suurde kruusi. Tema lemmikkruusi. See mõte tuleb sama juhuslikult, kui ta ka läheb. Teadmine, mitte mõte. Ma vaevu veel püüan ta kinni. Taban enne, kui ta kuhugi maailmaruumi kaob. Teadmine sellest, mis on olnud. Mis lihtsalt eksisteerib kusagil mu alateadvuses nagu kinnitus, et see siiski on kunagi juhtunud. See annab mu tegevusele teatud põhjenduse. Kuigi ma enam ammu ei otsi seda. Ma naeratan justkui teolt tabatult. Ma pole enam ammu selle üle mõtlema jäänud.
Võtan lehe uuesti kätte, justkui see aitaks tõrjuda seda kavalat mõtet. Mõtet, mis mulle süütult ligi hiilis. Hea küll, las ta olla. Ma sulgen silmad ja loen ühe palve. Hetke pärast tunnen, kuidas tasakaal on taastunud. Ma söön oma võileivad ära ja sirvin lehte edasi. Seejärel lähen elutuppa ja vaatan mõnda aega raamaturiiuliga tõtt. Ma tean, mida ma peaksin harjutama, kuid ma ei viitsi. Täna pole see päev.
Ma hoopis loen natuke ja seejärel kordan paari palvust. Loen kõva häälega, et kuulata, kuidas sõnad helisevad. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei naudi seda. Tunnen sulaselget naudingut, kui mu keel sõnu moodustab. Ma tunnen nende kõditust suulaes. Aglasis, Heramael, Sergulath…
Teen endale kusagil lõuna paiku ühe purgisupi – borši sealihaga ja söön selle kõik ära. Ma tunnen end peale seda veel näljasemana. Tegelikult tahaksin korralikku praadi, kuid ma ei viitsi välja minna. Peale sööki lülitan telefoni sisse, klõpsin läbi kõik telekakanalid ja valin riiulist paar raamatut, mida sirvida.
Õhtul, kui ilm on juba pisut jahedamaks muutunud, lähen jooksma. Ma sörgin umbes kümme kilomeetrit. Mu pulss on pea terve jooksu kestel ühtlane – saja kahekümne ligi. Tunnen peaaegu füüsiliselt, kuidas punalibled transpordivad kopsudest kudedesse hapnikku ja kudedest kopsudesse süsinikdioksiidi.
Peale jooksu teen Emajõe ääres mõned kätekõverdused ja venitused, seejärel sörgin koju tagasi. Koju jõudes lähen duši alla, pärast seda korgin lahti ühe õlle ja istun sellega teleka ette. Mul on üks kanal, kust tuleb päev otsa ookeanivaade koos lainete laksumisega. Ma sulgen silmad ja mõtlen end sinna. Ma ei tea, kui kaua ma niiviisi olen olnud, kuid ma tunnen end hästi.
Ma loen kuni poole üheni. Siis panen ma mobiili hommikul kella viieks helisema. Mu viimane mõte enne magamajäämist on, et ma olen õnnelik.
Unes ma näen, kuidas sa tuled poest. Millegipärast oled sa ostnud kaks sibulat, pool kilo heeringaid ja natuke vaske. Sellise rusikasuuruse känaka. Sa ütled, et selle saab Emexisse viia, kui meil kuu lõpus raha otsa saab.
6
Täiskuuööd hakkavad mind juba ära tüütama. Ausalt. Ma lugesin hiljuti artiklit, kus räägiti ühest Austraalias läbi viidud uuringust, milles jõuti järeldusele, et täiskuu võib tõepoolest inimeste sees varitseva metslooma valla päästa. Ühte Põhja-Sydney haiglasse toodi poole aasta jooksul üheksakümmend üks vägivaldsete, ägedate ja libahuntlusega sarnanevate häiretega patsienti. Veerand neist juhtumitest leidis aset täiskuuöödel ehk kaks korda tihedamini kui Kuu muude faaside ajal. Mõned neist patsientidest ründasid personali nagu loomad, hammustades, sülitades ja küünistades. Libahundi-mütoloogias on palju kirjeldusi sellest, kuidas inimesed loomaks muutumise ajel endale naha peale „nõiasalvi” määrivad või erinevaid aure sisse hingavad. Nõiasalvi üheks peamiseks osiseks oli teadlase sõnul ussilakk – taim, mis võib esile kutsuda deliiriumi, hallutsinatsioone ja muutumisluulusid. Artiklis tõmmati paralleele vanaaja nõiarohu ning alkoholi ja narkootikumide vahele. Selgus, et suurema tõenäosusega satuvad alkoholi või narkootiliste ainete mõju all olevad inimesed traumapunkti just täiskuu ajal.
Mul pole enam nii palju fantaasiat, et end neil aegadel lõbustada. Aga ma ei saa ka magada. Juba puhtalt psühholoogilistel põhjustel – kuidas ma siis magan, kui ma peaksin olema aktiivne. Ja hullunud.
Täna leidsin oma kapi kõige kaugemast nurgast ühe lambanahkse kasuka. Mulle meenus ähmaselt, et ema oli selle kord toonud, lootes, et ma seda kandma hakkan ja seega jumala eest talvel ei külmeta. Ma ei hakanud seda kandma. Ma oleksin siis välja näinud nagu mardisant. Alles täna tekkis mul sellega seoses üks mõte.
Ma vaatan kella. See näitab paar minutit üksteist läbi. Aeg on käes, ütlen ma endale ja panen toolikorjule asetatud kasuka selga. Tunnen otsekohe, kuidas ma sellega higistama hakkan. Okei, teeme siis teises järjekorras. Ma otsin välja ükskord esimesel kursusel mingi stiilipeo jaoks ostetud näovärvid. Täna teen ma siis endale väikese hundi-performance’i. Ma olen isegi ühe hundipildi internetist välja printinud, et see kõik võimalikult loomutruu välja tuleks. Ma võtan ühte väikesesse purki natuke vett ja alustan. Kõigepealt värvin oma näo ühtlaselt helehalliks, et siis seda üle maalima hakata. Ma naudin seda kõike juba ette. Olgugi et ma tean, et see on jabur. Aga see rahustab mind. See aitab mul elada ja võidelda. Ja kohaneda. Naljakas, et ma otsin endale ikka veel õigustusi ja vabandusi. Ma ei tea, kas asi on nii hull, et ma peaksin seda tegema.
Viimaks olen ma valmis. Ma imetlen oma kätetööd ja seejärel ajan kasuka selga. Pahupidi loomulikult. Nüüd olen ma hunt lambanahas. Selliste eest olevat teadupärast juba Jeesus inimesi hoiatanud. Hunt lambanahas tähendas tegelikult Kristuse-aegsel Juudamaal inimesi, kes olid kurjategijad ja varjasid end kõrgel mägedes, kus oli külm. Ja kui nad tulid mägedest alla, keerasid nad oma lambanahksed kasukad palavuse tõttu teistpidi. Ei mingit müstikat. Aga see on tabav võrdlus. Ka mina tunnen end kui hunt lambanahas. Ma petan kõiki inimesi, keda ma tunnen, kui mu perekond välja arvata. Mulle tundub, et seda on natuke palju.
Korraga ei oska ma oma kostüümis ja grimmis enam midagi peale hakata. See oli nagu lapsepõlves koopa ehitamine. Tegid valmis ja oligi kõik. Paljas ehitamisrõõm. Midagi tarka ei osanud keegi seal pärast mängida. Mulle tundub, et praegu on tegu sama asjaga. Välja ma niimoodi ju ei lähe. Lähen hoopis külmkapi juurde ja võtan sealt tüki toorest liha. Seasisefilee, mille ma plaanisin homme ära küpsetada.
Ma nuusutan seda kõigepealt justkui sellega tutvumiseks. See lõhnab… Toore liha järele? Seejärel tõmban ma sellest keelega üle ja meenutan samal ajal kõiki neid lugusid, mida ma olen salmonelloosi ja lihausside kohta kuulnud. Ma tunnen magedat jahedat maitset. See tundub ligitõmbav. Tunnen, kuidas minus ärkab metsloom. Või on see rakumälu, mis viib mind tuhandete aastate taha, sinna, kus inimesed ei osanud veel tuld teha ning toorest liha järasid? Igal juhul olen ma nüüd valmis. Ma tõstan lihatüki oma näo kohale, avan suu ja hammustan sellest väikese killu. Liha on sitke, aga kuidagi saan ma sellest siiski tükikese kätte. Ausalt öeldes pole sel erilist maitset, ma mälun seda pikkamisi ja neelan viimaks pooleldi tervelt alla.
Edaspidi olen ma juba targem. Ma võtan noa, lõikan liha küljest imepisikesi killukesi ning raputan neile soola ja pipart peale. See on imemaitsev. Seda ma hakkangi nüüd sööma, otsustan. Vist ikka naljaga pooleks?
Kasukas segab. Ma võtan selle ära. Seejärel lähen kraani juurde ja lasen klaasi vett täis. Joon seda kõrvale. Liha läheb libedamalt alla. Närida on ikka raske. Ma tean, et sellepärast olidki kõikidel kiviaja inimestel kõrged põsesarnad. Nad polnud mitte mongoliidid, vaid nende põsesarnadele kinnituvad lihased olid erakordselt arenenud. Nad tegid ju iga päev trenni.
Vaatan kella. See on veidi üks läbi. Mõtisklen, kas ma olen oma kohustusliku aja nüüd ära kulutanud või peaksin veel midagi tegema? Kuu paistab läbi akna kööki. Ma tunnen seda ikkagi, kuigi istun seljaga akna poole. Ma ei saa vist veel magama minna. Ma tunnen kerget iiveldust. Kas see on juba liha, mis endast märku annab? Iiveldus läheb siiski mõne minuti pärast üle.
Võtan viimaks vannitoas endalt sõjamaalingu maha. Kakssada viiskümmend grammi head sealiha on otsas. Kui ma plaanin midagi küpsetada, siis pean uue hankima. Kuigi samas, kes ütles, et ma seda just küpsetama peaksin?
Kui ma voodisse lähen, tunnen, kuidas suur väsimus mulle peale vajub. Piilun kardina vahelt kuud. Selle asukoht
