lugemisprillid välja, langetasin pilgu keeruka stseeni poole, mis paistis olevat klišee. Esiplaanil tantsis vildiväljalõigetest tehtud ingellik blond poiss mäslevate lillmustrite taustal karuga. Tema kohal oli naerusuine kollane päike. Ninnunännu, mõtlesin ma. See põlglik väljend kuulus Beale. Aga kui ma siis edasi vaatasin, märkasin, et selle igava poisi taga oli lehtmustrist peaaegu varjatuna tikitud kangasse tilluke tüdruk, kelle kuju oli välja toodud pehmemat tooni niitidega. Tüdruk vehkis hiiglaslike harali kääridega nagu relvaga ning irvitas õelalt magava kassi poole. Siis märkasin tema kohal kahvaturoosasid tiivulisi hambaproteese, mida hoolikama takseerimiseta võinuks eksikombel pidada õielehtedeks, ning hallikasrohelist muukrauda. Kui jätkasin lehestikus olevate kujude uurimist, nägin väikeses aknas midagi, mis paistis olevat paljas rinnapaar, ning varsti pärast seda mõningaid sõnu, mille tähed olid nii väikesed, et pidin lugemiseks neid endast kaugemal hoidma: Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil. Teadsin, et olen neid sõnu lugenud, aga ei suutnud neid paika panna.
Abigail naeratas, kui ma pilgu tõstsin.
„See pole see, mis ta algul paistab,” röökisin tema suunas. „See tüdruk. Need hambad. Kust see tsitaat pärit on?”
„Lõugamisest pole kasu,” ütles ta valjult. „Kindel vali hääl on õige nõks. Iiob. „Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha.””
Ma ei öelnud midagi.
„Nemad seda muuseas ei näe.” Abigail paitas pead kallutades kuulmisaparaadi juhet. „Enamik neist. Nad näevad ainult seda, mida eeldavad nägevat, suhkrut, mitte vürtsi, kui sa mõistad, mida ma mõtlen. Isegi su emal läks nende märkamisega tükk aega. Ega silmanägemine siin kandis muidugi ka eriti terav pole. Hakkasin seda tegema, ah, see oli aastaid tagasi, oma käsitööringis, tegin omaenda lõiked, aga sellega ei passinud kohe välja tulla – otse näkku –, saad aru küll, nii et ma tegin algust eralõbudega, nagu ma neid nimetasin, väikeste stseenisiseste stseenidega, sala-alukatega, kui sa mind mõistad. Viska järgmisele pilk peale. Seal on uks.”
Panin väikese teki endale sülle ja vaatasin tikitud roose, mis olid kollased ja roosad mustal taustal, eri toonis roheliste lehtedega. Pisted olid laitmatud. Lisaks olid lillmotiivi sisse siia-sinna õmmeldud tillukesed pastelsed nööbid. Ei mingit ust.
„Üks nööp käib lahti, Mia,” ütles Abigail. Tema hääl värises rääkides ja ma tajusin tema elevust.
Kohmitsenud mitme nööbiga, vaatasin üles ja nägin, kuidas Abigail krabas oma kõnniraami, kergitas end kaks korda, enne kui end istmelt lahti tõukas, ja hakkas aeglaselt minu poole liikuma – kõnniraami kolks, samm, kolks, samm. Kui ta oli lõpuks kohale jõudnud, langetatud pea kohe minu pea kohal, viipas ta ühe kollase nööbi poole. „Vaat see. Siis tõmba.”
Lükkasin nööbi august läbi ja tõmbasin. Roosikangas andis teed teistmoodi vaatele. Pilt mu süles oli järjekordne tikand, aga selles domineeris hiiglaslik hallikassinine tolmuimeja, millel oli isegi Electroluxi silt küljes. See kolakas polnud mitte maas, vaid õhus, lendav masinavärk, mida juhtis ebaproportsionaalselt väike, enamjaolt paljas naine – tal olid ainult kõrge kontsaga kingad jalas –, kes hõljus selle kõrval sinitaevas ja suunas pikka toru. Majapidamisseade tegeles all oleva miniatuurse linnakese sisseimemisega. Uurisin tillukese mehe kaht jalga, mis tolmuimeja toru otsast välja turritasid, ja teise, õhuvoolust ülespoole kistud mehe juukseid, kelle suu oli õudusest pärani. Lehmad, sead ja kanad, kirik ja kool olid kõik maast lahti rebitud ning näljane voolik pidi neid peatselt seedima hakkama. Abigail oli vaakumkatastroofi stseeni kallal kõvasti vaeva näinud; iga kogu ja hoone olid tillukeste täpsete pistetega edasi antud. Siis nägin kohe tolmuimeja otsiku suudmes võdisemas miniatuurset silti BONDEN. Mõtlesin tundidepikkusele tööle ja mõnule, mis pidi olema Abigaili edasi innustanud, salamõnule, sellisele, mida oli riivanud viha või kättemaks või vähemasti lust hävingu aseainest. Selle „aluka” loomisele oli kulunud palju päevi, ehk isegi kuid.
Mu kurgust kostis vaikne hääl, aga Abigail vist ei kuulnud seda. Vaatasin tema poole, noogutasin, naeratasin tunnustavalt ja ütlesin, kandes hoolt, et mitte röökida: „Kihvt.”
Abigail naasis aeglaselt diivanile. Ootasin ära kolksud ja sammud ning seejärel laskumisrituaali, mis algas kõnniraami pigistamisega kahte rusikasse ja päädis õõtsuva potsatusega istmepadjale. „Viiekümne seitsmendal tegin,” ütles Abigail. „Praegu käib üle jõu. Sõrmed keelduvad koostööst, töö on liiga peen.”
„Sa pidid selle ära peitma?”
Ta noogutas ja naeratas siis. „Olin tookord maruvihane. See tegi enesetunde paremaks.”
Abigail ei täpsustanud ja mina tundsin end liiga autsaiderina, et peale käia. Istusime mõnda aega kõnelemata koos. Vaatasin, kuidas vana Luik väga viksilt oma küpsist mugis, pühkides tikitud salvrätikuga üliettevaatlikult ära mõned kröömikesed, mis olid suunurka pidama jäänud. Mõne minuti pärast ütlesin, et pean minema, ja kui ta kõnniraami poole küünitas, ütlesin, et ta ei pea mu uksele saatmise pärast muretsema. Ja siis kummardusin imetlushoos Abigaili kohale, leidsin ta põse ja suudlesin seda soojalt.
Mida me tegelikult inimestest teame, mõtlesin ma. Mida me, pagana päralt, ükskõik kellest teame?
Mu seitse tüdrukut ilmusid juba nädalase kursuse järel oma teismelisegarderoobi ja kiiksude tagant välja ning avastasin, et tunnen nende vastu huvi. Ashley ja Alice, kaks A-ga tüdrukut, olid sõbrad. Mõlemad olid arukad, olid lugenud raamatuid, isegi mõningaid luuletajaid, ja võistlesid tunnis mu tähelepanu pärast. Ent Ashley oli tasakaalukas, mis Alice’ile omane polnud. Alice oli sissepoole pööratud. Paar korda nokkis ta tunnis luuletuse kallal töötades hajameelselt nina. Ta kaldus romantismiaegsete ülespuhutud kujundite poole – nõmmed, metsikud pisarad ja raevutsev rind –, mis andis aimu sukeldumisest Brontë sõsaratesse, kuid kõlas pahatihti lihtsalt tobedalt, kui ta luges oma loomingut ette tundelisel toonil, mis pani tema kaaslased piinlikkusest väänlema. Kuid pretensioonikusele vaatamata kirjutas Alice grammatiliselt õigesti ja hulga elutargemalt kui ükski teine tüdruk ning tuli lagedale paari reaga, mis mulle tõeliselt meeldisid: Vaikus on hea naaber ja Vaatasin oma morni mina minema kõndimas. Ashley aga tajus tugevalt, mis teistele peale läheks. Talle meeldisid riimid, räppmuusika mõju, ja ta avaldas sõpradele oma väledusega muljet, klapitades kokku näiteks sõnad kett ja internet ning kuus ja juurdlus. Õpikojapoliitika oli sel tüdrukul täiesti käpas ning ta jagas oma kaaslastele lahketes doosides kiitust, tröösti ja taktitundelist kriitikat. Emma minetas osa oma ujedusest, lükkas juuksed kõrvale ning ilmutas huumorimeelt: „Vikerkaart ära küll luuletusse pane. Ära riimi mind sõnaga sind, aga kõlbavad nii hind kui rind.” Paari tunni järel oli Peyton niivõrd lõõgastunud, et sättis oma pikkade jalgade mahutamiseks paika lisatooli. Peytoni keha oli teiste tüdrukute kehadest maha jäänud nagu Alice’ilgi. Murdeea hormoonipalang ei ilmutanud tema isiku külastamisest märkigi, ja ehkki olen kindel, et see pani teda muretsema, mõtlesin tahes-tahtmata, et selles valdkonnas on mahajäämusel omad eelised. Vähemasti lugesin seda välja muruplekkidest tema lühikestel pükstel ning tõsiasjast, et tema luuletustesse pugesid alailma sisse hobused, mitte poisid. Jessie nägi juba väikese naise moodi välja, aga tajusin, et temas käib sisemine võitlus. Küps keha pidi olema kiiresti tulnud. Seda rõõmsalt tervitav leer lõi end lille ja eritas muskuselõhna, sellal kui teine leer kandis avaraid T-särke, varjamaks külluslikke rindu, mis paistsid nädal nädalalt aina suuremaks kasvavat. Kui Jessie siseelus ka midagi muud aset leidis, jäi see klišeede taha varjatuks. Selliste fraaside nagu „Sa lihtsalt pead endasse uskuma” ja „Ära lase millelgi oma tuju rikkuda” krigisev lollus ilmus lakkamatult uuesti välja ning mõistsin peagi, et need polnud mitte lihtsalt laisad väljendid, vaid dogma dikteeringud. Ning Jessie poleks vastu hakkamata lasknud neid endal käest kiskuda. Tema esimeste jõupingutuste järel
