jäid sinna pikalt püsima – ka meistri pilk. Paljud nimetasid teda ilusaks. Ta ei olnud ilus. Ta oli punane ja kohutav ja punane.
„Ma… tänan teid, mu emand.”
„Teie eas mees peab vaatama, kuhu ta astub,” ütles Melisandre lahkelt. „Öö on pime ja täis koledusi.”
Cressen oli seda ütlust varem kuulnud, see oli üks naise usu palvetest. Tühi sellega, mul on oma usk. „Ainult lapsed kardavad pimedust,” vastas ta naisele. Kuid nende sõnade juures kuulis ta, kuidas Ruudunägu uuesti laulma hakkas. „Küll tantsu löövad varjud siis, löövad siis, löövad siis.”
„Meil on siin üks mõistatus,” lausus Melisandre. „Tark narr ja rumal arukas mees,” Ta kummardas, korjas Ruudunäo mahakukkunud kiivri üles ja pani selle Cressenile pähe. Lehmakellad helisesid vaikselt, kui ämber üle meistri kõrvade vajus. „Kroon, mis sobib teie keega, isand meister,” kuulutas naine. Mehed ümberringi naersid.
Cressen surus huuled kokku ja püüdis oma raevu talitseda. Naine pidas teda nõrgaks ja abituks, kuid küll ta veel ümber mõtleb, enne kui see õhtu läbi saab. Cressen võis küll olla vana, kuid ta oli endiselt Tsitadelli meister. „Ma ei vaja krooni, vaid tõde,” sõnas ta naisele, narrikiivrit peast võttes.
„Selles maailmas leidub tõdesid, mida Muinaslinnas ei õpetata.” Melisandre pöördus temast ära, nii et punane siidkleit pöörlema lõi, ja läks tagasi poodiumil seisva laua juurde, kus istus kuningas Stannis oma kuningannaga. Cressen andis sarvedega plekkämbri Ruudunäole tagasi ja tahtis Melisandrele järgneda.
Tema kohal istus meister Pylos.
Vanamees ei mõistnud muud kui seista ja vahtida. „Meister Pylos,” ütles ta lõpuks. „Sa… sa ei äratanud mind.”
„Tema Majesteet käskis, et ma teil puhata laseksin.” Pylosel jätkus vähemalt sündsust punastada. „Ta ütles mulle, et teid pole siin tarvis.”
Cresseni pilk rändas üle vaikselt istuvate rüütlite ja kaptenite ja isandate. Eakal ja tusasel isand Celtigaril oli üll mantel, mida kaunistas granaatidega esile tõstetud punane krabimuster. Nägusa isand Velaryoni mantel oli mererohelisest siidist ja valgest kullast merihobu tema kurgu all sobis hästi tema pikkade heledate juustega. Isand Bar Emmon, töntsakas neljateistkümneaastane poiss kandis purpurset sametrüüd, mida palistas valge hülgenahk, ser Axell Florent jäi näotuks ka oma punakaspruunist riidest ja rebasenahast kuues, vagameelne isand Sunglass kandis kaelas ja randmel ja sõrmedes kuukive ja lüseeni kapten Salladhor Saan säras kui päike oma helepunases siidis, kullas ja kalliskivides. Ainult ser Davosel oli seljas lihtne pruun vammus ja roheline villane mantel ja ainult ser Davos vastas tema pilgule, silmis kaastunne.
„Sa oled liiga haige ja peast liiga sassis, et mul sinust kasu oleks, vanamees.” See hääl oli väga isand Stannise hääle moodi, kuid see polnud võimalik, lihtsalt polnud. „Edaspidi annab mulle nõu Pylos. Ta tegeleb juba nüüd kaarnatega, sest sa ei suuda enam üles lindlasse tõusta. Ma ei või lubada, et sa ennast minu teenistuses ära tapaksid.”
Meister Cressen pilgutas silmi. Stannis, mu isand, mu nukker mossis poiss, minu poeg, keda mul pole olnud, sa ei tohi nii teha, kas sa siis ei tea, kuidas ma olen sinust hoolinud, sinu nimel elanud, sind kõigest hoolimata armastanud? Jah, ma armastasin sind, isegi rohkem kui Robertit või Renlyt, sest sina olid see, keda ei armastatud, see, kes mind kõige rohkem vajas. Kuid ta ütles vaid: „Nagu käsid, mu isand, aga… aga mul on kõht tühi. Ehk tohin ma sinu lauda istuda?” Sinu kõrval, minu koht on sinu kõrval…
Ser Davos tõusis pingilt. „Mulle teeks au, kui meister istuks siia minu kõrvale, Teie Majesteet.”
„Olgu pealegi.” Isand Stannis pöördus ja ütles midagi Melisandrele, kes istus tema paremal käel, kõrgel aukohal. Stannisest vasakul istuv emand Selyse manas näole naeratuse, mis oli sama särav ja külm nagu tema kalliskivid.
Liiga kaugel, mõtles Cressen nürilt, kui nägi, kus ser Davos istub. Salakaubavedajat lahutasid kuninga lauast pooled lääniisandad. Ma pean sellele naisele lähemale saama, et kägistaja tema peekrisse sokutada, aga kuidas?
Ruudunägu kepsutas ringi, kui meister pikkamisi ümber laua Davos Seaworthi poole läks. „Siin sööme meie kala,” kuulutas narr rõõmsalt, tursaga nagu valitsuskepiga ringi vehkides. „Mere rüpes söövad kalad meid. Ma tean, ma tean, oh-oh-oo.”
Ser Davos tegi meistrile enda kõrval pingil ruumi. „Me peaksime kõik täna õhtul narrirüüd kandma,” ütles ta mornilt, kui Cressen istet võttis, „sest meid ootab ees meeletu narrus. Punane naine on oma leekides võitu näinud ja Stannis kavatseb jõuga võimule tõusta, olgu ta vägi kui tahes väike. Ma kardan, et enne kui see naine oma eesmärgini jõuab, näeme me kõik seda, mida Ruudunägu nägi – mere põhja.”
Cressen pistis käed sügavale varrukatesse, nagu tahtes neid soojendada. Tema sõrmed leidsid kõvad mügarad – kristallid villa sees. „Isand Stannis.”
Stannis pöördus punase naise juurest meistri poole, kuid emand Selyse jõudis temast ette. „Kuningas Stannis. Te unustate ennast, meister.”
„Ta on vana ja ta mõistus on hägune,” ütles kuningas pahuralt oma naisele. „Mis on, Cressen? Ütle, mis sul öelda on.”
„Kui sa kavatsed teele asuda, siis on ülimalt tähtis, et sa isand Starki ja emand Arryniga kokku lepiksid…”
„Mina ei lepi kellegagi kokku,” ütles Stannis Baratheon.
„Nii nagu valgus ei lepiks kokku pimedusega.” Emand Selyse võttis oma mehel käest kinni.
Stannis noogutas. „Starkid tahavad mult röövida pool mu kuningriiki, nii nagu Lannisterid röövisid mu trooni ja minu oma kallis vend need sõjamehed ja alamad ja linnused, mis kuuluvad õiguse järgi mulle. Nad kõik on anastajad ja nad kõik on minu vaenlased.”
Ma olen ta kaotanud, mõtles Cressen ahastusega. Kui ma ainult Melisandrele kuidagi märkamatult ligineda saaksin… mul oleks vaja vaid hetkeks tema peekri juurde pääseda. „Sa oled oma venna Roberti seaduslik järglane, Seitsme Kuningriigi tõeline valitseja ja Andaalide, Rhoynlaste ja Esimese Rahva Kuningas,” sõnas ta meelt heites, „kuid ometi pole sul ilma liitlasteta võitu loota.”
„Tal on liitlane,” sõnas emand Selyse. „R’hllor, Valguse Isand, Tule Süda, Leegi ja Varju Jumal.”
„Jumalad on parimal juhul ebakindlad liitlased,” ei jätnud vanamees, „ja tollel pole siin mingit võimu.”
„Kas tõesti?” Rubiin Melisandre kurgu all läigatas valguse käes, kui ta pead pööras, ja hetkeks lõõmas see eredalt nagu komeet. „Kui te selliseid rumalusi räägite, meister, siis peaksite oma krooni uuesti pähe panema.”
„Jah,” nõustus emand Selyse. „Ruudunäo kiivri. See sobib sulle hästi, vanamees. Pane see pähe tagasi, ma käsin sind.”
„Mere põhjas ei kanna keegi kübaraid,” ütles Ruudunägu. „Ma tean, ma tean, jah-jah-jah.”
Isand Stannise silmad olid kumera lauba all varjus, huuled kokku pigistatud, lõuapärad liikumas. Ta kiristas vihaga alati hambaid. „Narr,” urises ta viimaks, „täida mu abikaasa käsk. Anna Cressenile oma kiiver.”
Ei, mõtles vana meister, see pole sina, see pole sinu moodi, sa olid alati õiglane, alati karm, kuid mitte julm, mitte kunagi, pilkamine
