palju, et kvantmehaanika tõenäosusteooria järgi on võimalik, et kusagil asub meie universumi ja ka meie maailma teisik. On võimalik, et selles maailmas on kõik samamoodi, nagu on siin, kuid on ka võimalik, et mõned asjad on nihkes. Et minu koduaias on kümne õunapuu asemel kaksteist või ainult kaks. Või siis pole ühtegi õunapuud. Võib olla, et selles toas, kus ma praegu viibin, on peale minu veel inimesi, või et inimesed, kes on surnud, on elus, ja võib olla ka vastupidi. Kõik on võimalik.
See teadmine tekitab ühtaegu nii rõõmu kui kurbust. Ja kadedust, kui ma mõtlen, et kusagil kaugel olen mina ise ja mul on kõik hästi. Kuid kas see siis oleksingi üldse mina ise? Valikud, mis ma olen teinud, on muutnud mind selleks, kes ma olen. Kui teatavad sündmused ei oleks mind neid valikuid tegema sundinud, siis oleksin ma teistsugune. Mis on üldse inimene? Kas käsn, mis imab kõik endasse, et siis talletatud informatsiooni piires langetada enda jaoks kõige õigemaid valikuid? Võib-olla. Aga ainult selle hetkeni, kuni kontroll kaob.
Ma mäletan seda päeva detailideni. Ma ei tea, miks mu mälu on salvestanud ka selle hommiku, kuigi kõik juhtus alles pärastlõunal? Kas kõik, mis juhtus, oli juba siis kusagil olemas, et ma salvestasin detailideni tavalised toimingud, sõnad, pilgud? Oli see juba kusagil juhtunud?
Ma saatsin teda palatist kuni opitoa ukseni. Seejärel suudlesin ma teda veel viimast korda otsmikule ja lasin siis ta käest lahti.
Mall patsutas mulle õlale. „Ära muretse, Villem, me hoiame teda hästi,” sõnas ta.
Ma noogutasin. Mu sisemus hõõgus. Ma püüdsin endale sisendada, et kõik saab korda. Peale seda operatsiooni saab kõik korda. Ja ometi oleksin ma pidanud seda aimama. Tundma seda jäist hingust, mis äkki mu südant puudutas.
Ma pole enam kindel, äkki olen ma siiski hiljem selle hetke selle tunde külge mõelnud. Ma ei tea. Võib-olla. Võib-olla oli see hoopis hirm. Hirm teda kaotada. Hirm, mis haaras mind oma külma sülelusse. Ma olen selle peale nii palju mõelnud ja mul on tunne, et ma ei tea enam midagi. Et isegi viimased hetked, mida ma mäletan, ei olnud sellised. Ma ei tea enam, millised need olid. Mul on veel ainult mälestus sellest. Ja vahel ma mõtlen, kas seda kõike on üldse olnud? Kas ta on isegi kunagi elanud? Kas ma olen teda tundnud? Ja vahel mõtlen ma veel, et kas ta üldse mäletab mind? Kas surnud mäletavad?
Umbes viis minutit hiljem seisin ma ikka veel opitoa ukse taga. Isa tuli ja patsutas mind õlale.
„Kõik saab korda,” sõnas ta.
Ma noogutasin jälle. Millegipärast tundsin ma kurgus klompi. Ma ei tea, kas ta nägi seda mu pilgust, aga ta pigistas tugevasti mu õlga ja kordas seda veel korra.
„Kõik saab korda.”
Aga ma ei uskunud teda. Teinekord ma mõtlen, et see juhtus just sellepärast. Minu nõrga usu pärast.
Kui ta lahkus, vajusin ma ühele lähedal asuvale toolile. Ma ei istunud seal kaua, sest ma lihtsalt ei suutnud paigal olla. Kõigepealt käisin ma piki koridori. Seejärel lonkisin mööda haiglat. Tuttavad, kellest ma möödusin, noogutasid mulle mõistvalt. Julgustavalt, tahtsin ma mõelda. Ette hoiatavalt, mõtlen ma nüüd. Ehk sellepärast ei tulnudki keegi minuga rääkima? Ehk oleks ma pidanud seda juba siis mõistma?
Viimaks läksin ma välja. Sirelid lõhnasid. Ma mäletan siiani seda lõhna. Ma käisin ümber haigla. Aeg-ajalt tegin peatusi, aga mõtted tulid mulle järele. Ma ei saanud peatuda. Suured, rasked mõtted. Nad oleksid võinud mind kergesti enda alla matta. Ma ei saanud tagasi minna. Märkamatult olin ma läinud aina kaugemale. Alateadlikult. Võib-olla ma siiski tundsin seda? Tundsin, et mul pole põhjust tagasi minna. Et see on lõppenud. Meid ei lahuta enam mitte ainult vahemaa, vaid ka dimensioon. Maatriks.
Peale sajanditena tunduvaid minuteid, mis vaevaliselt üksteise küljest lahti kleepusid, helises mu telefon. Ema helistas. Aga ma juba teadsin seda. Liiga palju aega oli mööda läinud. Terve mu elu oli selle ootamisega mööda läinud. Elamata jäänud. Kui ma kõnele vastasin, tõstis korraks lootus veel pead. Ta hääl peaaegu ei värisenudki, kui ta ütles mu nime. Kuid siis hakkas ta nutma. Ma ei öelnud midagi ja vajutasin telefoni kinni.
Ma ei suutnud kaks päeva teda vaatama minna. Sest ma ei teadnud, mida talle öelda. Mida on elaval öelda surnule? Mida sellist on veel maailmas, mida surnud ei tea? Ma ei öelnudki suurt midagi. Ma lihtsalt istusin seal. Istusin ja elasin mõttes ära kogu elu, mida mul kunagi olema ei saa. Olema ei saanud.
Meie elu.
Teinekord ma mõtlen, et äkki oli see õige. „Hea” ei suuda ma öelda. Mis elu oleks see olnud? Ta poleks vist isegi lapsi tohtinud saada, ometi ma nägin, kuidas ta neid vaatas. Salamahti, justkui tundes, et teeb pattu. Silmitses midagi, mis ei olnud tema jaoks. Ma nägin, kuidas ta vaatas noori naisi, kes jalutasid suure kõhuga, lapsevankritega, tegid kõrvaklapid peas tervisejooksu. Ta pilgus oli piiritu kurbus. Ma ei julgenud isegi mõelda, mis on ta südames. Mis on kurbuse mõõt?
8
Ma ärkan kohutava valu peale. Sirutan automaatselt käe välja ja koban tabletipurgi järele. Jälle on see kadunud. Viimaks lohistan end voodist välja ja piilun selle alla. Jah, seal see ongi. Täpselt nii kaugel, et kui ma käe sirutan, käib õlavarrest lõikav valu läbi. See ei mõju niipalju füüsiliselt kui just psüühiliselt. Ma surun hambad kokku ja sunnin end tõusma.
Seejärel vaatan spordiklubi tunniplaani. Kell üksteist hommikul on valida rasvapõletuse ja bodypump’i vahel. Bodypump – see on hea küll. Alguseni on kakskümmend minutit aega. Kui ma kiiresti teen, siis ma jõuan.
Ma mäletan, kuidas see kõik algas. See oli siis, kui ma viimaks mõistsin, et dieedist ei tule midagi välja. Mitte ühestki. Ma mäletan, et algul ma otsisin kõikjalt – nii internetist, kui raamatutest. Mul oli iga kuu uus dieet. Aga ma ei suutnud ühestki neist kinni pidada. Ma püüdsin korralikult süüa teha. Mida keerulisem retsept ja aeganõudvam vaaritamine, seda parem. Ja ma hakkisin, segasin, praadisin, keetsin ja maitsestasin. Viimaks katsin ma laua ja hakkasin sööma, olgugi et selle vahepealse näksimise ja maitsmisega oli mu kõht juba ammu täis saanud. Ja lõpuks sõin ma ära ülejäägi.
Ma sõin selle aja jooksul kõike: puuvilju – toorelt ja kuivatatult, aedvilju – keedetult, aurutatult, toorelt, sojakastmega ja ilma. Suppe – kuumi ja külmi. Teraviljatooteid. Mõnikord sõin ma nädal otsa erinevaid putrusid, siis jälle järgmine nädal ainult juustu ja šokolaadi. Siis jogurteid ja kohupiima. Pähkleid, seemneid, rosinaid. Ma jõin päevad otsa vett – iga toidukorraga, toidukordade vahel, ilma et oleksin üldse söönud. Mul olid veepäevad, mahlapäevad, puuviljapäevad, juurviljapäevad. Ja lõpuks olid mul ikkagi šokolaadi ja kookide päevad. Šokolaad rosinate ja pähklitega. Šokolaad riisi ja vahvliga. Sufleekoogid, rummikoogid, kohupiimakoogid, martsipanikoogid. Trühvlikommid, šokolaadikommid, vahvlikommid.
Ja siis jõin ma jälle nädal otsa vett ja närisin õunu. Ma ostsin poest idusid ja vetikaid. Mul läks suur hulk energiat kõiksugu idude ja sojavõrsete tagaajamisele. Ma pidin segama kokku jogurtit, kohupiima, vetikaid ja sojakastet. Arvutama kaloreid ja kaaluma toiduaineid. Ja kõik, mis ma sain, oli kasvanud söögiisu ja suurenenud kehakaal. Ja ometi oli see vaid põgenemine. Põgenemine reaalsuse eest. Ma pidin mingi uue strateegia välja mõtlema, sest see ei töötanud. Ma olin hulluks minemas. Teise kursuse kevadel loobusin ma dieetidest, ma loobusin toidu peale mõtlemast, ma loobusin end viis korda päevas kaalumast ja mõõtmast. Ma otsustasin uue tegevuse kasuks – ma hakkasin trenni tegema. Sellest sai mu uus hullus, kirg ja orjus.
Laupäeva hommikul on trennis vähe rahvast. Ma lähen ette ritta, et mitte anda endale võimalust viilida. Raskused võtan ma endale siiski kõige kergemad. Mul on juba käiagi valus, mis siis veel hantlite tõstmisest rääkida. Kuid ma
