võivad iga hetk keset sõjamöllu sattuda. Ta oli nüüd kolmeteistkümne aastane ja oma vanuse kohta pikk ja tal olid Lannisteride rohelised silmad ja kuldkollased juuksed.
„Teie Majesteet,” ütles Sansa, kombekalt niksu tehes.
Ser Arys kummardas. „Palun vabandage mind, Teie Majesteet. Ma pean ennast võitluseks valmis seadma.”
Joffrey tegi nõusoleku märgiks napi viipe, ise Sansat pealaest jalatallani silmitsedes. „Mul on hea meel, et sa mu kive kannad.”
Niisiis oli kuningas otsustanud täna kavaleri etendada. Sansa tundis kergendust. „Ma tänan teid nende… ja teie lahkete sõnade eest. Ma soovin teile õnnelikku nimepäeva, Teie Majesteet.”
„Istu,” käskis Joff, andes Sansale viipega märku istuda tühjale toolile tema oma kõrval. „Kas sa uudist tead? Kerjuskuningas on surnud.”
„Kes?” Hetkeks lõi Sansa kartma, et Joff räägib Robbist.
„Viserys. Hullu kuninga Aeryse viimane poeg. Ta hulkus juba enne minu sündimist Vabalinnades ringi ja nimetas ennast kuningaks. Nüüd rääkis ema, et dothrakid kroonisid ta lõpuks ära. Sulakullaga.” Joffrey naeris. „Kas see pole sinu meelest naljakas? Nende vapil oli lohe. See on peaaegu sama hea, nagu oleks mõni hunt sinu reeturist venna tapnud. Võib-olla söödan ma ta huntidele, kui olen ta kinni võtnud. Kas ma rääkisin juba sulle, et ma kavatsen ta kahevõitlusele kutsuda?”
„Seda tahaksin ma näha, Teie Majesteet.” Rohkem, kui sa arvata oskad. Sansa hääl püsis rahulik ja viisakas, kuid ikkagi tõmbusid Joffrey silmad vidukile, kui ta püüdis selgusele jõuda, kas Sansa teda ei pilka. „Kas te võtate täna turniirist osa?” küsis Sansa tõtakalt.
Kuningas kortsutas kulmu. „Mu kõrgeauline ema ütles, et see pole sobilik, kuna turniir peetakse minu auks. Muidu oleksin mina kindlasti võitja. On ju nii, peni?”
Hagija suu tuksatas. „Selle kamba vastu? Miks mitte?”
Sansale meenus, et tema isa turniiri oli võitnud just Hagijas. „Kas teie võitlete täna, mu isand?” küsis ta mehelt.
Clegane’i hääles kõlas räme põlgus. „See ei tasuks relvade kättevõtmise vaeva. See on kirbutsirkus.”
Kuningas naeris. „Minu koer haugub ägedalt. Võib-olla peaksin ma tal käskima võitja vastu võidelda. Elu ja surma peale.” Joffreyle meeldis väga mehi elu ja surma peale võitlema panna.
„Siis oleksite ühe rüütli võrra vaesem.” Hagijas ei olnud kunagi rüütlivannet andnud. Tema vend oli rüütel ja ta vihkas oma venda.
Pasunad pistsid üürgama. Kuningas naaldus oma tooli seljatoele ja võttis Sansal käest kinni. Kunagi oleks see Sansal südame puperdama pannud, kuid see oli enne seda, kui Joff vastas tema armuandmispalvele sellega, et näitas talle ta isa pead. Poisi puudutus äratas temas nüüd jälestust, kuid tal jätkus taipu seda mitte välja näidata. Ta sundis ennast väga rahulikult istuma.
„Ser Meryn Trant, Vahtkonna rüütel,” hõikas kuulutaja.
Ser Meryn sisenes hoovi lääneküljest lumivalgel, halli lehviva lakaga sõjaratsul, seljas kiiskavvalge kuldgraveeringuga soomusrüü. Mantel lehvis ta selja taga nagu lumelagendik. Tal oli käes kaheteistkümnejalane piik.
„Ser Hobber Redwyne’ide soost Lehissaarelt,” hõiskas kuulutaja. Ser Hobber traavis idaküljest sisse veinpunase- ja sinisekirju ehisvaibaga kaetud mustal täkul. Tema piiki katsid samades värvides vöödid ja tema kilbil ilutses tema suguvõsa vapp – viinamarjakobar. Redwyne’i kaksikud olid kuninganna külalised vastu tahtmist, nii nagu Sansagi. Sansa mõistatas, kes oli tulnud mõttele, et nad Joffrey turniiril osaleksid. Ta ei uskunud, et nad ise.
Tseremooniameistri märguande peale sirutasid võistlejad oma piigid ette ja andsid hobustele kannuseid. Pealt vaatavate sõdalaste ja rõdul istuvate isandate ja emandate seast kostsid ergutushõiked. Rüütlid kohtusid vägeva puu- ja teraseraksatusega keset hoovi. Nii valge kui triibuline piik lendasid peaaegu samal hetkel pilbasteks. Hobber Redwyne lõi hoobist vankuma, kuid suutis siiski kuidagimoodi sadulasse jääda. Oma hobused tarandiku teises otsas ringi pööranud, viskasid rüütlid purunenud piigid käest ja võtsid oma kannupoistelt uued. Ser Horas Redwyne, ser Hobberi kaksikvend, ergutas oma venda hüüetega.
Kuid teise vooru ajal viibutas ser Meryn oma piigiotsa ja tabas ser Hobberit rindu, nii et too kõva mürtsatusega sadulast maha paiskus. Ser Horas vandus ja jooksis välja, et oma löödud vend tandrilt minema aidata.
„Vilets sooritus,” nentis kuningas Joffrey.
„Ser Balon Swann Kivikiivri linnusest Punakunnast,” kostis kuulutaja hõige. Ser Baloni kiivrit ehtisid laiad valged tiivad ja tema kilbil pidasid võitlust must ja valge luik. „Morros Slyntide soost, Harrenhali valitseja isand Janose aujärjepärija.”
„Vaadake seda ülespuhutud tobu,” huilgas Joffrey nii valjusti, et see kostis üle poole hoovi. Morros, kes oli vaid kannupoiss ja sellekski äsja saanud, ei tulnud oma piigi ja kilbiga õieti toime. Sansa teadis, et piik on rüütlite relv, Slyntid aga olid pärit alamrahva seast. Isand Janos oli olnud vaid Linna Vahtkonna pealik, enne kui Joffrey talle Harrenhali kinkis ja ta nõukokku kutsus.
Ma loodan, et ta kukub ja endale häbi teeb, mõtles Sansa mõrult. Ma loodan, et ser Balon ta tapab. Kui Joffrey oli tema isale surmaotsuse kuulutanud, siis oli just Janos Slynt isand Eddardi maharaiutud pea juukseidpidi kätte võtnud ja kuningale ning rahvahulgale vaatamiseks üles tõstnud, samal ajal kui Sansa nuuksus ja kisendas.
Moros kandis kuldse rullornamendiga kaunistatud musta turvise peal musta-kollaseruudulist mantlit. Tema kilbil ilutses verine oda, mille tema isa oli nende värske aadlikoja vapiks valinud. Kuid ta poleks nagu osanud selle kilbiga midagi peale hakata, kui ta oma hobuse liikvele ajas, ja ser Baloni piigiots tabas seda täpselt. Morros pillas piigi käest ja püüdis tasakaalu säilitada, kuid tulutult. Kukkudes jäi tal üks jalg jalusesse kinni ja lõhkuv ratsu lohistas noormehe tarandiku teise otsa, nii et tema pea vastu maad peksis. Joff huilgas pilkavalt. Sansat valdas õudus, kui ta mõtles, et äkki olid jumalad tema kättemaksuhimulist palvet kuulda võtnud. Ent kui Morros Slynt oma hobuse küljest lahti päästeti, siis ilmnes, et ta oli küll verine, kuid elus. „Tommen, me valisime sulle vale vastase,” ütles kuningas oma vennale. „Õlgedest rüütel võitleb paremini kui see seal.”
Järgmisena tuli ser Horas Redwyne’i kord. Tal läks paremini kui tema vennal, sest ta sai võitu eakast rüütlist, kelle hobusevaipa ehtisid hõbedased greifidega sini-valgetriibulisel põhjal. Oma uhkest välimusest hoolimata esines vanamees viletsalt. Joffrey vingutas huuli. „See on vilets palagan.”
„Ma ju ütlesin,” sõnas Hagijas. „Kirbutsirkus.”
Kuningas hakkas ära tüdinema. See tegi Sansa ärevaks. Ta lõi pilgu maha ja otsustas vait püsida, mis ka ei juhtuks. Kui Joffrey Baratheon tujust ära läks, võis iga juhuslik sõna tema raevuhoo esile kutsuda.
„Lothor Brune, priiratsanik isand Baelishi teenistuses,” hõikas kuulutaja. „Ser Dontos Punane Hollardite soost.”
Priiratsanik, väikest kasvu mees lihtsas täkitud plaatsoomuses, ilmus hoovi läänekülge nagu kord ja kohus, kuid tema vastast polnud kusagil näha. Lõpuks traavis välja kastanpruun täkk, kelle turjal lainetas vaarik- ja sarlakpunane siid, kuid ser Dontost polnud tema seljas. Vanduv ja taaruv rüütel ilmus hetk hiljem, peas sulgedega kiiver ja seljas rinnaplaat ja ei midagi muud. Tema jalad olid kahvatud ja kõhnad
