style="font-size:15px;"> Dmitri Ivanovitš, Ivan Julma noorim poeg, kes tapeti salapäraselt. Temana esinesid kolm petist ehk Vale-Dmitrit.
BORISS GODUNOV, tsaar aastail 1598–1605
VALE-DMITRI, tsaar aastail 1605–1606
VASSILI šUISKI, tsaar aastail 1606–1610
Teine Vale-Dmitri, hüüdnimega Tušino Varas
Ivan Dmitrijevitš, Vargapojuke
Marina Mniszech, Poola aadliku tütar, esimese Vale-Dmitri, teise Vale-Dmitri ja Ivan Zarutski naine, Vargapojukese ema, hüüdnimega Nõid Marinka
Sõjapealikud
Vürst Dmitri Požarski, vastupanuliikumise kangelane
Kuzma Minin, Nižni Novgorodi kaupmees, vastupanuliikumise juht
Vürst Dmitri Trubetskoi, aristokraat ja kasakate juht
Välismaised sissetungijad
Poola kuningas Sigismund (Zygmunt) III
Poola prints Władysław, hilisem kuningas
Gustav II Adolf, Rootsi kuningas
Nikita Romanovitš Zahharin-Jurjev, Ivan Julma esimese naise Anastassia vend
Tema poeg Fjodor Nikititš Romanov, hilisem preester Filaret
Ksenia Šestova, hilisem nunn Marfa, Fjodori naine
Nende poeg MIHHAIL, esimene Romanovite soost tsaar, 1613–1645
Ivan Romanov, Fjodori vend, Mihhaili onu, bojaar
Maria Hlopova, Mihhaili esimene pruut
Maria Dolgorukaja, tema esimene naine
Jedvokija Strešneva, tema teine naine
Irina, tsarevna, Mihhaili ja Jevdokija tütar
ALEKSEI, Mihhaili troonipärija, tsaar aastail 1645–1676
Fjodor Šeremetjev, Romanovite nõbu, bojaar
Mihhail Saltõkov, Romanovite nõbu, õukondlane
Vürst Ivan Tšerkasski, Romanovite tšerkessi soost nõbu, bojaar
Vürst Dmitri Tšerkasski, Romanovite tšerkessi soost nõbu, bojaar
Mihhailil polnud Moskvasse minekuga kiiret, aga Moskva vajas hädasti, et ta kohale jõuaks. Kodusõjas olid ülemvõimu taotlejad – aristokraatidest suurnikud, välismaised kuningad, kasakate pealikud, petised ja seiklejad – rajanud endale võideldes teed Moskva suunas, himustades haarata krooni. Kuid Mihhail Romanov ja nunn Marfa polnud kuigi entusiastlikud. Õnnetumat, hädaldavamat ja kurvameelsemat protsessiooni troonile pole küllap kunagi aset leidnud. Ent Venemaa häda oli 1613. aastal kohutav, tema traumad olid düstoopilised. Kostroma ja Moskva vaheline piirkond oli täis ohte; Mihhaili tee viis läbi külade, kus tänavatel vedelesid surnukehad. Venemaa oli palju väiksem kui tänapäeva Vene Föderatsioon, tema piir Rootsiga läks põhjast Novgorodi lähedalt, piir Poola-Leeduga Smolenski lähedalt ja suurem osa lõunapoolsetest territooriumidest kuulus endiselt tatarlaste khaaniriigile. Sellegipoolest oli see tohutu suur maa-ala, kus elas 14 miljonit inimest, kui näiteks Inglismaal elas sel ajal vaid neli miljonit inimest. Kuid seegi Venemaa oli peaaegu et lagunenud; näljahäda ja sõda olid tema rahvastikku kärpinud; poolakad ajasid endiselt poiss-tsaari taga; Rootsi ja Poola-Leedu armeed koondusid pealetungiks Venemaale; kasakapealikud valitsesid maalahmakaid lõuna pool ja andsid enda juures peavarju trooninõudlejatele; raha polnud, kroonijuveelid olid võetud sõjasaagiks; Kremli paleed olid varemeis.
Küllap oli Mihhaili elu ümberkujunemine üsna valulik: tsaari õukond tuli uuesti üles ehitada, üks õukondlane teise järel, üks hõbelusikas teise järel, üks teemant teise järel. Tema ja ta ema kahtlemata kartsid seda, mis neid pealinnas ees ootas, ja selleks oli neil ka igati põhjust. Ent nüüd leidis see tiitlita aadlipere teismeline poeg, kelle isa oli välismaal vangis, et ta külvati üle suurusega, mille eest ta eelkõige oli tänu võlgu oma perekonna esimesele patroonile Ivan Julmale.5
Kolmkümmend aastat pärast Ivan Julma surma langes tema hirmus vari ikka veel Venemaa ja poiss Mihhaili üle. Ivan oli Vene impeeriumi laiendanud ja selle seestpoolt peaaegu et hävitanud. Ta oli esmalt Venemaa hiilgust edendanud ja siis selle mürgitanud – 50-aastase valitsemisajaga täis triumfe ja hullumeelsust. Kuid tema esimene ja armastatuim naine, tema esimese poegade pesakonna ema oli Romanov – oma perekonna õnnele alusepanija.
Ivan ise põlvnes kuninglikust soost, mille esiisa oli Rjurik – poolmüütiline Skandinaavia prints, kelle slaavlased ja teised kohalikud hõimud 862. aastal kutsusid endale valitsejaks ja kellest sai Venemaa esimese dünastia rajaja. 988. aastal võttis Rjuriku järeltulija Vladimir, Russi suurvürst, Bütsantsi keisri ja patriarhi meelevalla all Krimmis vastu õigeusu. See lõdvalt seotud vürstiriikide konföderatsioon, mida tunti Kiievi-Venena ja mida ühendas Rjurikute dünastia, ulatus lõpuks Läänemerest Musta mereni. Aga aastail 1238–1240 purustasid selle riigi mongoli khaanide võitmatud armeed. Sellegipoolest lubasid Tšingis-khaani järeltulijad kahe sajandi jooksul Rjurikutel oma vasallidena väikesi vürstiriike valitseda. Mongolite käsitus ühestainsast kõikjal valitsevast keisrist, kes allub Jumalale, ja nende jõhkralt meelevaldsed kohtuotsused võisid aidata välja kujundada venelaste arusaama isevalitsusest – samuti oli palju segunemist ja abiellumisi mongolitega; neist põlvnesid paljud kuulsad vene perekonnad. Järk-järgult hakkasid suurvürstid mongolite ülemvõimule väljakutseid esitama: 1480. aastal astus Ivan III (Ivan Suur), Moskva suurvürst, kes oli paljud vene linnad Moskva krooni alla koondanud, mongoli khaanidele otsustavalt vastu. Pärast Bütsantsi langemist moslemitest Osmanitele kuulutas ta ennast õigeusklike juhi mantlipärijaks. Nii või teisiti, Ivan abiellus viimase Bütsantsi keisri vennatütre Sophia Paleologosega, mis võimaldas tal esitleda ennast keisrite troonipärijana. Ivan Suur võttis kasutusele tiitli Caesar, millest venepärastatult saigi „tsaar”, ja tema uus keiserlik staatus võimaldas ta munklikel propagandistidel väita, et ta kogub taas kokku Russi territooriumid.6 Tema tööd jätkas poeg Vassili III, aga tolle poeg suri enne oma isa, nii et juba väikese jõmpsikana tõusis troonile tema pojapoeg Ivan IV, kes sai tuntuks Ivan Julmana. Võimalik, et tema ema mürgitati, ja last traumeeris ka see, kui õukondlaste rivaalitsemised vägivallaks üle kasvasid.
Ivani kroonimisel 1547. aastal, 16-aastasena, oli ta esimene suurvürst, kes krooniti tsaariks. Noor isevalitseja oli juba alustanud oma pruudiotsingut. Vastavalt traditsioonile, mis pärines tsaaririigi mõlemalt eelkäijalt – mongoli khaanidelt ja Bütsantsi keisritelt –, kuulutas ta välja pruutide ülevaatuse. Iga kuningliku mõrsja valimine tõi võimule uued klannid ja hävitas teised. Pruutide ülevaatus pidi teadlikult sellist võimupöörist vältima, sest tsaar valis endale mõrsja keskaadlike seast. Kogu riigist kutsuti 500 neitsit renessanslikule iludusvõistlusele, mille võitis neiu nimega Anastassia Romanovna Zahharina-Jurjeva, poiss Mihhaili vanatädi.
Selle klanni väiksema haru tütar oli juba õukonnas, ja Anastassia oli ideaalne valik, sest ta oli õukonna suurnikest turvaliselt kaugel ja samas julgustavalt tuttav. Ivan tundis teda juba, sest neiu onu oli olnud üks Ivani kaitsjaid. Anastassia esiisa oli Andrei Kobõla, kelle suurvürst oli ülendanud bojaariks7 1346. või 1347. aastal, aga Anastassia
RGADA 135.111.1.2.28–44, märts 1613, Gramota arhijepiskopa Feodorita i F. I. Šeremetjeva k Zemskomu Soboru (Kostroma saadikute ametlik ettekanne Maakogule tsaar Mihhaili nõustumise kohta tsaariks saada). Soloviev 16.1–12. Vernadsky 5.1.278–283.
Kahe peaga kotkas võeti tõenäoliselt omaks seepärast, et suurvürstid püüdlesid Habsburgide dünastiaga võrdse staatuse poole. Alles hiljem hakkasid mungad väitma, et kahe peaga kotkas kujutas Roomat ja Konstantinoopolit, Ida-Rooma keisririigi ehk Bütsantsi pealinna, kusjuures Moskvast sai kolmas Rooma.
Bojaarid nimetas tsaar. Sellel seisusel polnud midagi ühist päritava vürstitiitliga, mida tsaar traditsiooni kohaselt ei saanud anda. Vürstid olid Moskva vallutatud linnade valitsejate järeltulijad, sageli loendamatu Rjurikute soo või Leedu esimese suurvürsti Gediminase või tatari khaanide vähetuntud võsukesed. Mõned vürstid olid ülirikkad suurnikud, kellele kuulus rohkem kui 100 000 aakrit maad; aga paljud vürstid ei olnud rikkad ega bojaarid. Tiitlid ei olnud alati olulised: Romanovid olid olnud bojaarid, aga mitte kunagi vürstid.
