erakordset ma enam ei leia: kaks pangakaarti – SEB ja Swedbank, paroolikaardid, raamatukogupilet. Ja siis see tuleb. Oh, kurat! Viivuks kuulatan ma ehmunult, kuna ma vist vandusin kõva häälega, kuid magamistoast ei kosta endiselt midagi. Siis vaatan ma oma leidu uuesti. Mu värisevas käes on ta Biomedicumi läbipääsuluba. Sellel on kirjas: Tartu Ülikool, Anatoomia instituut. Ja ma tahaks surra.
Järgmised paar minutit seisan ma ikka veel esikus ja nean teda vaikselt.
Ja oma elu.
Kui ma esmaspäeva hommikul Biomedicumi juurde jõuan, seisatan ma natuke maad eemal. Võib-olla ta ei tunnegi mind ära. Ma olen selles peaaegu kindel. Tahan olla. Ma pole teda ilmselt varem näinud. Miks ma siis nüüd peaksin?
Ja siis meenub mulle Anna. Kas Anna teab? Ma ei mäleta, millal ta lahkus. Liigun ettevaatlikult audikasse, kus meil peaks kohe algama farmakoloogia loeng, ja poetan end vaikselt Anna kõrvale. Loeng on juba pihta hakanud. Suurepärane, nüüd ei ole tal mahti mind küsitlema hakata. No juhul, kui tal peaks selline mõte millegipärast olema.
Peale loengut kutsub Anna mind kohvikusse. Ma vaatan teda sellise pilguga, nagu oleks ta kutsunud mind tapamajja või midagi. Siis kehitan ma totakalt õlgu, ja siis mõtlen, et persse kah.
Kohvikus sokutame end Gerli ja Marju lauda. Korraga räägivad kõik Eurovisiooni eelvoorust, see annab mulle hea võimaluse vestlusest viilida ja ümbrust jälgida. Ma ei märka midagi kahtlast, kui välja arvata tõsiasi, et näen meie biofüüsika õppejõudu viimasel ajal juba vähemalt neljandat või viiendat korda koos üldanatoomia õppejõuga. Ega ma ei arvagi, et see midagi tähendab, ma lihtsalt jälgin ümbrust. Igaks juhuks ei julge ma oma tähelepanekutest teistele siiski rääkida. Nii on kindlam. Ma näen ka veel paari esimese kursuse tudengit natuke ebakindlalt sisenemas, seda, et meie patoloogia õppejõud kõigub kahtlaselt, nagu oleks ta purjus, ja viienda kursuse poisid naeravad millegi üle hüsteeriliselt. Ma jälgin ümbrust nagu spioon. Ainult et ma ei tee seda vargsi, vaid keerutan peaga nagu mõni öökull.
Ja siis astub ta sisse. Ei, see pole tema, aga ma saan aimu sellest, et mul on närvid täiega läbi ja ma peaksin ilmselt varsti hakkama rahusteid võtma. Ja siis jään ma vahele.
„Kas sa ootad kedagi?” küsib Gerli.
Jaa, paremat elu, tahan ma öelda, kuid raputan selle asemel pead. Mul on tunne, et mu pilk vilab nagu vargal poes ja kõik on seda märganud. Ma tunnen kergendust, kui loeng peale hakkab ja ma saan lipsata auditooriumi kaitsvate seinte varju.
11
Täna nägin ma teda juhuslikult Raekoja platsil. Mul polnud aimugi, mida ta seal tegi või kuhu läks. Vanasti vähemalt liikus ta vaid töö ja kodu vahet. Ma ei tahtnudki teada.
Ma märkasin juba eemalt tuttavat kuju tulemas. Mu süda hakkas kiiremini lööma. Nagu lapsepõlves, kui ma olin mõne pahandusega hakkama saanud. Kuid ma ei pööranud kõrvale. Ma otsustasin oma saatusele vastu astuda. Ometigi ma pelgasin seda. See oli ebameeldiv. Ebameeldiv enne ja ebameeldiv pärast. Ma teadsin juba siis, et see kohtumine jätab tervele päevale oma pitseri. Hingekriipivalt valusa. Surmavarjulise.
Ma ütlesin tere vastu. Jahedalt. Sisemiselt kurvalt. Või vihaselt, ma ei tea. Pealtnäha ükskõikselt. Ma tean, et kumbki meist ei soovinud seda, mis juhtus. Aga üks meist pidi ju ometigi vastutama.
Ta silmades oli valu. Ma teadsin seda. Nagu ka südames. Ka minu süda tõmbus kokku.
Meie kõigi pärast. Raisk!
„Villem.” Ta hääl oli väsinud. Mina olin väsinud. Väsinud elust. Surmast. Väsinud vihkamisest.
Ma ei jäänud seisma. Ma ei olnud selleks veel valmis. Ma ei suudaks talle kauem kui sekund otsa vaadata. Ma ei suudaks talle andestada.
Kui ma edasi läksin, keerlesid õhus lumehelbed. Korraga olid pilved varjutanud varakevadise päikese ja maailm minu ümber oli hall ja külm. Ainult need helbed… Ma seisatasin, et neid vaadata. Et neid oma käele püüda. Kui keegi minu poole ei vaadanud, siis ajasin ma salamahti keele suust välja, et tunda nende maitset. Et tunda, kuidas nad sulavad. Kuidas nad sulavad mu näol. Ma oleksin võinud varjamatult nutta, sest keegi ei oleks osanud kahtlustada, et piisad mu näol on tegelikult pisarad. Kuid neid ei olnud. Ma polnud juba aastaid nutnud. Keegi ei vajanud mu pisaraid. Maailm ei vajanud, ma ise ei vajanud. Pisaratega või ilma, kõik läks ikka nii, nagu minema pidi. Karma oli ju ometi olemas. Pidi olema. Ma teadsin, et inimesed on hüpiknukud. Pole vahet, kas nad rõõmustavad või kurvastavad – maailm ei peatu.
Ma läksin esimesse baari ja võtsin ühe viski. Saatsin tööle sõnumi, et jõuan hiljem.
Ja siis ma lihtsalt istusin seal, kesk ajavoolu. Ja ma ei suutnud meenutada, mida on mul eluga pistmist. Elul ei olnud mulle midagi anda. Nagu ka minul elule. Me olime tasa. Hale viik.
Ainult surmaga võisin ma veel kaubelda. Ja seda ka mulle täiesti võõraste inimeste pärast. Ja ma andsin endast kõik, taibates, et sel pole nagunii mingit tähtsust. Laiemas plaanis. Pole oluline, kuidas me sureme, vaid kuidas me elame.
Tegelikult pole elu ka tähtis, aga keegi ei tea seda. Keegi ei usu seda. Ja ma ei saa neid inimesi, kes elu ja surma vahel hinge vaaguvad, kuidagi ümber veenda. Ma ei saa öelda, et hei, tegelikult pole vahet. Elud tulevad ja lähevad. Nagu rongid. Mööda kindlaksmääratud rööpaid. Fantaasiale on vähe ruumi jäetud. Sama palju kui vedamisele. Loeb vaid see, kas sa sünnid kõrgemasse või madalamasse kasti. Teinekord ma mõtlen, et miks pole läänemaailmas narkareid lindpriideks tunnistatud. Kui palju jääks raha alles, kui kiirabi ei peaks neid tänavanurgal silmini mudas olevaid heidikuid turgutama. Ometigi ma tean vastust – sest narkariks saada pole raske, kuid paariaks sünnitakse. Ja läänemaailmas ei tunta karmavõlga, vaid kristlikku halastust. Olgugi et inimese elu pole sellegipoolest suuremat väärt.
Mu viski hakkab otsa saama. Kaalun, kas võtta veel üks või muretseda takso. Järgmine viski tuleks vist odavam, kuid ma otsustan siiski takso võtta. Ma tõusen, maksan arve ja ostan R-kioskist ühe Orbiti. Õnneks pean ma täna ainult valves olema. Keegi ei saaks nagunii aru.
Ikka veel sajab suuri lumeräitsakaid. Maa on muutunud juba valgeks, helbed sulavad aeglasemalt kui sajavad. Ma peaaegu libastun oma kingadega. Ma jätan endast maha jälje. Iga inimene, kes elab meie planeedil, jätab endast jälje. Mida planeet nende jälgedega küll viimaks peale hakkab?
Osakonda jõudes tuleb Katriin mulle koridoris vastu. Ma naeratan rõõmsalt. Katriin on kõige ilusam ja kõige parem inimene, keda ma tean. Ma hoian teadlikult ja vist ka alateadlikult tema ligi. Ma tahan end veenda, et õnn on siiski maailmas olemas. Sest sellisel juhul olen ka mina olemas. Mina ja mu must maagia. Ma isegi ei tea, miks ma Katriinile meeldin. On ainult kaks võimalust – kas ta ei näe mind läbi või ta just näeb. Pole oluline, kumb variant on õige. Ma olen sellegipoolest temaga koos õnnelik.
„Kas sa kohvi soovid?” küsib Katriin hetke pärast, pistes pea mu kabineti ukse vahelt sisse.
„Jah.”
Kui ma usuksin jumalat, siis ma arvaksin, et ma olen Katriini olemasolu ära teeninud. Kuid tegelikult on see vaid puhas õnn. Minu Trooja Helena.
12
Ma vaatan, kuidas ta riidesse paneb. Mitte liiga kiiresti, kuid mitte ka aeglaselt. Ma tean, et ta peab tunni aja pärast tööl olema. See on aeglane ruttamine, mõtlen ma. Mis vahva väljend.
Sunnin oma mõtted jälle hetkesse tagasi. See on raske, sest nad uitavad kuskil mujal. Selleks, et olukorda vältida. Olgugi
