juhatas suurt osa valitsusest, aga kõige rohkem oli kaotada Mihhail Saltõkovil – tsaari joogikallajal ja relvakandjal ning tsaari ema Marfa õepojal, kes oli koos nendega Kostromas viibinud. Saltõkov ja Marfa olid Hlopova vastu.
Umbes kuus nädalat pärast kihlust uurisid tsaar, Saltõkov ja pruudi onu Hlopov relvalaos Türgi saableid. „Selliseid saableid saaks ka Moskvas teha,” hooples Saltõkov, kes tsaari relvakandjana juhatas relvaladu. Tsaar ulatas saabli oma tulevase naise onule, küsides, kas ka tema arvates suudaks relvaladu sama head sepatööd teha.
„Mitte sama head,” vastas Hlopov. Saltõkov kahmas mõõga tagasi enda kätte ja kaks meest hakkasid tsaari ees vaidlema.
Varsti pärast seda hakkas pruut oksendama ja minestas kogu õukonna ees. Ta oli liiga palju maiustusi söönud, tunnistas tema onu hiljem, aga see võimaliku toidumürgituse juhtum tekitas saatuslikke küsimusi: kas pruut on piisavalt terve, et sünnitada lapsi, ja kas tema perekond oli varjanud mõnda ta salajast haigust? Tsaar – või tema ema – andis Saltõkovile hämmastava naiivsuse või pahatahtlikkusega korralduse tüdruku tervist jälgida. Saltõkov hakkas manustama tüdrukule ravimikojast toodud ravijooke, mispeale viimast haarasid krambid ja oksendamishood. Kõik olid kohkunud – nagu nad pididki olema. Tõenäoliselt tsaari ema kui selle pahatahtliku intriigi kavandaja toetusel kehutas Saltõkov arste ütlema, et tüdruk varjab ravimatut haigust ega suuda lapsi sünnitada. Vaene tüdruk pagendati koos oma perega Siberisse, kus tema isa määrati kauge Vologda kuberneriks. Pärast kuus nädalat kestnud kuninglikku elu olid tüdruk ja tema pere hävitatud. Mihhail armastas küll seda neidu, aga ta ei uurinud asja põhjalikumalt: ta ei leidnud endas piisavalt tugevust, et astuda vastu oma emale. Sellega aga lugu päriselt ei lõppenud.27
1617. aasta oktoobris tõi Poola prints Władysław oma armee Moskvast 240 kilomeetrit ida poole jäävasse Vjazmasse ning kindlustas end seal. Järgmise aasta 9. septembril kutsus Mihhail rahva mobiliseerimiseks kokku Maakogu ja tema käitumisest paistis välja paanika. 1. oktoobril ründasid poolakad Moskvat ja jõudsid Arbati väravateni, aga talve tulekuga murdsid mässud ja nälg Poola armee selles segaduste aja viimases lahingus. 2. veebruaril 1619 nõustus Mihhail 14-aastase Deulino rahuga, mis loovutas Poolale Smolenski. See oli alandus, kuid Mihhailil oli õnnestunud tsaaririiki koos hoida – mis polnudki nii vähe –, ja ta sai tagasi midagi peaaegu sama tähtsat.28
14. juunil 1619. aastal sõitis nüüd juba 23-aastane Mihhail elevil rahvahulkade saatel linnast kaheksa kilomeetri kaugusele Prjesna jõe äärde ja jäi ootama. Lähenes oma kaitsemeeskonnaga vanker. Kui see kohale jõudis, ronis sellest välja tema isa Filaret, halli habemega peaaegu seitsmekümneaastane mees. Pärast üheksa aastat kestnud lahusolekut olid isa ja poeg nii liigutatud, et kallistasid ja heitsid pikaks ajaks silmili maha, nuttes rõõmust. Koduteele asudes sõitis Filaret saaniga, Mihhail aga kõndis selle kõrval tagasi Moskvasse, mis võttis neid vastu kellamägu ja rõõmuhõisetega. Nädal aega hiljem nimetas küllatulnud Jeruusalemma patriarh Theophanes Filareti Moskva patriarhiks. Võimukast ja pahura loomuga Filaretist, Ivan Julma ja Fjodori aja, paguluse ja mungapõlve, kahe Vale-Dmitri ja Poola vangipõlve üleelanust ei pidanud enam kunagi saama lihtsat vaimulikku. Mihhail nimetas ta suurvalitsejaks, sisuliselt kaastsaariks, kes nüüd valitses diarhias koos oma pojaga. Patriarh, kes ainult „üsna hästi tundis pühakirja”, oli valitsemist liiga kaua oodanud. Ta oli kergesti ärrituv, kahtlustav ja nii võimukas, et isegi tsaar kartis teda – ja tema poliitilised oskused on andnud nii mõnelegi alust võrdlemaks teda tema kaasaegse kardinal Richelieuga. Filaret oli impressaario terve rea silmatorkavate tseremooniate ja arhitektuuriliste täienduste puhul, mis pidid krooni prestiiži taas üles ehitama.29
Tsaari ja patriarhi kirjadest on näha, kuidas isa ja poeg ametlikult teineteise poole pöördusid. „Me palvetame kõigeväelise Jumala poole, et näeksime teie püha kaunist ja ingellikku nägu ja võiksime suudelda teie pühaduse pead ning kummarduda alandudes maha,” kirjutas Mihhail. Filaret tegi läbi nõuandmise formaalse mängu – „Ja kuidas kavatsete te, valitseja, jagada korraldusi Krimmi asjades?” –, seejärel aga vastas omaenda küsimusele: „Mulle, valitseja, ma arvan, et …” Suursaadikuid võtsid nad vastu kõrvuti täpselt samasugustel troonidel istudes, mõnikord diplomaatiliselt eri rolle etendades. „Ära anna teada, et see on minu kirjutatud,” juhendas Filaret Mihhaili ühes küsimuses.
Nende vahel oli lugupidamist, aga mitte lähedust. „Poja loomupärane kiindumus,” märkis üks Hollandi saadik, „oli pika lahusoleku tõttu suunatud emale palju rohkem kui isale.” Sellegipoolest lahendasid nad asju koos. „On kirjutatud, oo valitseja,” kirjutas tsaar oma isale, „et teie, suur valitseja ja meie isa ja palverändur, soovite viibida kolmainupüha ajal Moskvas, aga see ei ole teie jaoks mugav, sest maanteed on teie vankrile läbimatud. Ehk oleks parem, kui te tuleksite esmaspäeval … Aga sündigu nii, nagu meie suur valitseja soovib.”
Filaret oli Kremli jõumees ja mitte keegi ei teinud Romanovite trooni kindlustamiseks rohkem kui tema. Ta valitses oma usaldusisikute kildkonna, oma palju noorema venna Ivani ning nõbude Šeremetjevite ja pooltatarlasest vürsti Ivan Tšerkasski kaudu. Kui mõni bojaar käsust üle astus, ootas teda vangistus. Üheksa bojaari saadeti maapakku. Suure osa oma ajast mõistis Filaret kohut bojaaride üle, kes pidevalt vaenutsesid tähtsusjärjekorra pärast ega peljanud sageli kasutada ka füüsilist vägivalda. Paljud bojaarid mäletasid teda kui ühte nende hulgast: ükskord kirus tõre, kuid lojaalne vürst Lõkov-Obolenski Filaretti kirikus. Tipus olla oli üksildane: Filaret kurtis pojale, et tema ainsad sõbrad on Tšerkasski, Lõkov ja vend Ivan.
Kuid Filareti eesmärk ja Romanovite missioon oli kogu Venemaa mobiliseerida. Ta haldas kõike, mis puudutas tsaarivõimu ja sõjaväge ning pidas oma kõige kiireloomulisemaks ülesandeks kättemaksu sepitsemist Poolale ning oma pojale naise leidmist. Maksukogumist reformiti; kirikut distsiplineeriti ja selle maad liideti dünastia omadega, pannes aluse selle rikkusele. Maaomanikele anti suurem voli oma pärisorjade üle ja vastutasuks pidid nad valmis olema sõtta minema. Kui piirikokkupõrked Poolaga ägenesid, teadis Filaret, et tema poolakatest ja rootslastest vaenlased on tehnika poolest küll Venemaast kaugel ees, aga kuna Euroopat parasjagu vapustas Kolmekümneaastane sõda, siis oli kogenud palgasõdureid küllaga, ning ta palkas Inglise ja Šoti ohvitsere oma armeed moderniseerima. Kuid dünastia vajas ka troonipärijat.30
Mihhail keeldus neli aastat ühegi teise pruudikandidaadi peale mõtlemast, sest ta unistas ikka veel mürgitatud Maria Hlopovast. Kuid 1621. aastal pakkus Filaret oma poja kätt kahele välismaisele printsessile, mispeale lääneriikide monarhid otsekohe neile tahumatutele tõusikutele nina peale andsid – kahtlemata Mihhaili kergenduseks, sest nüüd veenis ta oma isa uuesti vaatama Maria Hlopova juhtumit. Filaret käskis oma arstidel Billsil ja Bathseril Nižni Novgorodis maapaos elav tüdruk läbi vaadata ning nood tulid tagasi teatega, et neiu on täiesti terve. Seejärel pöördus Filaret relvakandja Saltõkovi poole: miks oli too väitnud, et neiu põeb ravimatut haigust?
Filaret ja Mihhail, kes istusid kohtunikupingis koos Ivan Romanovi, Ivan Tšerkasski ja Šeremetjeviga, mõistsid Saltõkovi ja ta venna üle kohut. Šeremetjev saadeti Nižni Novgorodi Mariat usutlema ja too selgitas, et ta oli oksendanud ainult ühe korra – kuni Saltõkov oli manustanud talle tsaari ravimikojast toodud tinktuuri.
Mihhail oli maruvihane. Saltõkov vabastati ametist ja pagendati „tsaari meelehea ja abielu reeturliku takistamise eest. Valitseja soosing sinu ja su ema vastu oli suurem, kui te väärt olite, aga sina tegutsesid ainult omaenda rikastumise huvides, tagamaks, et valitseja soosing ei saaks osaks kellelegi peale sinu”. Saltõkov pääses pea maharaiumisest vaid seetõttu, et teda kaitses tsaari ema; aga sellega ei olnud Saltõkovidel veel lõpp peal.
Nüüd arvas Mihhail, et ta saab Maria Hlopovaga abielluda, kuid nunn Marfa keeldus seda liitu õnnistamast: tüdruk oli tema meelest rikutud kaup.
Martin, lk 169–185. Madariaga, lk 50–59. Soloviev 16.165–166, 313. Lincoln, lk 34.
Soloviev 16.129–150, 174–200, 17.105.
Filaret võttis tööle Šoti arhitekti Christopher Galloway, et see kujundaks ümber Kremli Päästja (Spasski) kellatorni, lisades sellele ühe kella, mis isale ja pojale heameelt valmistas. Ta pidas kõrge au sees selle superpatriarhaadi teatraalsust: palmipuudepühal etendas Mihhail Kristuse tulekut Jeruusalemma – aga eesli seljas ei ratsutanud mitte tema, vaid patriarh. Tsaar, kel oli Monomahhi müts peas ja täielik tsaarirüü seljas, palvetas koos bojaaridega Kremlis, siis aga liikus koos patriarhiga välja, nende järel kogu õukond. Punasele väljakule püstitatud platvormi juures, mis kujutas Kolgatat, pidas tsaar hobuse kinni (hobune oli maaliliselt, valekõrvadega, eesliks maskeeritud), patriarh istus selle selga ja liikus tagasi Kremlisse Uspenski katedraali juurde. Hiljem tänas patriarh tsaari selle teenistuse eest, makstes talle 200 rubla.
Filaret:
