kui nad midagi arutavad. See ei puutu enam minusse, ma püüan sellest maailmast irduda niipalju kui võimalik. Kui Eva või Katriin minu poole vaatavad, siis näevad nad, kuidas ma rüüpan laisalt kohvi ja vaatan rahulikult aknast välja. Nad ei aima, et see on vaid tühi kest.
Ja kõik muu on teesklus.
10
On reede õhtu ja ma valmistun välja minema. Ma lähen ööklubisse. Jahile. Nagu hunt. Üksi. Ma ei tea, võimalik, et see on kahtlane. Et üksik noor naine tekitab küsimusi. Jaa, muidugi ma lähen sinna selleks. Aga ma kavatsen ise valida. Ma tahan esmalt otsida oma saaki. Ma tahan valida paljude seast. Seejärel ma kavatsen teda peibutada. Ja siis…
Mihkel ei saa teada. Ta on täna linnast ära. Selles ööklubis ei tohiks ka ükski tema sõpradest käia. Ja lõpuks – mis vahet seal on? Ma jätan ta nagunii maha. Või oleks isegi parem, kui tema jätaks minu. Siis ei tunneks ma nii palju süüd. Kas see on ebainimlik? Ma ei tea. Kas ma olen koletis? Seetõttu, et mina kannatan, panen ma kannatama ka teisi. Jah, ma olen koletis, aga ma pole selliseks sündinud. Ükski koletis ei ole.
Nojah, mis iganes. Ma ei tohi lasta oma mõtteid liiga kaugele. Sellele haprale rajale. Rajale, mis viib mind minu inimliku poole juurde. Selle osa juurde minust, mida ma teinekord usun olevat juba surnud. Või ma vähemalt loodan seda, nii on lihtsam elada. Või surra…
Ma lahkun kodust, olles pannud endale selga musta atlassist kleidi ja mustad pika säärega saapad, juuksed jätan ma lahti. Ma tean, et ma näen välja nagu saatuslik naine. Kuid ma ei ole kellegi saatus. Ma ei ole isegi iseenda saatus. Ma suren varem maha.
Peale veerandtunnist kiirkõndi, sest nii neetult külm on, jään ma pargiserva puude varju seisatama. Ma tõmban ninaga õhku. Ma tunnen varakevade lõhna. Ja korraga tundub see kõik nii naeruväärne ja hale. Kogu mu elu on hale. Ma ise olen hale. Ma koban telefoni järele. Nii, nüüd ma helistan kellelegi ja lõpetan selle farsi ära. Ma lehitsen oma kontakte. Anna? Gerli? Ott?
Ma otsustan siiski viimaks Anna kasuks. Kuigi ma ei usu, et keegi neist nagunii reede õhtul kodus oleks. Võimalik, et nad on kõik siin. Issand, selle peale ma ei tulnudki. Ma muretsesin ainult Mihkli pärast. No parem oleks, kui nad siin oleks. Siis ei peaks ma kauem siin väljas külmetama. Või neile kuhugi järele kõmpima või algul end mingil korteripeol umbe jooma.
Telefon ei saa üle ühe korra isegi kutsuda, kui Anna juba vastu võtab.
„Hei, mis teed?” küsin muretult. Mu süda peksab, ma loodan, et tal pole mingeid plaane. Igalühel on reede õhtuks plaanid. See on nagu aamen kirikus.
„Ee, ma vaatasin siin kliinilise anatoomia asju,” pomiseb Anna sellise häälega, nagu oleks ta varguselt tabatud.
Kas ta valetab, käib mul korraks läbi pea. Ainult ogar õpib reede õhtul neurokirurgia teoreetilisi lähtekohti.
„Nojah,” pomiseb Anna edasi. „Ma pidin tegelikult kinno minema, aga siis jäi Kaspar haigeks ja mul polnud mingeid mõtteid. Ma kaalusin küll sulle helistada, kuid olin kindel, et sa oled Mihkliga.” Kaspar on Anna kutt. Juba kõva poolteist nädalat. Tulevane jurist. Ei, ma ei ole kade. Kui, siis natuke. Ma tean, et ma valetan.
„Mihkel on Tallinnas. Ma just mõtlesin, et võiks end veidike tuulutada. Mis sa arvad, kui teeks mõnes ööklubis tiiru?” Püüan olla optimistliku häälega. Ta peab tulema!
Anna tulebki. Ma jalutan talle Raatuse ühika juurde vastu. Tal ei lähe eriti kaua. Ainult mina olen meist kahest korralikult mukitud. Anna on loomulikult ilus. Võib-olla ma oleks ka. Kes teab…
Peol on üllatavalt palju rahvast. Ma vaatan enda ümber otsivalt ringi kui saaki jahtiv loom. Loom, kes tahab leida parimat saaki. Noort, lihavat ja mahlast kitse või põdramullikat. Jänesed ja kanad jäägu rebastele. Ma otsin sportlikku, edukat ja hea väljanägemisega saaki. Põhimõtteliselt võiks tal natuke mõistust ka olla.
Ma avan silmad väljast kostva vareste kraaksumise peale. Juba ahetab. Nõrk valgus paistab tumesiniste triibuliste kardinate vahelt.
Siis tuleb mulle kõik meelde. Ma olin ikka vist päris purjus. Igatahes ma ei mäleta ta nägu. Ja ma ei julge vaadata ka. Mul ei ole ju halb maitse, püüan end lohutada. Aga kui sa olid meeleheitel, ütleb mulle üks hääleke peas. Jah, kui olin… Olgugi et ma pidin võtma ju parima. Ma loodan, et olin seda pärast kõiki neid kokteile ikka veel meeles pidanud.
Ma kuulan ta ühtlast, rahulikku hingamist. Ta vasak käsi puhkab mu rinnal. Ma lükkan selle ära. Vastikusega. Ta nohiseb läbi une. Ma pööran pead.
Ta lamab selili, pea ühele küljele viltu, ja naeratab läbi une. Armsalt. Natuke poisikeselikult. Aga mis põhiline, ta näeb täiesti normaalne välja. Okei, ta näeb kena välja. Ma hingan kergendatult. Tal on tumedad kõrvadeni ulatuvad juuksed, sirge nina ja tumedad ripsmed. Mulle tundub, et magava mehe kohta on seda juba päris palju öeldud. Ma muigan. Siin me oleme, kaks võõrast inimest. Ma ei mäleta isegi ta nime. Võimalik, et ta polnud öelnudki, või mina küsinud.
Kelle idee see oli lõpuks olnud? Või mis vahet sel oligi? Igatahes on ta ilus. Ta võib olla natuke alla kolmekümne. Ta näeb küll noorem välja, kuid väikesed kanavarbad silmade ümber annavad ta lõpuks ikkagi ära.
Ma taipan, et võiksin ta praegu tappa. Ma naeratan selle mõtte juures. Selle juures, kui haigelt see kõlab. Vist sama haigelt kui ma isegi.
Ma vaatan toas ringi. Siin on lai voodi, riietekapp ja kummut. Ei midagi erakordset või šokeerivat. Ükski laip ei paista kapi ukse vahelt ega voodi alt. Seintel pole pornopilte ega homoerootilisi postreid. Peaaegu igav, mõtlen. Või siis turvaline. Oleneb, mida inimene elult ootab. Mina ootan adrenaliini.
Ma panen vaikselt riidesse. Kell on alles kuus. Mul pole aimugi, mis linnaosas me asuda võiksime. Ilmselt mitte siiski liiga kaugel, sest ma ei mäleta, et me oleksime takso võtnud. Jah, me olime üle silla jalutanud. Ma mäletan, kuidas vesi voogas. Ma ei usu tegelikult, et ma seda mäletan, aga see pilt on mul ikkagi nii selgelt silme ees.
Korraga märkan ma kummutil raamitud fotot, mis on kummuli keeratud. Ma pööran selle ümber. Ta on seal ühe tüdrukuga. Nad paistavad õnnelikud. Kus on see õnn praegu? Ma muigan kahjurõõmsalt. Vist seepärast, et minul isiklikult pole kuskilt seda õnne võtta. Seepärast käin ma teiste oma lõhkumas. Või mis lõhkumas. Ega ma ennast ise siia ei kutsunud. Ma ei mäleta küll, aga ma olen siiski suures osas kindel.
Ma heidan talle veel viimase pilgu ja astun esikusse. Ja siis kööki. Meeste köögid ja eriti külmkapp räägivad nende kohta nii mõndagi. Ma avan külmiku. Seal on paar õlut, juustu, sinki, kohupiima, mõned Salvesti purgitoidud. Hetkeks on mul kiusatus enne minekut kohvi teha. Jääda veel hetkeks siia, kohta, kus kellelgi pole nime ega ajalugu, mis on oma anonüümsuses turvaline. Ma võiksin isegi ta üles ajada ja küsida selle pildi ja tema enda kohta. Küsida suvalisi asju. Milleks end piirata, kui oled iseennast parajasti võhivõõrast korterist leidnud ja ei mäleta eelmisest õhtust suurt midagi? Ma võiksin ta üles ajada ja küsida, mis tänaval me täpselt oleme, sest ma tahan takso tellida. Mul on raskusi, et mitte naerma hakata. Ma tahaks ta nägu näha, kui ma midagi nii tobedat küsiks.
Otsustan siiski kohe jalga lasta. Ma võin kohvi ka kuskilt bensukast osta. Mul poleks tõesti vaja seda, et ta üles ärkaks. Piinlikud sõnad või piinlik vaikus. Mõttetu viisakus.
Esikukapil on rahakott, märkan seda saapaid jalga pannes. Ma ei tea, mis oleks parem, aga kiusatus on liiga suur. ID-kaart ongi esimene, mille ma leian. Villem Saar. Sündinud 1979. Villem – no tõesti! On see saatuse iroonia või märk? Jama. Ma lappan rahakotti edasi, tundes kergendust,
