirmus vaadata ja ta oli ser Borose Sansat peksma saatnud.
„Kas läheme?” Ser Arys võttis ta käevangu ja Sansa astus koos mehega oma kambrist välja. Kui juba keegi Vahtkonnast pidi iga tema sammu jälgima, siis eelistas Sansa just ser Aryst. Ser Boros oli äkiline, ser Meryn külm ja ser Mandoni kummaline elutu pilk mõjus Sansale häirivalt, ser Preston aga kohtles teda nagu rumalat last. Arys Oakheart oli kombekas ja rääkis Sansaga lahkelt. Ta oli kord isegi tõrkunud, kui Joffrey käskis tal Sansat lüüa. Ta küll lõi Sansat lõpuks, kuid mitte nii kõvasti, nagu ser Meryn või ser Boros oleksid löönud, ja vähemalt oli ta vastu vaielnud. Teised täitsid käsu vastu vaidlemata… välja arvatud Hagijas, kuid Joffrey ei käskinud kunagi Hagijal Sansat nuhelda. Selle jaoks kasutas ta ülejäänud viit.
Ser Arysel olid helepruunid juuksed ja üsnagi meeldiv nägu. Täna mõjus ta lausa uljana, seljas valge siidmantel, mis oli õlalt kuldse lehega kinnitatud, ja tema kuuerinnale oli särava kuldniidiga tikitud laiavõraline tammepuu. „Kes teie arvates täna võitjaks tuleb?” küsis Sansa, kui nad teineteise käevangus trepist alla läksid.
„Mina,” vastas ser Arys naeratades. „Kuid ma kardan, et see võit pole eriti magus. See turniir on väike ja nigel. Osavõtjaid on vaid paarkümmend, kannupoisid ja priiratsanikud sekka arvatud. Kollanokkade sadulast löömine ei too suurt au.”
Eelmine turniir oli teistsugune, mõtles Sansa. Kuningas Robert oli korraldanud selle nende isa auks. Kõrged isandad ja kuulsad võitlejad olid üle terve kuningriigi kokku võistlema tulnud ja terve linn oli neid vaatama kogunenud. Talle meenus, kui uhke see kõik oli: paviljonide mets jõe ääres, iga läve ees mõne rüütli kilp, tuules lehvivate siidvimplite pikad read, päikese helk läikival terasel ja kullatud kannustel. Päevi olid täitnud pasunahelid ja kabjamüdin ja ööd olid olnud tulvil pillerkaari ja laulu. Need olid olnud kõige toredamad päevad tema elus, kuid praegu tundusid need mälestustena teisest ajastust. Robert Baratheon oli surnud ja Sansa isa samuti – reetmises süüdistatuna oli tal Baelori Suure Seitsmekoja trepil pea maha löödud. Nüüd oli maal kolm kuningat ja Kolmjõe taga käis sõda, linnad aga täitusid meeleheitel inimestest. Polnud siis imeks panna, et Joffi turniir tuli maha pidada Punase Kantsi paksude kivimüüride varjus.
„Mis te arvate, kas kuninganna ka tuleb?” Sansal oli alati kindlam tunne, kui Cersei kohal viibis ja oma poega vaos hoidis.
„Kahjuks mitte, mu emand. Nõukogu peab mingis pakilises küsimuses istungit.” Ser Arys tasandas häält. „Isand Tywin on Harrenhalis kanda kinnitanud, selle asemel et oma vägi linna tuua, nagu kuninganna käskis. Tema Hiilgus on maruvihane.” Ta jäi vait, kuna mööda marssis rodu Lannisteride sõdalasi punastes mantlites ja lõvikujulise harjaga kiivrites. Ser Arys armastas keelt peksta, kuid ainult siis, kui ta oli kindel, et keegi pealt ei kuule.
Puusepad olid välishoovi püstitanud rõdu ja tarandiku. See nägi tõepoolest nigel välja ja vähene vaatajaskond, kes oli kohale tulnud, täitis vaid pooled istekohtadest. Enamiku publikust moodustasid Linna Vahtkonna kollastes või Lannisteride koja punastes mantlites sõdalased; isandaid ja emandaid oli kohal vaid tühine hulk – see käputäis, mis oli õukonda jäänud. Näost hall isand Gyles Rosby köhis nelinurksesse roosasse siidrätikusse. Emand Tandat saatsid nagu alati tema tütred, vagur ja loid Lollys ja teravkeelne Falyse. Eebenimusta nahaga Jalabhar Xho oli pagulane, kellel polnud kuhugi mujale minna, nooremand Ermesande aga lapsuke, kes istus oma amme süles. Käisid kuulujutud, et ta kihlatakse varsti kuninganna ühe nõoga ja siis saavad tema maad Lannisteride omaks.
Kuningas istus vaarikpunase varikatuse all, üks jalg lohakalt üle tooli nikerdatud puust käetoe rippumas. Tema taga istusid printsess Myrcella ja prints Tommen. Kuningalooži tagaotsas seisis valvel Sandor Clegane, käed mõõgavööle toetatud. Tema laiu õlgu kattis Valvkonna valge mantel, mille hõlmu hoidis koos kalliskividega ehitud sõlg; lumivalge kangas mõjus tema jämedakoelisest riidest pruuni kuue ja ehisnaeltega üle tipitud nahkvammuse peal kuidagi ebaloomulikult. „Preili Sansa,” kuulutas Hagijas lühidalt teda nähes. Tema hääl kõlas sama karedalt, nagu saeks keegi puud. Põletusarmid ta näol ja kõril panid ühe ta suupoole rääkimise ajal tukslema.
Printsess Myrcella noogutas ujedalt tervituseks, kui Sansa nime kuulis, pontsakas väike prints Tommen aga kargas õhinal püsti. „Sansa, kas kuulsid juba? Mina võtan täna ka turniirist osa. Ema lubas mind.” Tommen oli ehtne kaheksa-aastane. Ta meenutas Sansale tema enda väikevenda Brani. Nad olid ühevanused. Bran oli kodus Talitundrus, küll sant, kuid väljaspool ohtu.
Sansa
