käe läbi on sobiv viis hävitada just see võim, mida nad taotlevad.
Kogu maal levisid kuuldused, mis veensid paljusid, et Rjurikute tõeline troonipärija tsareevitš Dmitri, on Poolamaal üles kasvanud ja nüüd valmis nõutama oma trooni; see vallandas segadused, mis said tuntuks segaduste ajana.
Esimene trooninõudleja peaaegu kindlasti ei olnud tõeline Dmitri, aga isegi tänapäeval ei ole keegi kindel, kes ta tegelikult oli – seetõttu tuntakse teda tavaliselt Vale-Dmitrina. Ta võis olla oma tõotustest loobunud munk, kes oli varem elanud Kremlis, kus ta tutvus õukonnaeluga. Tõenäoliselt Dmitri kasvaski teadmises, et ta on tõeline prints, ja see andis talle vankumatu usu oma saatusesse. 1604. aasta oktoobris, kui võim üha enam Godunovi käest ära libises, marssis Vale-Dmitri poolakate toel ja sõjaväega, mille arvu kasvatasid kasakatest14 röövlid, Moskva peale. Venemaa usulises atmosfääris näis õiguspärase tsaari ellujäämine või surnuist ülestõusmine sobiva Kristuse-taolise imena. Godunov suri ajuverejooksu tagajärjel ja troonile tõusis tema poeg Fjodor II. Kuid selle poisi kõri lõigati läbi enne, kui salapärane troonipretendent linna vallutas.15
20. juunil 1605 sõitis Vale-Dmitri võidukalt Moskvasse. Ivan Julma viimane naine, tõelise Dmitri ema, tunnistas ta oma kadunud pojaks. See jultunud näitekunstnik kroonitigi tsaariks, aga sel ajal kui ta meeleheitlikult üritas lepitada oma erinevaid toetajaid – poolakaid ja venelasi, õigeusklikke ja katoliiklasi, bojaare ja kasakaid – kutsus ta vennad Romanovid tagasi ja nimetas Filareti Rostovi metropoliidiks; selline ametikõrgendus hoidis tolle turvaliselt Moskvast eemal. Nüüd kümneaastane Mihhail ja tema ema siirdusid Filareti juurde Rostovisse.
Tsaar armus oma poolakast toetaja tütresse Marina Mniszechisse, kellega ta abiellus, ja laskis ta Jumalaema Uinumise katedraalis kroonida. Asjaolu, et naine oli Poola katoliiklanna, hävitas Dmitri võlu ja peagi hakati ta abikaasat vihkavalt Nõid Marinkaks hüüdma. Üheksa päeva hiljem, kell neli hommikul, helistasid bojaarid kelli ja blokeerisid palee. Dmitri hüppas aknast alla, aga murdis jala ja saadi kätte; teda tulistati ja talle löödi vähemalt kakskümmend noahaava. Asudes otsustama, kes peaks järgmisena tsaariks saama, kaalusid bojaarid ka Romanovite pretensioone, võttes arvesse nende sidemeid õigusjärgse dünastiaga. Üks vend, Ivan, oli ebapopulaarne, teine vend, Filaret, oli munk, seega jäi järele Filareti poeg Mihhail, aga too oli liiga noor. Lõpuks valiti tsaariks riigipöörde juht Vassili Šuiski, Rjurikute dünastia ühe teise haru liige, ning Filaretist sai õigeusu kiriku patriarh.
Vale-Dmitri alasti surnukeha, millest olid soolikad välja lastud, pandi avalikult vaatamiseks välja: tema kolju oli sisse löödud ja aju vedeles tema kõrval, suhu oli talle topitud rändlauliku torupill, andmaks mõista, et ta mängis kuradi viisi, ja tema genitaalid olid asetatud sisikonna kõrvale. Filaret Romanov sepitses intriige tsaar Šuiski vastu, kuni ta vabastati ametist ja kupatati Rostovisse, kus ta oli metropoliit.
Ebasurnud tsareevitš Dmitri vaim roitis nüüd maad mööda ringi. Rahva usk Ivan Julma väljasurnud dünastiasse oli põhjatult suur: rohkem kui kümme erinevat seiklejat tulid sõjavägede eesotsas ja väitsid end olevat Ivan Julma pojad või pojapojad. Kuid ühest trooninõudlejast, teisest Vale-Dmitrist, kes oli veel salapärasem kui esimene, kujunes tõsine oht.
Endine õpetaja, kes valdas ladusalt poola ja vene keelt ja oli võib-olla ristiusku pöördunud juut, jõudis oma pooldajatega Moskva lähedale Tušinosse, kus talle tuli vastu Nõid Marinka, esimese Vale-Dmitri naine. Kui ta esimest korda nägi tahumatut Vale-Dmitri II-t, keda hüüti Tušino Vargaks, värises Marinka vastikusest. Aga tal polnud muud valikut kui tunnistada ta oma abikaasaks. Seejärel nad abiellusid, aga salaja, sest kui Varas tõepoolest oli Vale-Dmitri I, siis olid nad juba abielus. Varsti ootas Marinka last.
Samal ajal sai Filaret Rostovis uuesti kokku oma endise naise Marfa ja poja Mihhailiga, aga nende katsumused ei olnud veel lõppenud. Moskvas oli tsaar Vassili Šuiski kaotamas sõda Varga vastu, sestap kutsus ta appi Rootsi kuninga, kes tungiski oma armeega Venemaale ja okupeeris Novgorodi.
Tušino Varga kasakad vallutasid Venemaa lõunaosa ja tungisid peale Rostovi suunas, kus Filaret koondas kaitsejõude, kuni ta 1608. aasta oktoobris vangi võeti. Varas määras ta uuesti patriarhiks. Venemaa lagunemine oli vastupandamatult ahvatlev naaberriikidele Poolale ja Rootsile, kes konkureerisid Venemaaga võimu pärast Läänemere ümbruses ning olid mõlemad lähedalt seotud vene bojaaride ja kaupmeestega. Ivan Julm oli kummagi riigi vastu 24 aastat sõda pidanud, et saavutada ülemvõimu Läänemerel ja ka Poola üle. Poola kuningriik ja Leedu suurvürstiriik olid hiljuti ühinenud tohutu suureks uueks riigiks, millesse kuulus suurem osa tänapäeva Poolast, Ukrainast, Valgevenest ja Baltimaadest. Ivan Julma kuratlik Novgorodi laastamine oli kahtlemata veennud seda kaubalinna, et Rootsi võimu all võiksid nad õnnelikumalt elada. Nõnda oli paratamatu, et neil kasvavatel suurriikidel oli kiusatus Venemaa korjuse kallale pidutsema tulla.
Samal ajal, kui rootslased Novgorodi ja Põhja-Venemaa alla neelasid, kiskusid Poola kuninga Sigismund III vastu tema tahtmist sõtta ta oma suurnike intriigid ja vajadus Rootsit tagasi hoida. Varas põgenes lõunasse, aga Šuiski kukutati riigipöördega, mille viisid läbi seitse tähtsat bojaari, nende seas Ivan Romanov. Nad tulid kokku, et valida uus tsaar. Filaret tegi ettepaneku valida tsaariks Mihhail. Aga kui saabus uudis, et Varas oli lõunas uue kasakate armee kogunud, valisid bojaarid tsaariks Poola kuninga poja Władysławi.
Moskva hõivasid Poola palgasõdurid, kes röövisid Kremlis tsaaride varakambrit. Filaret saadeti pidama läbirääkimisi Poola kuningaga, Mihhail aga jäeti koos oma onu Ivaniga poolakate okupeeritud Kremlisse.
Filaret, kes nähtavasti tõepoolest poolakast tsaari soovis, kohtus Poola kuninga Sigismundiga Smolenski lähedal ja nõudis, et ta poeg võtaks omaks õigeusu, aga poolakad ei näinud mingit põhjust, miks nende prints oleks pidanud katoliiklusest loobuma. Filaret vahistati ja teda hoiti kaheksa aastat Poolas vangis, samal ajal kui Novgorod vastukaaluks Poola troonikandidaadile pakkus, et Venemaa tsaariks saaks Rootsi kuningas Gustav II Adolf. Venemaa näis olevat hukkumisele määratud, kuni 1610. aasta detsembris saatis patriarh Germogen laiali üleskutse alustada püha rahvasõda selle välismaiste sissetungijate maajagamise vastu. Sellest ülestõusust tulenes ka Romanovi valimine tsaariks.
Sellele üleskutsele vastas Nižni Novgorodis patriootide ja seiklejate koalitsioon. Tušino Varga (Vale-Dmitri II) oli tapnud tema enda ihukaitsja kättemaksuks ühe eest tema paljudest julmadest tegudest, kuid trooninõudlemine polnud veel täielikult lõppenud. Nõid Marinka, kahe Vale-Dmitri poolatarist tsaarinna, sünnitas nüüd poja. Oma pisikese troonipretendendi, „Vargapojukese” lipu all marssis Marinka koos kasakatega Nižni Novgorodi, et ühineda sealsete maakaitseväelastega. 1611. aasta märtsis marssisid need ebatõenäolised liitlased Moskva peale. Ägedas lahingus panid poolakad Moskva põlema ja taganesid Kremlisse, kus nad hoidsid Mihhaili ja bojaare vangidena. Kuid maakaitsevägi ei suutnud poolakatest jagu saada ja lagunes koost.
Lõpuks, 1611. aasta sügisel Nižni Novgorodis, kogusid lugupeetud, kuid keskpärane aadlimees vürst Dmitri Požarski ja kohalik kaupmees Kuzma Minin rahvaliku vabastusarmee ja liikusid selle eesotsas Moskva poole, toetades aristokraadist sõjapealikku ja endist Tušino Varga toetajat vürst Dmitri Trubetskoid, samal ajal kui Nõid Marinka ja Vargapojuke põgenesid lõunasse.
Patrioodid piirasid sisse Kremli, kus poolakaid ja bojaare hakkas nälg kimbutama. Ümber kindluse vedelesid laibad; keegi kaupmees leidis müüride lähedusest kotitäie inimpäid ja – jäsemeid. Mihhail Romanov koos oma emaga viibis selles koolnukambris. Lõpuks, 26. oktoobril 1612 tulid bojaarid Kremlist välja, noor Mihhail Romanov nende seas, ja poolakad andsid alla. Arvestamata Vargapojukest lõunas, oli kodusõda lõppenud.
Otsekohe kutsusid patrioodid kokku Maakogu, et valida kodumaa päästmiseks uus tsaar. Kuid bojaare, kes olid napilt pääsenud kasakate tapatalgutest, hoiatati, et karistuseks reetmise eest
Kasakad, kelle nimetus tuleneb türgi ja araabia sõnast
Keep, lk 334–343. Vernadsky, 5.1.205–220. Dunning, lk 50–59; pärisorjus lk 60–73. Ian Grey,
