ette laulma,” ütles emand Selyse.
„Sa lähed liiga kaugele, naine,” sõnas isand Stannis. „Ta on vana mees ja ta on mind hästi teeninud.”
Ja teenin kuni viimase hetkeni, mu armas isand, mu vaene üksildane poeg, mõtles Cressen, korraga võimalust nähes. Ser Davose peeker oli tema ees, haput punast veini veel pooleldi täis. Ta otsis oma varrukast kõva kristallitera ja hoidis seda kõvasti pöidla ja nimetissõrme vahel, ise kätt peekri poole sirutades. Sujuvalt ja nobedalt, ma ei tohi praegu koperdada, palvetas ta, ja jumalad olid armulised. Silmapilgu jooksul oli ta näpuvahe tühi. Tema käed polnud juba aastaid nii kindlad ega pooltki nii sujuvad olnud. Ta oli kindel, et Davos nägi pealt, kuid keegi teine mitte. Peeker käes, tõusis meister püsti. „Võib-olla olen ma olnud rumal. Emand Melisandre, kas te joote minuga ühest peekrist? Teie jumala, teie Valguse Isanda auks? Peekritäie tema vägevuse terviseks?”
Punane naine silmitses teda. „Kui te soovite.”
Cressen tundis, kuidas kõik teda vaatasid. Davos kahmas temast kinni, kui ta pingilt lahkus, ja haaras tal varrukast sõrmedega, mille isand Stannis oli lühemaks teinud. „Mida te teete?” sosistas ta.
„Seda, mida teha tuleb,” vastas meister Cressen, „kuningriigi ja minu isanda hinge pärast.” Ta raputas Davose käe maha, nii et tilk veini maha kõrkjatele loksus.
Nad kohtusid kõrgete külaliste laua ees, kõigi pilgud neile suunatud.
Kuid Cressen nägi ainult teda. Punane siid, punased silmad, punane rubiin kurgu all, punased huuled, mis kõverdusid kergeks naeratuseks, kui naine käe meistri käe peale, karika ümber pani. Tema nahk tundus katsudes kuum, otsekui palavikus. „Pole veel liiga hilja see karikas maha valada, meister.”
„Ei,” sosistas Cressen kähedalt. „Ei.”
„Nagu soovite.” Melisandre Asshaist võttis tema käest peekri ja rüüpas sellest pika sõõmu. Kui ta peekri meistrile tagasi ulatas, oli selles järel vaid poole lonksu jagu veini. „Ja nüüd teie.”
Cresseni käed värisesid, kuid ta võttis end kokku. Tsitadelli meister ei tohtinud hirmu tunda. Ta tundis keelel veini haput maitset. Ta pillas tühja peekri käest põrandale, kus see kildudeks purunes. „Tal on siin võimu, mu isand,” ütles naine. „Ja tuli puhastab.” Rubiin tema kurgu all läigatas punaselt.
Cressen tahtis vastata, kuid sõnad jäid talle kurku kinni. Tema köha muutus jubedaks nõrgaks vilinaks, kui ta õhku sisse ahmis. Raudsed sõrmed pigistasid ta kõri. Põlvili vajudes raputas ta ikka veel pead, trotsides naist, tema võimu, tema nõidust, tema jumalat. Ja lehmakellad kõikusid tema sarvede küljes, tilistades loll loll loll, punane naine aga vaatas talle alla otsa, pilgus haletsus, küünlaleegid värelemas punastes punastes silmades.
ARYA
Talitundrus oli teda hüütud „Arya Hobusenäoks” ja ta oli arvanud, et miski ei saa sellest hullem olla, kuid see oli enne seda, kui orvupoiss Lommy Rohenäpp oli talle nimeks pannud „Köbrupea”.
Tema pea tundus tõesti köbruline, kui ta seda katsus. Kui Yoren teda sinna põiktänavasse lohistas, oli ta arvanud, et mees tahab teda tappa, kuid morn vanamees oli teda ainult kõvasti kinni hoidnud, kui ta tema pulstunud ja takkus juuksed oma pistodaga maha nüsis. Ta mäletas, kuidas tuul puhus terveid peotäisi räpaseid pruune juukseid üle sillutiskivide seitsmekoja poole, kus tema isa oli hukatud. „Ma võtan linnast kaasa mehi ja poisse,” mõmises Yoren, vaheda terasega Arya pead kraapides. „Püsi nüüd paigal, poiss.” Kui ta viimaks lõpetas, oli Aryal peas vaid üksikud karvatutid ja – tüükad.
Hiljem ütles Yoren talle, et siitpeale kuni Talitundruni on ta orvupoiss Arry. „Väravas peaks lihtsalt minema, aga teel on teine lugu. Sul seisab ees pikk teekond halvas seltskonnas. Ma sain seekord kolmkümmend meest ja poissi, keda kõiki ootab Müür, ja ära arvagi, et nemad on sinu sohivenna moodi.” Mees raputas teda. „Isand Eddard lasi mul vangikojast valiku teha ja ma ei leidnud sealt ühtegi noorsandi. Pooled sellest kambast annaks su armuandmise ja ehk paari hõbemündi eest silmapilk kuningannale välja. Teine pool teeks sedasama, ainult et vägistaks su enne ära. Nii et hoia omaette ja käi vett laskmas metsas, üksinda. Kusemisega hakkab sul kõige raskem olema, nii et ära ülemäära palju joo.”
Kuningalinnast lahkumine läks hõlpsalt, nagu Yoren oligi öelnud. Lannisteride vahimehed värava juures pidasid kõik kinni, kuid Yoren hõikas ühte neist nimepidi ja too viipas, et nende vankrid edasi liiguksid. Keegi ei heitnud Arya poole pilkugi. Nad otsisid taga kõrgest soost tüdrukut, Kuninga Käe tütart, mitte kõhna poissi, kellel olid juuksed peast nüsitud. Arya ei vaadanud kordagi tagasi. Ta soovis, et Kärejõgi üle kallaste tõuseks ja kogu linna minema uhuks – Kirbunõo ja Punase Kantsi ja Suure Seitsmekoja ja kõik, eriti prints Joffrey ja tema ema. Kuid ta teadis, et seda ei juhtu ja pealegi oli Sansa ikka veel linnas ja temagi saaks siis ära uhutud. Sellele mõeldes otsustas Arya, et soovib hoopis Talitundrus olla.
Yorenil polnud kusemise koha pealt siiski õigus. See ei olnud kaugeltki kõige hullem; kõige hullemad olid Lommy Rohenäpp ja Soe Pirukas. Mõlemad orvud. Yoren oli mõned tänavailt kokku korjanud, lubades neile kõhutäit ja saapaid jalga. Ülejäänud oli ta leidnud ahelatest. „Vahtkond vajab tublisid mehi,” ütles ta neile, kui nad teele asusid, „aga peab leppima teiesugustega.”
Yoren oli võtnud vangikojast ka täiskasvanud mehi, vargaid ja salakütte ja vägistajaid ja teisi seesuguseid. Kõige hullemad olid need kolm, kelle ta oli leidnud pimedast türmist ja kes ilmselt isegi talle hirmu peale ajasid, sest ta hoidis neist käsist-jalust aheldatuina ühe vankri päras ja vandus, et nad jäävad raudu terve tee kuni Müürini. Ühel neist puudus nina, oli vaid auk näos, kust see oli ära lõigatud, ja suurel paksul kiilaspeal, kellel olid teravad hambad ja veritsevad haavandid põskedel, olid täiesti ebainimlikud silmad.
Nad asusid Kuningalinnast teele viie vankriga, mis olid täis Müüri jaoks mõeldud moona; nahad ja kangarullid, malmikangid, puuritäis kaarnaid, raamatud ja paber ja tint, üks pall punaoblikat, õlikannud ja laekad arstimite ja vürtsidega. Vankreid vedasid künnihobuste rakendid ja Yoren oli poiste jaoks ostnud kaks sõjaratsut ja pool tosinat eeslit. Arya oleks eelistanud päris hobust, kuid ka eeslil oli etem sõita kui vankris.
Mehed ei pööranud talle tähelepanu, kuid poistega tal nii ei vedanud. Ta oli kõige nooremast orvust kaks aastat noorem, pealekauba väiksem ja kõhetum ja Lommy ja Soe Pirukas pidasid tema vaikimist selle märgiks, et ta kardab või on rumal või kurt. „Vaata, mihuke mõõk Köbrupeal on,” ütles Lommy ühel hommikul, kui nad viljapuuaedadest ja nisupõldudest mööda rühkisid. Ta oli olnud värvali õpipoiss, enne kui varastamisega vahele jäi ja tema käed olid küünarnukkideni roheliselaigulised. Naerdes hinkus ta nagu eeslid, kellel nad ratsutasid. „Kust sihuke rentslirott nagu Köbrupea endale mõõga sai?”
Arya näris mornilt huult. Ta nägi vankritest eespool Yoreni luitunud musta mantli selga, kuid ta oli otsustanud, et ei lähe tönnides tema juurde abi paluma.
„Võib-olla on ta väike noorsand,” lõi Soe Pirukas kaasa. Tema ema oli enne oma surma olnud pagar ja poiss oli päevad läbi tema käru mööda tänavaid lükanud ja hõikunud: „Soojad pirukad! Soojad pirukad!” – „Mõne uhke isanda väike kannupoiss, mõtlen ma.”
„Ta põle mingi kannupoiss, vaata nüüd ise. Vean kihla, et see pole mingi päris mõõk. Vean kihla, et see on mingi plekist tehtud mängumõõk.”
Arya ei kannatanud, et nad Nõela pilkasid. „See on lossiseppade taotud, lollakad,” sähvas ta ja pöördus sadulas neid põrnitsema, „ja pange oma suumulgud heaga kinni.”
Orvud
