Juba seda alustades oli selge, et see ei vii kuhugi. Nagu kõik mu suhted. Ma ei saa neile seda teha. Ma ei saa anda neile lootust, et ma olen tüdruk, kellega nad ükskord võib-olla abielluvad, kellega lapsi saavad. Ja ma ei saa endale seda teha. Ma ei saa lasta endal ülepeakaela armuda, kui ma tean, et see ühel hetkel lõpeb. Peab lõppema. Võib-olla pani möödunud nädalavahetus sellele lõpliku punkti. Ma ei tundnud süümepiinu, et ma teda kõige labasemal kombel petsin. Kuidas ma oleksingi saanud tunda, kui ma olen teda kogu aeg petnud. Ma olen talle valetanud või siis rääkimata jätnud. Vahet pole. Kuigi samas ma tean, et olen teda vajanud. Ma olen neid kõiki vajanud. Selleks et peletada esmast üksindust. Selleks et panna end uskuma, et ma olen siiski tavaline inimene. Selleks et tunda inimlikku lähedust. Miks on mul küll tunne, et ma tajun viimasel ajal rohkem loomalikku lähedust?
Ma tean, et kui ma kaua viivitan, siis lasen õige hetke mööda. Aga praegu pole vist ka päris õige hetk.
Ma panen samuti kiiresti riidesse. Et ta ei näeks. Kuigi midagi polegi näha. Mu nahal pole löövet. Lihtsalt ma olen niiviisi harjunud. Ka kõige palavamal suvepäeval leian ma põhjuse pikkade käistega rõivaid kanda. Päike on mu suurim vaenlane. Päike… Neil kordadel, kui ma mõtisklen enda ja päikese muutunud suhte üle, tunnen ma enda peal varju. Surma varju. Teispoolsuse hingust. Mida aga soovite. Ma olen metafooride leidmisel andekas. Aga see ei too päikest tagasi mu ellu. Päikest, mida ma olen juba samuti vihkama õppinud. Hetkel, kui päike hakkas võtma rohkem energiat kui andis, meie suhe lõppes.
Viimaks ta tuleb ja istub mu kõrvale. Ta teeb ikka enne lahkumist nii. Ma tunnen, kuidas miski mu sisikonnas kokku tõmbub, miski mind seest kõrvetab. Neetud… Ma tõmban oma käed ta pihkudest. Mu käed on külmad. Nagu jää. Aga mu süda ei ole jää. Mihkel töötab esimest aastat ühes advokaadibüroos, ta lõpetas õpingud cum laude ja teda tahtis mitu bürood. Tal on lennukad plaanid oma tuleviku osas. Kõigepealt paar aastat praktikat ja siis notarieksam. Minul ei ole nii suuri plaane. Seepärast ma tean, miks ma seda teen, kuid sellegipoolest tundub see rumal.
Ta tõuseb ja silitab mu juukseid. „Ma pean nüüd lippama. Ole tubli.”
Ma püüan olla. Ma pean olema. Ma hingan sügavalt sisse ja tõstan siis pilgu.
„Mulle tundub, et see kõik ei vii kuhugi,” sõnan nii tungivalt, kui suudan.
Ta on sel hetkel juba tõusnud ja minekule pöördunud. Ta on minu poole seljaga. Ma ei näe tema nägu ja ma ei tahagi näha. Ma ei taha näha seal ühtegi emotsiooni. Olgugi et ma üle kõige soovin, et see kõik oleks ka tema jaoks kergendus. Mitte et see minu jaoks oleks. Aga ikkagi.
„Miks?” Ta pöördub ja vaatab mind oma siniste, peaaegu läbipaistvate silmadega.
Ma ei saa talle öelda, miks. Ma ei saa talle öelda, et see tuleb teha läbi enne, kui see kõik muutub liiga tõsiseks. Enne kui ta kavatseb mind tutvustada oma vanematele, enne kui me hakkame oma lastele nimesid mõtlema. Siis võib olla juba hilja, sest mingeid lapsi ei tulegi…
„Sest ma lihtsalt tunnen nii,” pomisen.
Ta istub mu kõrvale ja võtab mul käest. „Äkki see tunne läheb üle?” küsib ta natuke ebakindlalt. Ta hääl väriseb. Õige pisut. Me olime plaaninud, õigemini tema oli plaaninud minna järgmisel nädalavahetusel Peipsi äärde. Tal on seal mingid vanaisalt saadud maad ja talu vist ka. Oh, miks ma seda varem ei öelnud?
Ma raputan pead. Nüüd olen ka mina kurb, sest tegelikult ma ei taha seda. Aga see tunne on liiga sügaval, et talle üldse sõna anda. See on sinu enda pärast, korrutan ma mõttes. Ma pean olema tugev. Ja ma olen. See pole tegelikult esimene kord. Ja ilmselt ei jää ka viimaseks.
Kui ta lahkub, ei tunne ma midagi. Ei rõõmu ega kurbust. Ainult tühjust. Tühjust, mis haigutab minus juba pikemat aega. Vahel tahaksin ma tunda, et see vaakum mu sees täituks millegi ebainimlikuga. Kurjaga, julmaga… Millegagi, millel pole nime, kuid millel on põhjus.
13
Ma ärkan viis minutit enne mobiili äratust. Millegipärast olen ma erksam kui tavaliselt. Võimalik, et mu keha tunneb seda juba ette. Ma lähen kööki ja joon klaasi vett. Seejärel tõmban dressid selga ja tossud jalga. Kella vaadates näen, et mul on aega täpselt nelikümmend viis minutit. See teeb umbes kümme kilomeetrit. Ma panen taimeri käima ja lahkun kodust.
Välja jõudes ma märkan, et ilm on veel natuke hall, kuid sellegipoolest võib aimata päikeselist päeva. Tõmban kopsud värsket õhku täis ja alustan oma harjumuspärast hommikust sörki. Ma teen oma tavalise ringi. Pulss on saja kahekümne peal nagu harilikult.
Koju jõudnud, lähen ma külma duši alla. Seejärel liigun kööki ja võtan sügavkülmast mõned lodjapuumarjad. Ma panen marjad ükshaaval suhu ja imen neid aegamisi, tundes, kuidas mõrkjas maik tungib pähe ja seisatub kukla keskel. Pärast seda neelan ma sülje alla ja tajun, kuidas ta alla minnes häälestab ringi sisemise seisundi. Ma sulgen seda tundes silmad.
Seejärel söön ma veidi õhtul ostetud salatit. Riis, liha ja herned, hea majoneesine. Praegu pole rohkem isu. Siis panen end riidesse, võtan ratta ja sõidan tööle. Tuul vihiseb mu kõrvus. Kohati on tänav veel mõnest kohast jääs, kuid see vaid tõstab adrenaliini. Ma naeratan tahtmatult.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
