oli korraldada pruudivaatamised.41
Lõppvooru, mida tsaar tuli vaatama, jõudis kuus neidu. 4. veebruaril 1647 valis ta välja Jefimija Vsevoložskaja. Pulmad kavandati kiiresti 14. kuupäevale, et vältida mürgitamist või kurja kätt, aga avalikul tseremoonial tüdruk minestas, kui talle kroon pähe asetati, mistõttu kardeti nõidumist või langetõbe. Oli ta siis mürki söönud või lihtsalt halva õnnega, aga tüdruku õnnetust kasutas ära Morozov, kes oli soosinud teist kandidaati. Jefimijale anti tema pulmadeks valmistatud peened linad lahkumiskingiks ning seejärel visati ta Teremist välja ja saadeti kogu perega maapakku. Aleksei otsis troosti karujahist.
Kui pruudiotsinguga uuesti alustati, soosis Morozov ühe oma kaitsealuse kahte tütart. Tüdrukud olid ideaalne valik, sest kui tsaar abielluks ühe õega, võiks Morozov võtta naiseks teise. Tõenäoliselt oli Morozov sokutanud tüdrukud viimase kuue kaunitari sekka, kuid pruudivaatamistel oli tsaar tema plaani nurjanud, valides Vsevoložskaja, kes seejärel oli sobivalt minestanud. Nüüd korraldas Morozov tsaarile kokkusaamise väljavalitud tüdrukuga Morozovi õe eluruumides.
Tema nimi oli Maria, ta oli välisasjade ameti pikaajalise sekretäri vennapoja Ilja Miloslavski tütar. Moskvalaste mõõdupuu järgi palju reisinud Miloslavski oli alustanud oma karjääri ühe Inglise kaupmehe juures veinivalajana ning reisinud Hollandisse, et palgata tööle lääne asjatundjaid.
16. jaanuaril 1648 ratsutas Aleksei läbi jääkirmes Moskva saani kõrval, milles sõitis tema mõrsja Maria. Isameheks oli Jakov Tšerkasski, varanduse poolest kolmas bojaar. Hiljem võttis noorpaar vastu õukonna, istudes Granovitaja saalis ühisel troonil. Aleksei sõi pidusöögil safranitäidisega luigepraadi, tsaarinna hane-, imikpõrsa- ja kanapraadi. Tsaari moraalijüngrid veensid peigmeest keelama igasuguse tantsimise ja pummeldamise. Joodi ainult kalja, mitte vodkat, ning ei järgitud ühtegi traditsioonilist paganlikku viljakusrituaali. Sellegipoolest jäi Maria kiiresti rasedaks ja nende abielu kestis kakskümmend üks aastat ning sellest sündis viis poega ja kaheksa tütart. Mariast sai Moskva naise kvintessents, Teremi paleesse varjule pandud vaga tagasihoidlikkuse võrdkuju.
Kümme päeva hiljem abiellus 57-aastane Morozov teismelise Anna Miloslavskajaga, saades tsaari kälimeheks. Anna, kelle õde Maria abiellus nägusa noore monarhiga, polnud oma peigmehe üle tõenäoliselt nii väga õnnelik. Tsaari inglasest arsti sõnutsi oli Anna ihaldusväärne mustaverd noor neidis, kes eelistas noori flirtijaid oma vanale abikaasale, „nii et laste asemel sündisid armukadedused”. Peagi aga tasus see abielu end Morozovi jaoks küllaga ära – see päästis tema elu.
Morozov oli juba neli korda tõstnud soolamaksu, aga samal ajal, kui ta propageeris kasinust, oli tema enda nina sügaval künas. Paari aastaga, ehkki ta oli päranduseks saanud kõigest sada pärisorist talumajapidamist, oli temast saanud rikkuse poolest teisel kohal olev bojaar, aga tema nõbu, juurdlemisülem Ivan Morozov, oli rikkuse poolest viies. Varsti sai temast kõige vihatum mees Moskvas, kus rahulolematus haakus Euroopa sõja, revolutsiooni ja näljahädade lainega.42
1. juunil 1648, kui Aleksei oli tagasiteel ühelt oma paljudest palverännakutest, ümbritses teda ühtäkki vihane rahvahulk. Haarati kinni tema ratsmetest, aga ühtlasi pakuti talle tervituseks soola-leiba. Rahvahulk mõistis hukka Aleksei valitsuse vereimejad, eriti Morozovi liitlase Leonid Pleštšejevi, kes juhtis Moskvat. Aleksei lubas asja uurida ja ratsutas edasi. Protestijad lähenesid veelgi ähvardavamalt Pleštšejevi kaaskondlastele, kes ajasid oma ratsud rahva sekka, peksid inimesi piitsadega ja vahistasid ninamehi. Kui Aleksei järgmisel hommikul kirikusse minekuks Punasest trepist alla tuli, nõudis rahvahulk vangide vabastamist. Kui nad Morozovit nägid, hüüdsid nad kooris: „Jah, ja me saame kätte ka sinu!” Rahvahulk peksis bojaarid läbi ja nõudis Pleštšejevi pead.
Pööbel liikus märatsedes Morozovi palee suunas, peksis surnuks tema majaülema, heitis ühe tema teenri aknast välja, rüüstas tema aardeid ja röövis tema veinikeldreid, juues nii hullunult, et nad sõna otseses mõttes kümblesid alkoholis. Nad said kätte tema kohkunud noore naise Anna, kuid lasksid tal minna lohutussõnadega: „Kui sa ei oleks suurvürstinna õde, siis raiuksime su tükkideks!” Samuti rüüstasid nad vihatud ministrite paleesid. Maksukoguja Tšissõi oli haigena voodis, aga tal õnnestus peita end kaseluudade alla, kuni üks teener ta reetis, osutades tema peidupaiga suunas. Teda peksti, lohistati nagu koera välja, võeti alasti ja löödi sõnnikuhunniku otsas surnuks. „See on soola[maksu] eest, reetur!” Seejärel piiras rahvahulk sisse Teremi palee.
Morozov ja tema liitlane Pjotr Trahhaniotov põgenesid salaja Kremlist. Polulaarne Nikita Romanov, tsaari nõbu, tuli välja ja lubas rahvale, et kuritarvituste eest karistatakse; vastuseks õnnistas rahvahulk tsaari, kuid nõudis otsemaid Morozovi ja tema käsilaste väljaandmist. Nikita vandus, et Morozov on põgenenud; jäänud oli vaid Pleštšejev. Rahvas nõudis karjudes verd. Aleksei loovutas ta vastumeelselt. Kui Pleštšejev välja ilmus, tümitasid nad ta „nii pudruks, et ta aju pritsis üle näo, riided rebiti seljast ja tema alasti keha lohistati turuplatsil poris ringi. Lõpuks tuli üks munk ja raius pea jäänused kere küljest lahti”. Morozov, kellel ei õnnestunud tekkinud kaoses linnast välja pääseda, lipsas tagasi Kremlisse. Aleksei teatas, et ta vallandab Morozovi, ja määras tema asemel ametisse Nikita Romanovi ja vürst Jakov Tšerkasski.
Jõugud purjutasid röövitud alkoholi vaatide juures, rüübates tulivett kingadest, kübaratest ja saabastest, ning süüdates lõkkeid, kuni korraga kogu puitlinn põles. Rahvahulk leidis Pleštšejevi pea, trampis selle peal, leotas seda vodkas ja süütas selle põlema, heites seejärel tema moonutatud torso koos tema liitlaste sisikondadeta surnukehadega leekidesse. Trahhaniotov, kes oli otsinud pelgupaika Kolmainu kloostrist, toodi tagasi ja tal raiuti Punasel väljakul pea maha.
Kui lõpuks laskus Moskva peale suitsevate tuletukkide rahu, pöördus Aleksei Nikita Romanovi saatel Punasel väljakul rahva poole, vabandas oma ministrite kuritegude pärast, lubas madalamaid hindu, aga siis lisas väärikalt: „Olen vandunud anda Morozovi teie kätte ja ma ei saa teda täielikult õigustada, aga ma ei saa teda ka loovutada. See inimene, tsaarinna õemees, on mulle kallis. Oleks raske saata ta surma.” Aleksei näol voolasid pisarad. „Elagu tsaar!” hüüdis rahvahulk. 12. juunil lahkus Morozov streletside valve all Moskvast ja siirdus Arktikasse, kus ta pidi elama ühel Valge mere saarel asuvas kloostris vangistuses, aga Aleksei lisas kloostriülemale oma käega kirjutatud kirjakese: „Uskuge seda kirja. Vaadake, et te kaitsete teda kurja eest … ja mina tasun teile.”
12. juulil tegi Aleksei veel ühe järeleandmise, kutsudes kokku Maakogu, et see koostaks uue seaduskoodeksi, mis pidi kaitsma rahvast ja rahustama aadlikke. „Segaduste aeg taandub,” kirjutas Aleksei Morozovi valvajatele Valge mere saarel, andes korralduse saata tema „isa asendaja” järk-järgult lõuna poole, et ta lõpuks võiks tasahilju Moskvasse naasta. 1. septembril, kui Maakogu Kremlis kogunes, esitles vürst Nikita Odojevski uut koodeksit, mis tõotas „kõigile võrdset õiglust kõige suurematest kõige väiksemateni”, ent ajal, kui Inglise parlament hakkas salvitud kuninga üle kohut mõistma, et otsustada, kas ta peaks elama või surema, ei olnud Aleksei seadustes midagi populistlikku. Ebastabiilsuse ja hirmu perioodil kindlustas tsaar oma võimu õiguspärasust, nõustudes looma aadlikega liidu, millest sai Romanovite valitsemise vundament kuni 1861. aastani. Aleksei kinnitas ka aadlikele maa kasutada andmisi, millest vähehaaval said alalised valdused. Maaomanikud ise mõistsid õigust pärisorjade üle, kes kuulusid nüüd täielikult oma isandatele ega võinud kolida kuhugi mujale. Kui nad põgenesid, võis nad kinni püüda.43
Surmanuhtlus, sealhulgas säärased uued maiuspalad nagu elusalt matmine ja põletamine, olid ette nähtud 63 süüteo eest. Karistused olid metsikud, aga tõenäoliselt mitte hullemad kui need, mida samal ajal Inglismaal kasutati. Oluline tööriist oli nuut, mida mainitakse Aleksei seaduskoodeksis 141 korral: toornahast piits, sageli metallist rõngaste või traatidega, mis naha maha kiskusid
Pruudivaatamise korraldamine: Martin, lk 190–192. Samuel Collins,
Abielu: Fuhrman, lk 13–15, 208–210; Martin, lk 192–196. Hughes, lk 30–32.
Pärisorjus, mis oli suures osas Ida- ja Kesk-Euroopas laialt levinud, oli tugevdanud oma haaret Venemaa üle alates Ivan Julma aegadest. Soovides võita väeteenistuskohuslaste ja provintsiaadli lojaalsust, oli talupoegade pärisorjust kinnitanud ka tsaar Boriss Godunov. Aleksei seadused viisid selle protsessi lõpule. Lääne inimestes tekitab pärisorjuse mõiste mõnikord segadust; pärisorjad olid kinnistatud maa külge ja algselt oli maa, mitte talupojad ise see, mis kuulus päriseks isandatele. Paljud olid ka kroonupärisorjad, kes kuulusid tsaarile; neid ei tohtinud soosikutele kinkida. Kuid nad olid erinevad mustanahalistest orjadest, kes hiljem Kariibi mere saarte ja Ameerika mandri istandustes tööle hakkasid: pärisorjad maksid makse, omasid väikesi maatükke ning pidid teenima sõjaväes. Pärisorjad oma maksudega andsid tsaarile sissetulekut ja varustasid teda elavjõuga oma sõjaväeteenistuse läbi. Jõukust ei mõõdetud enam aakrites, vaid „hingedes” – ja see viitas ainult meeshingedele või majapidamistele, sest naissoost pärisorjad olid palju vähem väärtuslikud. Sel ajal kuulus kõige rohkem pärisorje tsaarile – 27 000 peret, tema järel Nikita Romanovile, kel oli 7000, ja Tšerkasskile, kel oli 5000, aga kahel nõol Morozovitel oli 10 000 peret. Sajandite jooksul lubasid Romanovid aadlikel vastutasuks toetuse eest tugevdada kontrolli pärisorjade üle. 18. sajandil kuulusid pärisorjad juba füüsiliselt oma isandatele, kes võisid neid müüa ja osta, karistada oma äranägemise järgi ja otsustada, kellega nad abielluvad. 1861. aastal viitas Aleksander II Alekseile ja tema seaduskoodeksile, kui ta ütles: „Isevalitsus kehtestas pärisorjuse ja isevalitsuse asi on ka pärisorjus kaotada.”
