on omad põhjused, Mia. Mõtle tema perele, tema vennale. Mõtle Stefani enesetapule.”
Ma ei vastanud talle. Mulle meenus Borise õõnes hääl telefonis, kui ta ütles, et oli Stefani surnuna leidnud. Mulle meenus köögiseina külge kleebitud kollane lipik, mis ütles: „Helista torumehele”, ja et selle meeldetuletuse igas tähes oli midagi võõrikut, just nagu poleks tegu inglise keelega. Sellest ei saanud ma üldse sotti, kuid hääl mu peas oli olnud konkreetne, otsekui muuseas: Sa pead politseisse helistama ja kohe Borise juurde minema. Ei mingit segadust, ei mingit paanikat, üksnes teadlikuks saamine sellest, et see hirmus asi on kätte jõudnud ja et mul on kalk olemine. See on juhtunud; see on tõsi. Sa pead nüüd tegutsema. Taksoaknal olid vihmapiisad, siis äkki peenikesed veest liuteed, mille taga nägin kesklinna uduseid hooneid ja siis tänavasilti „N. Moore”, nii harilikku, nii tuttavlikku. Külmhallide paneelidega lift, vaikne kumin kolmandal korrusel. Stefan kõlgub. Sõna ei. Siis jälle. Ei. Boris oksendab WC-s. Mu käsi paitab tema pead, hoiab ta õlgadest kõvasti kinni. Boris ei nutnud; ta kriunus mu kaisus nagu haavatud loom.
„See oli kohutav,” ütlesin kõlatult.
„Jah.”
„Ma hoolitsesin tema eest. Ma hoidsin teda püsti. Mida ta oleks teinud, kui mind seal poleks olnud? Kuidas ta saab mitte mäletada? Ta muutus kiviks. Ma söötsin teda. Ma rääkisin temaga. Ma talusin tema vaikimist. Ta keeldus abi otsimast. Ta läks laborisse, tegi katsed ära, tuli koju ja muutus uuesti kivirünkaks. Vahel ma kardan, et põletan end oma vihaga tuhaks. Ma lihtsalt lendan õhku. Ma varisen uuesti kokku.”
„Õhkulendamine pole sama mis kokkuvarisemine, ja nagu me oleme enne öelnud, võib isegi kokkuvarisemisel olla oma eesmärk, oma tähendus. Sa hoidsid end pikka aega vaos, aga mõrade talumine kuulub terve olemise ja elus olemise juurde. Mulle tundub, et seda sa just teedki. Sa ei paista end enam nii väga kartvat.”
„Ma armastan sind, dr. S.”
„Mul on hea meel seda kuulda.”
Kuulsin last enne, kui teda nägin: peenike hääl, mis tuli põõsa tagant. „Ma panen teid aeda, vaat mis, ja te ei tohi olla lollud ega kollud ega trollud … Mitte mingil juhul! Plumpsti, siia, siia. Jah, näe, sinu jaoks on küngas. Võilillepuud. Tibatilluke tuuleke puhub. Nii, inemised, maja.”
Nägin lamavast asendist aiatoolis, kus ma parajasti lugesin, kuidas kaks lühikest paljast jalga nähtavale ilmusid, kaks sammu astusid ning siis põlvili laskusid. Pooleldi nähtaval lapsel oli roheline plastämber, mille ta murule maha viskas. Nägin roosat nukumaja ning tervet rida tegelasi, kõvu ja täistopituid, igat mõõtu, ja siis tüdruku pead, mis mind ehmatas, enne kui mõistsin, et ta kannab mingisugust turris parukat, plaatinablondi pussakat, mis viis mu mõtted elektrilöögi saanud Harpo Marxile. Kommenteerimine jätkus.
„Sa võid sisse minna, Rotu, ja sina ka, Mõmmi. Näe, te saate üksteisega rääkida. Mõned nõud.” Joostes lavalt ära, kiire tagasitulek, väikeste tasside ja taldrikute puistamine murule. Kiire sehkendamine ja siis nätsutamine, huulte matsutamine ja tehtud röhatused. „Laua ääres pole viisakas röhitseda. Näete, ta tuleb, see on Kaelkirju. Kas sa mahud siia? Pressi end sisse.” Kaelkirju ei mahtunud hästi, tema käsitsejal tuli leppida vennikese pea ja kaela sisenemisega majja, nii et keha jäi välja.
Naasin oma raamatu juurde, aga lapse hääl kiskus mind aeg-ajalt vaiksete hüüatuste ja valju üminaga eemale. Põgusale vaikusele järgnes äkitselt hala: „Nii kahju, et ma päris olen, et ma oma väiksesse majja elama ei saa minna!”
Mulle meenus, meenus see lävepakumaailm Äärepealt, kus soovid on peaaegu reaalsed. Kas on võimalik, et mu nukud öösel liigutasid? Kas lusikas oli iseenesest tolli murdosa võrra nihkunud? Kas mu lootus oli selle ära nõidunud? Reaalne ja ebareaalne nagu peegelkaksikud, teineteisele nii lähedal, et mõlemad hingavad välja elavat hingeõhku. Ka mõningane hirm. Sa pidid riivama ebamugavat tunnet, et unenäod on oma unevangistusest välja murdnud ja päevavalgele pressinud. Kas sina siis ei soovi, küsis Bea, et lagi oleks hoopis põrand? Kas sina siis ei soovi, et me võiksime …
Tüdruk seisis umbes poolteise meetri kaugusel ja vahtis tõsiselt minu poole, kolme- või nelja-aastane ümar ja toekas isik, kentsaka paruka all kuunägu ja suured silmad. Ühte kätte oli tal kaelapidi pigistatud Kaelkirju, lahinguarmidega olend, kes nägi välja, nagu vajaks haiglasse toimetamist.
„Tere,” ütlesin. „Mis su nimi on?”
Tüdruk raputas tarmukalt pead, ajas põsed punni, pööras äkki ringi ja pistis jooksu.
Nii kahju, et ma päris olen, mõtlesin ma.
Mu närveldamine enne seitsmest murdeealisest tüdrukust koosneva luulekursusega kohtumist tundus mulle naeruväärne, ja ometi tundsin kopsudes nöörimist, kuulsin pinnapealseid hingetõmbeid, kergeid ärevuspahvakuid. Kõnelesin endaga rangelt. Sa oled aastaid magistri- ja doktoriõppe tudengitele kirjutamist õpetanud, ja need siin on ju ainult lapsed. Pealegi oleksid sa pidanud teadma, et ükski endast lugupidav Bondeni poiss ei pane end luule õpikotta kirja, et siin provintsis tähendab luule nõtru, nukukesi ja lesknaisi. Miks sa arvasid ligi tõmbavat rohkem kui paari tüdrukut, kel on värsside kirjutamisest ebamäärased ja ilmselt sentimentaalsed fantaasiad? Kes ma siis õigupoolest olen? Mul on mu Dorise auhind ja doktorikraad võrdlevas kirjandusteaduses ja töökoht Columbia ülikoolis – auväärsuskoorukesed, mida pakkuda tõestuseks, et mu läbikukkumine pole täielik. Minuga on see häda, et sisemus oli välispinda puudutanud. Pärast tükikesteks pudenemist olin kaotanud ergutava enesekindluse omaenda mõistuse kellavärgi suhtes, arusaama, mis oli mind tabanud millalgi neljakümnendate eluaastate lõpus – et mind võib küll ignoreerida, kuid olen suuteline peaaegu igaüht mõtlemisega üle trumpama, et lauslugemine oli muutnud mu aju sünteesimismasinaks, mis suutis ühe hingetõmbega filosoofiat ja teadust ja kirjandust välja kutsuda. Virgutasin end hullude (mõned rohkem ja mõned vähem) luuletajate nimekirjaga: Torquato Tasso, John Clare, Christopher Smart, Friedrich Hölderlin, Antonin Artaud, Paul Celan, Randall Jarrell, Edna St. Vincent Millay, Ezra Pound, Robert Fergusson, Velimir Hlebnikov, Georg Trakl, Gustaf Fröding, Hugh MacDiarmid, Gérard de Nerval, Edgar Allan Poe, Burns Singer, Anne Sexton, Robert Lowell, Theodore Roethke, Laura Riding, Sara Teasdale, Vachel Lindsay, John Berryman, James Schuyler, Sylvia Plath, Delmore Schwartz … Kaasmaniakkide, – depressiivikute ja – häälekuuljate mainest pinnale upitatuna kargasin ratta selga, et Bondeni seitsme poeetilise õiega kohtuda.
Jäin oma õpilasi laua ümber vaadates rahulikumaks. Nad olid tõepoolest lapsed. Pöördepunktis olevate tüdrukute pöörane, kuid südantliigutav realiteet pani end kohemaid maksma ning kaastunne nende vastu oleks mind äärepealt lämmatanud. Peyton Berg, minust mitu tolli pikem, väga kõhn, ilma rindadeta, kohendas alatasa käsijalgu, just nagu oleksid need võõrad liikmed. Jessica Lorquat oli tilluke, kuid tal oli naise keha. Tema ümber hõljus võlts naiselikkuse atmosfäär, mis ilmutas end peamiselt edvistamises – kudrutavas titehääles. Ashley Larsen, siledad pruunid juuksed, kergelt pungis silmad, istus ja astus kõrvalpilgu saatel, mis tuleb värskelt omandatud erogeense tsooniga – ta sirutas rinna välja, et kasvavaid pungi eksponeerida. Emma Hartley tõmbus ujedalt naeratades blondi juukseloori taha. Nikki Borud ja Joan Kavacek, mõlemad prisked ja valju häälega, paistsid funktsioneerivat tandemina, üheainsa itsitava ja peenutseva olendina. Alice Wright, kenake, suured hambad klambritega kaetud, luges parajasti, kui ma sisse astusin, ja jätkas vaikselt lugemist kuni tunni alguseni. Kui ta raamatu sulges, nägin, et see on „Jane Eyre”, ning tundsin hetkeks kadedust, esmaavastuse kadedust.
Vähemalt üks neist kasutas lõhnaõli, mis soojal juunipäeval segunes ruumi tolmuga ja ajas mind kaks korda aevastama. Jessica, Ashley, Nikki ja Joan olid riides millekski muuks kui luule õpikojaks. Kaunistatuna ripnevate kõrvarõngaste, huuleläike, lauvärvi, sõnumiga T-särkidega, mis nende igat mõõtu
