siis see algab. Reibas rassimine muusika saatel, mis nõuab mult iga minut tohutut eneseületust. Ma tunnen juba peale esimest kümmet minutit suus veremaitset, kuid ma ei anna alla. Ma sisendan endale, et ma olen tugevam kui valu. Et kuni ma veel suudan end liigutada, on kõik hästi. Ja tegelikult on kõik see ka natuke naljakas – mitte keegi ei tea, et ma peaksin praegu kodus voodis virelema, mitte siin keksima. Mulle teeb rõõmu, et ma suudan kogu seda kampa lollitada. See on ainuke asi, milles ma neist hetkel parem olen.
Kui ma peale trenni duši alla lähen, on mul tunne, et mu kondid ja liigesed hõõguvad. Ja mu veri suitseb. Aurustub. Et kohe ma vajun kokku. Ja siis ei lasta mind tükil ajal enam spordiklubisse. See on minu suurim hirm. Hirm saada tabatud.
Kui ma viimaks välja värske õhu kätte jõuan, siis pean ma hetkeks istuma. Pea käib kohutavalt ringi ja mööda mu keha jooksevad kordamööda ja peaaegu korraga kuuma- ja külmavärinad. See on sellest, et ma hommikul, enne kodust lahkumist, midagi ei söönud. Lisaks pingutus trennis. See on hüpoglükeemia. Veresuhkru taseme liigne langus, mida võivad iseloomustada loidus, segasus, südamepekslemine, peavalu, higistamine ja oksendamine. Mu veresuhkur hakkab langema alla kriitilise piiri. See on peamiselt omane küll suhkruhaigetele, kuid võib vahel tekkida ka kõhnadel inimestel, kel on kiire ainevahetus. Mina olen juba peaaegu kaks aastat kõhn inimene.
Viimaks võtan ma end kokku ja tuigerdan Konsumini.
Ma tean, et praegusel juhul mõjub kõige kiiremini glükoos. Ma lähen apteeki ja ostan endale ühe paki. Otsin rahakotist peenraha ja mul on tunne, et müüja jälgib mind kahtlustaval pilgul. Mu käed hakkavad veel rohkem värisema ja ma higistan nagu hull. Neetud. Ma olen nagu mingi narkomaan, kes peab kiiresti järgmise doosi saama.
Viimaks leian ma paraja raha ja panen letile. Müüja ulatab mulle glükoosi. Ma haaran selle ja peaaegu et jooksen välja. See on vaarika maitsega. Mul on ausalt öeldes kama, mis maitsega see on, peaasi, et see teeks oma töö kiirelt ja korralikult. Kui ma olen poest väljas, harutan ma värisevate sõrmedega paki lahti. Ma panen ühe tropsi endale suhu ja närin selle kiiresti katki. Mul on rutt, ma tahan, et see kohe mõjuma hakkaks ja mind sellest piinast päästaks. Ilmselt samasugune tunne on alkohoolikutel, kui nad hommikul värisevate kätega mööda korterit peaparandust otsivad ja siis viimaks selle leiavad. Juba hetk enne, kui trops suhu või pudel suule jõuab, tunneb inimene õndsust.
Mõne minuti pärast ma tunnen, et olen päästetud. Ma lähen nüüd poodi tagasi. Seekord ostutuurile. Enam ei näe ma välja nagu hädasti uut doosi vajav narkomaan. Ma tõstan pea püsti ja naeratan. Ma tunnen end, arvestades kõiki asjaolusid, juba tunduvalt paremini.
Huvitav, kas administraator tunneb mu ära, mõtlen ma kuus tundi hiljem. Ja kas see oleks üldse kuritegu, arvestades, et ma maksan selle eest. Ma pean tagasi minema. Ma pean. Terve mu keha valutab. Ma pean end taas elavana tundma. Ainult uus pingutus aitab mul tunda end jälle endisena. Sellena, kes ma enne olin. Enne kui hundi hambad mind puresid. Unes või ilmsi. Ma ei mäleta enam. Unenägu ja reaalsus on nagunii segunenud. Ja mis vahet seal ongi?
Ma otsin välja puhtad trenniriided ja viskan need kotti. Latiinotants ootab mind. Mis iganes jaburus see ka ei oleks, minu jaoks ei ole nagunii vahet. Tähtis on, et ma unustan selleks tunniks kõik muu. Et mu ümber oleksid inimesed, et saal oleks valge ja soe. Ja et ma ei tunneks tema hambaid enda luudel.
Kui ma peale trenni end läbi Supilinna lohistan, on mul tunne, et inimesed arvavad, et ma olen purjus. Ma suudan vaevu käia. Ma tulen trennist, on mul tahtmine vastutulijatele karjuda. See on trennikott – ma kujutan ette, kuidas ma osutaks oma seljakotile. Ma ei tee seda kõike. Juba ühe jala teise ette panek nõuab piisavat pingutust. Kust põrgust võtan ma veel energiat, et vastutulijatele midagi seletama hakata?
Järgmine hommik ei mäleta ma enam täpselt, kuidas ma koju jõudsin. Aga tundub, et ma olen trenniriided juba mustapesukasti pannud ja rätiku kuivama. Kui mu korteris ei ela väikseid häid timurlasi, siis pidin see ikkagi mina ise olema. Kuigi tegelikult piisaks ka ühest Putini näoga koduhaldjast.
9
Täna ma ei viitsinud kuhugi välja minna ja tõin automaadist endale kohvi. Erilist nälga nagu ei olegi. Vihma sajab. Ma vaatan aknast välja. Kõik on ümberringi hall. Millegipärast meenub mulle Gustav Suitsu luuletus „Sügise laul”. Naljakas, et tegelikult on kevad, kuid aknast välja vaadates ei saa sellest aru. Meie puhkeruumi paistab ainult haigla vastastiib ja killuke musta asfalti. Ma pole tegelikult varem selle peale tulnudki, kui trööstitu see vaade tegelikult on. Hetkeks mõtlen ma palatite peale, sellest, mida haiged sealt võivad näha. Kas ei ole ka see nende jaoks pigem masendust kui rõõmu tekitav? Ma luban endale, et järgmine kord, kui ma kuhugi palatisse lähen, vaatan aknast välja, kontrollimaks, milline vaade mulle sealt avaneb. Nagu see muudaks midagi. Või siiski, ehk jääb mu süda siis rahule. Et ma ei peaks muretsema kõikide patsientide pärast, kes siin on. Nagu ma muidu muretseks…
Uks läheb lahti ja sisse astub Eva. Ei vedanud, on esimene mõte, mis mul läbi pea käib. Eva on teise aasta resident. Keskmist kasvu, kõhn, pruunide õlgadeni juustega, väga täpne, korrektne, isegi ilus. Mul ei ole Eva vastu tegelikult midagi. Kuigi ma kardan, et temal minu vastu on. Mul on tunne, et ma meeldin talle. Üleliia. Ja see on ometi asi, mida ma püüan vältida.
Alguses, kui Eva oli alles uus, püüdsin ma tema vastu sõbralik olla. Ma ju teadsin, mis tunne see on, kui kõik iga su sammu jälgivad ja kritiseerivad. Isegi mina tundsin end ebakindlalt, kuigi mu seljatagune oli kindlustatud. Või kas ikka oli? Aeg-ajalt ma tundsin, kuidas mulle esitatakse suuremaid nõudmisi, kuid see ei heidutanud mind. See pigem süstis minusse veel rohkem soovi end tõestada, hakkama saada. Kuid ma sain sellest kõigest ikkagi kodus rääkida. Ma arvan, et seepärast ma püüdsingi Evat alguses aidata. Kuid mul on kuri kahtlus, et ta sai sellest valesti aru. Või saan mina omakorda tema sõbralikkusest valesti aru? Ma ei tea.
Selles, et ta on mind paar korda välja kutsunud, pole just midagi väga imelikku, kuid mul on tunne, et ta lausa ootab minuga kahekesi jäämist. Ma võiksin kihla vedada, et isegi praegu ei sattunud ta siia juhuslikult. Ma olen vist paranoiline. Kuid kas ma sain sellest kuidagi valesti aru, kui ta ükskord pimedas koridoris end minu vastu surus? Ta oli nii lähedal, et ma peaaegu kuulsin ta südamelööke. Ta huuled olid minu omadele nii lähedal, et suudlemine oleks sel hetkel olnud puhtalt instinkt, mitte valik. Kuid ma ei teinud seda. Pärast seda hoidis ta paar päeva minust eemale, kuid siis jätkus kõik endist viisi.
„Oi, ma ei teadnudki, et sa siin oled.” Eva naeratab oma kõige säravamat naeratust. Kui ta oleks päike, siis oleksin ma pimestatud.
„Ma ei viitsinud kuhugi minna,” kohman. Miks ma ei viitsinud kuhugi minna, kirun ma ennast.
„Ega see ilm ei kutsu jah,” nendib Eva. „Ma vaatan, et sul ei ole ka isu. Ma võtsin ka ainult kohvi.”
Palvetan mõttes, et keegi veel tuleks. Ma ei saagi aru, kus kõik täna on. Kas mingi tähtis opp on käimas? Midagi ei tule nagu meelde.
„Kus kõik on?” küsin Evalt ilmsüütu näoga.
Ta kehitab õlgu.
Rüüpan kohvi ja mõtlen välja pääsetee – kui mul kohv otsa saab, lähen uut tooma ja kaon kuhugi ära. Ma peaaegu juba naeratan selle mõtte juures, kuid siis olen kindel, et Eva tuleb nagunii minuga kaasa. Kus põrgus siis kõik ikkagi on?
Järgmise minuti jooksul avaneb uks ja sisse astub Katriin. Ma olen päästetud. Katriin saabus õigel ajal nagu alati. Ma näen, kuidas Eva ninasõõrmed hetkeks laienevad, ja mul on tunne, nagu võiks ta iga hetk võitlusesse tormata nagu hullunud amatsoon. Kuid ta hoiab ennast tagasi. Tal pole selleks vähimatki põhjust. Minu ja Katriini vahel on vaid sümpaatia. Ma ei viitsi rohkem enda ümber toimuvasse
