ma saan aru küll.”
Ema istus toolil ja hoidis oma kõhnade põlvede ümbert kinni. Mõtlesin endamisi, et ehkki vanadus oli teda kuivetanud, oli see teda ühtlasi intensiivsemaks muutnud, just nagu oleks allesjäänud aja nappus kogu rasva – nii kehalise kui ka vaimse – maha kiskunud.
„Golf, seadused, ristsõnad, martiinid.”
„Selles järjekorras või?” naeratasin emale.
„Võimalik.” Ema ohkas ja küünitas lillepotilt enda kõrval laual kuivanud lehte noppima. „Ma pole seda sulle kunagi rääkinud,” ütles ta, „aga ma usun, et kui sa alles väike olid, armus su isa kellessegi teisesse.”
Hingasin sisse. „Tal oli salasuhe?”
Ema raputas pead. „Ei, ma ei usu, et asi oli seksis. Isa kõlbeline sirgjoonelisus oli täielik, aga tunne oli olemas.”
„Ta rääkis sulle?”
„Ei. Ma aimasin.”
Säärased olid siis abieluinimeste elutee käänud, vähemalt minu vanemate vahel. Mingisugust otsest arveteklaarimist oli esinenud äärmiselt harva. „Aga ta tunnistas üles.”
„Ei, ta ei kinnitanud ega eitanud seda.” Ema surus huuled kokku. „Tal oli alati väga raske, tead küll, minuga millestki valulisest rääkida. Ta ütles ikka: „Palun, ma ei suuda. Ma ei suuda.””
Ema jutu ajal kangastus mulle äkki mõtteis mu isa kuju. Ta istus seljaga minu poole ja vaatas tummalt kaminatuld, mõistatusteraamat jalge ees. Siis nägin teda lamamas haiglavoodis, pikk skeletjas kogu morfiini meelevallas, juba teadvuseta. Mulle meenus, kuidas ema tema nägu puudutas. Esmalt kasutas ema ühtainsat sõrme, just nagu joonistaks isa näojooni, abikaasa palgete sõnatut kontuuri otse tema ihule. Kuid siis vajutas ta käed vastu isa laupa, põski, silmi, nina ja kaela, pigistades tema ihu kõvasti otsekui silmanägemiseta naine, kes püüab meeleheitlikult üht nägu meelde jätta. Mu ema, ühtaegu vintske ja närvutatud, huuled kokku surutud, silmad ärevusest suured, kui ta hakkas isa õlgade ja käsivarte ning seejärel rinna külge klammerduma. Pöörasin ühe mehe isiklikule endalenõudmisele, koosveedetud aja omandihimulisele väljakuulutamisele selja ning lahkusin palatist. Kui tagasi pöördusin, oli mu isa surnud. Ta nägi surnuna noorem välja, sile ja arusaamatu. Ema istus pimeduses, käed süles koos. Kitsad valgusviirud ribakardinate vahelt tekitasid tema otsmikule ja põsele triipe ning tol hetkel tundsin aukartust, ainult aukartust.
Ema läks vastuseks mu vaikimisele oma jutuga edasi. „Ma räägin seda sulle praegu,” ütles ta, „sest vahel ma kahetsesin, et isa ei riskinud, et ta sellele naisele kaela ei viskunud. Ta oleks muidugi võinud temaga putku panna, ja teisest küljest oleks ta võinud sellest tüdida …” Ema hingas aeglaselt, pika võdiseva õhkega välja. „Ta tuli minu juurde tagasi, ma mõtlen emotsionaalses plaanis, selle määrani, milleks ta suuteline oli. See kestis paar aastat – see eemalolek – ja siis ta vist ei mõelnud enam selle naise peale, või kui mõtleski, oli see naine oma võimu kaotanud.”
„Mõistan,” ütlesin ma. Mõistsingi. Pausi. Üritasin kõigest väest meelde tuletada 129. sonetti. See algab nii: „Ränk eluvaimu kulu, häbikaotus2,” ning siis read iha kohta, „iha, saades teoks”. Kusagil sõnad „toorus, jõhkrus, äärmuslike süüde segu …”
Kui kustutatud saab, on ilgeks peetud;
Midagi, midagi … siis:
Kes on ta kütkes, hullumärki kannab,
kord hinges ootus kuum, kord undlik hägu;
ta õndsust tõotab, armetuse annab,
mis eel, on rõõm, mis möödas – unenägu.
Me seda teame, ent ei tea, kuis peab
küll taevast vältima, mis põrgu veab.
„Kes see naine oli, mamma?”
„On sel tähtsust?”
„Võib-olla ei ole jah,” valetasin ma.
„Ta on surnud,” ütles ema. „Ta on juba kaksteist aastat surnud.”
Kui ma sel õhtul võtit lukus keerasin, tundsin teisel pool ust kohalolu, rasket, ähvardavat olendit, kes oli käegakatsutav, elus, sealsamas, seisis täpselt nagu mina seisin, käsi üleval. Kuulsin enese hingamist trepiastmel, tundsin jahutavat ööd oma paljastel käsivartel, kuulsin, kuidas kusagil võrdlemisi lähedal üksik automootor tööle hakkas, kuid ma ei liigutanud. See seal samuti mitte. Mu silmisse tõusid totakad pisarad. Olin tundnud sedasama koormatud keha, ootel Echot, aastaid tagasi kodus alumisel trepimademel. Lugesin kahekümneni, viivitasin veel kakskümmend lööki, tõukasin siis raskelt ust ja vajutasin lambilülitile, seismaks silmitsi tuulekoja loogilise tühjusega. Ta oli kadunud. See asi, mis polnud ebausk ega hämar kartus, vaid tuntav veendumus. Miks ta oli tagasi tulnud? Tondid, saatanad ja teisikud. Mulle meenus, kuidas ma rääkisin Borisele sellest ootavast kohalolust, mis oli nähtamatu, aga tihke, ning Borise silmad olid huvitatult särama löönud. See oli tol ammusel ajal, mil ma talle veel meeldisin, enne kui tema silmad tuhmusid, enne kui suri Stefan, väikevend, kes kargas ja mürtsutas, nii tark, oh issand, noor filosoof, kes lõi nad Princetonis pahviks, kes pani nad vabisema, kellele meeldis minuga rääkida, minuga, mitte ainult Borisega, kes luges mu luuletusi, kes hoidis mul käest, kes oli surnud enne, kui ta jõudis mind külastada haiglas, kus ka tema oli olnud, kuhu ka tema oli oma lendudel taevasse ja potsatustel põrgusse maandunud. Ma vihkan sind selle pärast, mis sa tegid, Stefan. Sa ju teadsid, et Boris leiab su. Sa pidid teadma, et ta leiab su. Ja sa pidid teadma, et ta helistab mulle ja et ma lähen tema juurde. Nägin pooleks sekundiks põrandal uriiniloiku, mis oli segunenud põrandalaudu määriva vesise roojaga. Ei.
Lõpeta selle peale mõtlemine. Ära mõtle selle peale. Mine tagasi selle kohalolu juurde.
Boris oli mulle kohalolust rääkinud. Wunder Mensch Karl Jaspers oli seda nähtust nimetanud leibhaftige Bewusstheit’iks ja keegi teine, kahtlemata prantslane, hallucination du compagnon’iks. Kas ma olin plikapõlves kah hull olnud? Aasta otsa napakas? Ei, mitte terve aasta, kuude kaupa, julmustega täidetud kuude kaupa, mil olin tundnud, et see Asi mind alumisel trepimademel ootab. „Mitte tingimata hull,” oli Boris mulle öelnud oma tüüpilisel, sigaritest tuhmiks muutunud häälel, ning siis oli ta naeratanud. Kohalolu, ütles ta, on tundnud patsiendid nii psühhiaatria- kui ka neuroloogiaosakonnas, nagu ka täiesti harilikud inimesed. Jah, karjakaupa diagnoosimata pahaaimamatukesi täpselt nagu sina, kallis lugeja, kelle meeled pole mõranenud ega sassis ega ribadeks rebitud, vaid lihtsalt ühe-kahe vimka meelevallas.
Üritasin siis ilma kohaoluta diivanil lamades meeleheitlikult meenutada, kuuenda klassi kaugeid julmusi päevavalgele tirida – „rahulikult ja objektiivselt”, nagu televisioonis ja kehvades raamatutes öeldakse. Oli olnud vandenõu või mitugi, suurejooneline sõna plikakeste tegemiste kohta, aga kas siis pahategija vanus või intriigi asukoht ikka tõesti loevad? Mänguväljak või õukond? Kas inimeste asjatoimetused pole mitte samad?
Kuidas see alanud oli? Pidžaamapeol. Ainult killud. See on kindel: ma ei tahtnud sisse hingata, kuni minestan, ahmides üha uuesti õhku ja varisedes silmili madratsile. See oli tobe ja Lucy valge nägu oli mulle hirmu peale ajanud.
„Ära löö põnnama, Mia. Lase käia. Lase käia.” Kaassüüdlaste vingatused.
Ei. Ma keeldusin seda tegemast. Miks peaks keegi tahtma minestada? Tundsin end liiga haavatavana. Mulle ei meeldinud peapööritus.
Tüdrukud sosistavad mu lähedal. Jah, ma kuulen neid, aga ei saa aru. Mu magamiskott oli sinine, šotiruudulise voodriga. Seda mäletan selgesti. Olen väsinud,
Tlk Harald Rajamets.
