Filaret Poolas vangistajate silme all poja esimest saadikut vastu võttis, pidi ta kokku sobitama oma varasema truuduse poolakatele oma poja tsaariks valimisega. „Olen siiamaani tegutsenud heas usus, aga nüüd on minu oma poeg valitud valitsejaks. Sel viisil olete käitunud minu vastu ebaõiglaselt. Te oleksite võinud valida kellegi teise, aga nüüd tegite seda minu teadmata …” Kõige olulisem punkt aga oli see: „Ta sai valitsejaks mitte omaenda soovil, vaid Jumala armust.” Poolakad olid kindlalt nõuks võtnud Mihhail hävitada ega olnud neil kavas vabastada ka tema isa – aga mingil hetkel pidi tsaar välja kuulutama pruutide ülevaatuse, et valida endale naine.23
Mihhail ja rahvas, kes oli ta valinud, soovisid meeleheitlikult tõelist tsaari tõeliselt särava õukonnaga, et jääks mulje, nagu poleks viimase kümne aasta koledusi kunagi olnudki. Rituaale tuli täita, iidsus taastada, kuid õukond tuli luua algusest peale – ja kõik see uus pidi jätma traditsioonilise mulje. Ivan Julma surmale järgnenud lagunemine oli näidanud, mis võib juhtuda, kui isevalitseja hävitab kogu opositsiooni, jättes isevalitsuse ilma toetuspinnata. Romanovid valitsesid algusest peale koos suursuguste perede tuumikuga, keda nad autasustasid maaga, pomestjega, mida sai kasutada ajutiselt vastutasuks sõjaväeteenistuse eest.
Kõigepealt taastasid Mihhaili kaaskondlased monarhia pühaliku tseremoniaalsuse. Võlvitud laega audientside kambris, mis oli kaunistatud stseenidega Piiblist, istus noor tsaar, seljas teemantidega ehitud rüü ja peas teemante täis tipitud sooblinahast äärega müts, käes kuldne valitsuskepp, kõrgel troonil, mille nelja kullatud samba otsas olid kuldsed kotkad. Trooni kõrval oli keeglipallisuurune kuldne keiserlik riigiõun hõbedase püramiidi otsas ning kullast kauss, veekann ja rätik. Kummalgi pool trooni seisid valgest damastist rüüde, ilvesenahast mütside ja valgete saabastega bojaarid ja ametnikud, kuldketid kaelas, kiiskavad hõbedased kirved õlal.
Mihhaili elus domineerisid usulised talitused, mis sageli kestsid koidikust videvikuni, ja kõigi usupühade range järgimine, mida jätkus peaaegu et aasta igaks päevaks. Kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril tuli tsaar ümbritsetuna oma õukondlastest ja musketäridest, streletsidest – see oli Ivan Julma rajatud eliitpolk –, Moskva jõe jäässe raiutud augu juurde, et „õnnistada Jordani vett”: rituaal, mis propageeris Moskvat kui uut Jeruusalemma ja Venemaad kui Püha Maad.
Õukonna täpselt õigeks sätitud hierarhia taasloodi. Autokraatliku korra puhul mõõdetakse soosingut alati lähedusega valitsejale. Moskvas nimetati seda „valitseja säravate silmade nägemiseks”. Õukond oli võimu kaubaait, kus ülikud pakkusid oma tunnustust ja teeneid monarhile, kes omakorda jagas neile ametikohti, rikkusi, võimu, tiitleid ja abielusid ning ootas omalt poolt, et nad aitaksid juhtida tema armeesid ja organiseerida ressursside mobiliseerimist. Õukonnas vahendati võimu, võimaldati selle osalistel varandust kokku ajada, seoti nad pühaliku lojaalsusega monarhile, aga samuti lubati neil konkureerida ilma kodusõja või revolutsioonita. Siin leidsid aset nende konfliktid – poliitilised rivaalitsemised, seksuaalsed intriigid –, mille vahekohtunikena tegutsesid monarh ja tema usaldusväärsed käsilased. Segaduste aeg oli kõigil meeles ning isevalitsust peeti hädavajalikuks, et riiki ühendada ja kaotatud maid tagasi vallutada, aga ka selleks, et vältida igasugust kaosesse tagasilibisemist. Kui Romanovid olid kord troonile saanud, esitati nende dünastia seaduspärasusele harva väljakutseid.
Igal hommikul lähenesid bojaarid ja õukondlased24 Punasele trepile, mis viis Katedraali väljakult Teremi palee privaatsetesse eluruumidesse. Nooremametnikud, „väljaku inimesed”, ootasid all, kuid õnnelikud vähesed, „eluruumide inimesed”, võisid minna edasi üles. Tsaari apartement koosnes järjest kasvava ja läbitungimatuma pühadusega ruumidest. Vaid kõige kõrgemad võisid minna kuldkambrisse, mida tsaari magamistoast lahutas vaid kaks tuba. Tsaar oli nii püha, et mitte keegi ei tohtinud talle silma vaadata, ning tema alamad tervitasid teda silmili maha heites. Kui arstid tal aadrit lasksid, õnnistati verd ja see maeti erilisse verehauda, et hoida ära selle kasutamist nõidumisel.
Nii nagu Kremlis alati, oli julgeolek äärmiselt oluline. Juhuks, kui tema laialt propageeritud, leebeloomulisest pühadusest ei peaks piisama, andis Mihhail korralduse, et kes iganes kuuleb „tsaari sõna või tegu” – hirmus väljend, mis tähendas, et kui keegi kahtlustas riigireetmist –, siis pidi ta sellest teavitama tsaari korravalvurit vürst Juri Sulešovi, ristiusku pöördunud tatari Kuldhordi vürstipoega, kes juhtis juurdlusametit. Ikka veel oli tsaari õukonnal tugev tatari hõng, kuulusid ju sinna paljud pöördunud vürstipojad, kellest polnud vägevamaid kui Mihhaili pooltatarlastest nõod, vürstid Tšerkasskid.25 Õukond olid taastatud, kuid Mihhail ei saanud enam oodata oma isa tagasitulekut. Ta pidi leidma endale naise, tsaarinna, mis oli suurejooneline, kuid ohtlik roll õukonnas, kus mürgitamist peeti vaid üheks poliitikategemise tööriistaks. 1615. aasta lõpus kuulutas ta välja pruudivaatamise.
Õukondlased sõitsid igale poole üle tsaaririigi laiali, et valida välja teismelisi neitseid, enamasti keskpärastest maa-aadlike perekondadest, et saata nad Moskvasse, kus nad elasid kas sugulaste juures või eriliselt selleks valitud mõisas. Kandidaatidest, keda võis olla ligi viissada, valiti välja kuuskümmend neidu, keda nende sugulased ja toetajad õukonnas järgnevaks ette valmistasid.
Esmalt ilmusid võistlejad õukondlastest ja arstidest koosneva žürii ette, kes sõelus välja kõige nõrgemad. Tsaarile ja tema nõuandjatele saadeti neidude kirjeldused, aga lisaks ilule ja tervisele võeti arvesse ka igasuguseid sugulussidemeid Kremli klannidega. Samal ajal, kui perekonnad närviliselt ootasid, uuriti nende sugupuid üksikasjalikult.
See iidne tava lummas välismaa külalisi, kes pidasid seda kõige eksootilisemaks Moskva traditsiooniks. See andis edasi isevalitseja salapärast, kuid värskendavat majesteetlikkust, aga tegelikult peegeldus selles tsaaride praktiline vastus raskusele meelitada välismaalt naisi oma isoleeritud ja kaugesse õukonda. Pruudivaatamised olid mõeldud selleks, et leevendada õukonna fraktsioonide vahelist jõhkrat konkurentsi, kasutades avalikku rituaali lugupeetava näitsiku valimiseks provintsiaadli seast, kellel polnud sidemeid Kremli suurnikega. Tsaarid soovisid abielluda madalamast seisusest neidudega, et hoiduda sidemeist bojaaride fraktsioonidega, kes ei tahtnud, et tsaari pruut oleks seotud nende rivaalidega. Sellegipoolest lootsid nad igaüks salamisi ette lükata mõnd tüdrukut, kes oleks nendega (ükskõik kui kauges) suguluses.
Parimad tüdrukud valiti välja järgmiseks etapiks, vaatamiseks (smotrinõ), millel tsaar ise kärpis osalejate arvu. Seejärel vaatasid järelejäänud tüdrukud läbi riikliku õukonnaameti ülem ja tsaari arstid, et hinnata nende viljakust, mis oligi kogu asja mõte. Väljapraagitud saadeti kingitustega koju, aga õnnelikud kuus või pisut enam finalisti kolisid spetsiaalsesse Kremli häärberisse ja siis esitleti neid tsaarile, kes andis oma valikust märku oma taskurätiku ja kuldsõrmuse kinkimisega väljavalitud näitsikule.
Pruudivaatamised ei olnud nii ausad, nagu nad välja paistsid: kuigi nende tulemust ei saanud täielikult ette kavandada, oli manipuleerimine siiski võimalik. Viimastena tsaarile esitletavad tüdrukud valiti väga ägeda politikaanluse tulemusena, mida see rituaal just oleks pidanud ära hoidma. Pruudivaatamiste võitmise kunst seisnes rohkem kui ühe sobiliku kandidaadi lõppvooru sokutamises. Rohkem õukondlased midagi teha ei saanud. Tsaaril polnud kontrolli selle üle, kes lõppvooru satuvad, aga mitte kellelgi ei olnud kontrolli selle üle, millise neiu ta lõpuks valib.
Võitja ja ta isa muutsid oma nime, tähistamaks oma uut staatust tsaari langudena; tüdruk sai „tsarevna” tiitli ning kolis oma emaga Teremi paleesse, et saada koolitust – aga et ka teda valvata, sest nagu Mihhaili pruut varsti teada sai, oli pruudivaatamiste võitja elu ohus.26
Veidi enne 1615. aasta jõule jõudsidki neiud kohale, Mihhail uuris neid ja valis välja keskpärasest aadliperekonnast pärit Maria Hlopova, kinkides talle sõrmuse ja taskurätiku. Neiu võttis uueks nimeks Anastassia ja sai „tsaarinna”
Soloviev 16:16–44, 96–114. Dunning 448–459. Vernadsky 5.1.283–293. Saltõkovid: Martin, lk 180.
Tsaar nimetas kümmekond bojaari, kes istusid tema nõukogus. Mõned neist ülendas ta riigibojaaride auastmesse. Nii rikkad ja suursugused kui bojaarid olidki, kirjutasid nad oma kirjades tsaarile alati alla lapselike hellitusnimedega, nagu näiteks „teie alandlikud orjad Mitka ja Saška”. Neist madalamal olid kammerhärrad –
Crummey, lk 1–28, 56, 70–82, 143, 141–142; bojaaride jõukuse loetelud lk 108. Vt ka: Sergei Bogatyrev,
Martin, lk 9–11, 20–21, 57–94, 170–171, 174, 180.
