omaette tiimiks, ehkki hakkasin mõistma, et Nikki on neist kahest see domineerivam. Ühel päeval saabusid mõlemad kriitja näo, paksu silmalaineri ja musta huulepulgaga, eksperiment, mida otsustasin mitte märkama teha. Ent halloween’ilik väljanägemine ei avaldanud nende olemusele mõju, mõlemad jäid sädistajateks. Nende närvlikule vastastikusele itsitamisele suutis konkurentsi pakkuda vaid ülevoolav rõõm peeruluuletuste üle, mis oli enamjaolt nakkav, ning nad reageerisid soojalt mu lühiloengule ekskremendiviidetest kirjanduses. Rabelais. Swift. Beckett.
Ma ei kannatanud luulu all, et tean, mis nende seitsme elus parajasti toimub. Pärast tundi ilmusid äkitselt nende kätte telefonid ning ma vaatasin, kuidas tüdrukute pöidlad klõpsisid kibekiirelt tekstisõnumeid, millest pooled tundusid olevat suunatud ruumi teises otsas olevatele sõpradele. Pärast teisipäevast tundi leidsin eest Ashley e-maili.
Kallis proua Fredricksen!
Tahtsin teile öelda kui lahe see kursus on. Mu ema ütles et see hakkab mulle meeldima aga ma ei uskunud teda. Tal oli õigus. Te olete teistest õpetajatest erinev, nagu sõber. Ei, nagu INGEL. Ma saan palju targemaks. Ma vist pidin seda lihtsalt ütlema. Ja teil on veel ilusad juuksed kah.
Teie väga truu õpilane Ashley
Ning siis teine sõnum minu jaoks tundmatult aadressilt.
Ma tean sinust kõike. Sa oled segane, hull, napakas.
Härra Eikeegi
Tundsin, nagu oleks mulle vastu vahtimist antud. Mulle meenus Vaimse Tervise Üleriigilise Liidu silt haiglaosakonna väikese raamatukogu seinal: VÕITLUS VAIMUHAIGUSE STIGMA VASTU. Stigmatos, terava instrumendiga märgitud, haava märk. Millalgi palju hiljem, võib-olla viieteistkümnendal sajandil, omandas see ka häbimärgi tähenduse. Kristuse haavad ning pühakud ja hüsteerikud, kelle kätest-jalgadest verd tilkus. Stigmad. Murdsin pead, kes küll peaks tahtma mind anonüümselt kimbutada – ja mis eesmärgil? Neid inimesi, kes teadsid, et mind oli haiglasse viidud, oli ilmselt küllaga, aga ma ei suutnud välja mõelda, kes võiks tahta mulle sellist kirjakest saata. Katsusin meelde tuletada, kas olin mõnele teisele patsiendile oma meiliaadressi andnud, näiteks Lauriele, kurvale-kurvale Lauriele, kes oli, päevik vastu rindu surutud, tuhvlite lohinal ringi uidanud ja vaikseid oigeid kuuldavale toonud. See oli võimalik, kuid ebatõenäoline.
Kui ma tol ööl voodis lamasin, häirituna tavalistest tormidest – Stefani kiri: On liiga raske; Paus, kes laboris mu kätt surub ja naeratab; mälestus Borisest voodis ja tema keha uneraskusest, siis tema leinalooris nägu, kui ta oma otsusega lagedale tuleb, ja Daisy, pisarad voolamas, tema võdisevate hingetõmmete ja ninaluristuste kõla; ta nuuksub selle pärast, et ta isa jättis ema maha, ja ma mõtlen omaenda mõistatusliku isa kirele kellegi teise vastu –, tuli sõna hull tagasi ning ma lükkasin selle eemale, ja siis ilmus hetkeks mu suletud laugude tagusele ekraanile sõna kirjakeses, mille Ashley oli suurte tähtedega kirjutanud, INGEL. Mõtlesin Blake’i taevastele külalistele, legendile Rilke üleloomulikust andest, „Duino eleegiate” esimestele sõnadele ja siis Leonardile, oma kaasvangile lõunakorpuses. Ta oli kuulutanud end Eimillegi Prohvetiks. Leonard pidas autoriteetsel toonil epistleid ja kõneles ning ilmselgelt armastas omaenda bassihääle mürinat, kukkudes pikalt-laialt seletama igaühega, kes talle lähenes. Aga keegi ei kuulanud teda, ei kaaspatsiendid, ei töötajad. Isegi tema psühhiaatril oli olnud tühi pilk, kui ta istus Leonardi vastas kohtumisel, mida ma ühest suurest klaasaknast vilksamisi nägin. Mind aga Leonard huvitas ja tema grandioossetes üleskutsetes oli ehtsat geniaalsust. Väljalaskmise hommikul olin istunud koos Leonardiga puhkeruumis. Kiilaneva pealaega, mida ümbritsesid õlgade lähedale langevad hallinevad lokid, sobis ta täielikult oma osasse. Ta pöördus minu poole ja alustas ettekuulutusi. Ta rääkis mulle meister Eckhartist kui Eimillegi sõnumitoojast, kes mõjutas Schellingit, Hegelit ja Heideggeri. Ja ta rääkis mulle, et Kierkegaardi angst oli kokkupuude Eimillegagi ning et me elame tegelikuks muudetud Eimiski ajastul, ja et see on olulise tähtsusega ja müstiline; „Ei tohiks olla väär,” ütles ta nimetissõrmega vehkides, „avada end tõele, et Eimiski on selle ilma algne alus.” Leonard võis olla hullumeelne, kuid tema mõtted polnud pooltki nii pudrused, kui haiglavõimud eeldasid. Ta jätkas oma õpetuskõnet, seletades, et see kõik on seotud budismi sügavamate tasemetega, ja sellal kui astusin Daisy poole, kes oli uksest sisse sammunud, et mind koju viia, kandus Leonard Goethe „Faustile” ning Fausti laskumisele emade riiki ja ühinemisele eimillegagi, ja see oli viimane, mis ma temast kuulsin.
Üksildane mees. Tema ei saanud ju ometi olla härra Eikeegi, mis? Kahetsesin pärast haiglast lahkumist, et polnud Leonardile selgeks teinud, et suudan vähemalt mõne tema jänesehaagiga sammu pidada, aga siis ei suutnud ma mõelda muust kui oma tütre näost. See miski oli ainus, mis luges.
Meenutada mind nagu tema,
õõtsutamas end ruumides,
mis on valged kui munad.
Nöörist metroo –
need sügavad jooned selles,
mida vanasti kutsuti südameks, kadunud
mu nüüdseks kibestunud suhu.
„Pundar,” ütles mees.
Ei, sõlmed.
Ei see ega nood.
See naine oli isesugune, usun ma. Riiulile visatud.
Pane ta ära.
Elutu asjapulk.
Pane ta ära.
Ja lase tal õõtsuda.
„Kallis Mia,” kirjutas Boris. „Mis meie vahel ka ei juhtuks, on minu jaoks väga tähtis teada, kuidas sul läheb. Me peame ka Daisy pärast lävima. Palun saada vastusõnum, kui sa selle kätte saad.” Nii mõistlik, mõtlesin ma, nii jäik proosa: lävima. Mul oli tahtmine millessegi hambad sisse lüüa. Nagu näha, oli Boris mures. Ta oli mind näinud päev pärast seda, kui olin haiglasse maandunud, kui olin akuutne, luuludega ja nägin hallutsinatsioone, bouffée délirante, ja olin veendunud, et ta kavatseb korterile käpa peale panna, mind tänavale visata, koos Pausi ja labori teiste teadlastega sepitsetud vandenõu, ja kui ta koos dr. P-ga selles ruumis minu vastas istus, ütles üks hääl: „Muidugi ta vihkab sind. Kõik vihkavad sind. Sinuga on võimatu koos elada.” Ja siis: „Sa lõpetad samamoodi nagu Stefan.” Kisendasin: „Ei!”, ja sanitar kiskus mu eemale ja nad süstisid veel haldooli, ning ma mõistsin, et nemad on kõik ühes mestis.
Vend ja siis naine kah veel. Vaene Boris, kuulsin neid ütlemas. Vaene hulludest ümbritsetud Boris. Mäletan, kuidas jahvatasin midagi Feliciale, kes oli koristama tulnud. Mäletan, kuidas kiskusin dušikardina alla, seletasin salasepitsust, röökisin. Mäletan seda täiesti selgelt, aga nüüd on tunne, nagu oleksin olnud keegi teine, nagu vaataksin end kaugelt. Pärast Bea tulekut kadus see kõik. Aga ma olin Borisele hirmu nahka ajanud, ja kuna ta oli mind osakonnas ärritanud, ei tahtnud nad, et ta mind enam külastaks. Vahtisin sõnumit tükk aega, enne kui kirjutasin vastu: „Ma pole enam hull. Ma olen haiget saanud.” Need sõnad kõlasid tõeselt, aga kui üritasin täpsustada, tundusid kõik lisakommentaarid üksnes dekoratiivsed. Mida siin veel lävida on? Ja saatuse iroonia, et Boris lävimist tahab, oli peaaegu talumatu.
Ma ei taha sellest rääkida. Ma alles ärkan praegu. Las ma joon nüüd teed. Hiljem räägime. Ma ei saa sellest rääkida. Me oleme sellest juba tuhat korda rääkinud. Kui palju kordi oli ta neid lauseid kuuldavale toonud? Kordus. Kordus, mitte identiteet. Midagi ei korrata täpselt, isegi sõnu mitte, sest miski on kõnelejas ja kuulajas muutunud, sest kord juba öelduna ja siis üha uuesti öelduna muudab kordus ise sõnu. Kõnnin samal korrusel edasi-tagasi. Laulan sama laulu. Olen abielus sama mehega. Ei, mitte päris. Kui palju kordi oli Boris keset ööd Stefani telefonikõnedele vastanud? Aastate viisi kõnesid ja päästmisi ja arste ja traktaati, mis pidi filosoofiat igaveseks muutma. Ja siis
