ja Vene Föderatsiooni riikliku arhiivi, GARF-i direktorit dr Sergei Mironenkot.
Samuti tahaksin tänada tema kuninglikku kõrgust Walesi printsi, kes on soojalt ja lahkelt julgustanud mind ja kaasa aidanud minu tööle Venemaal ning jaganud minuga materjale Romanovite paleede taastamise kohta; tema kuninglikku kõrgust Edinburghi hertsogit, kes lahkesti minuga kohtus, et arutada oma perekondlikke sidemeid; tema kuninglikku kõrgust Kenti printsi Michaelit, kes jagas oma mälestusi Nikolai II ja tema perekonna matustest; vürtsinna Olga Romanoffi, suurvürst Alekander Mihhailovitši (Sandro) ja Ksenia Aleksandrovna pojatütart, kes rahuldas minu uudishimu oma perekonna vastu; Jugoslaavia printsessi Elizabethi ja tema poega Nick Balfouri, kes jagas minuga oma perekonna fotosid ja kirju; vürstinna Katya Galitzinet; krahvinna Stefania Calicet, kes uuris oma perekonna kirjade kollektsiooni ning jagas minuga Romanovite avaldamata kirju, nende seas suurvürstinna Aleksandra Jossifovna kirjeldust Nikolai I surma kohta; professor Catherine Merridale’i nõuannete ja julgustuse eest; Lars Tharpi Rasputini meripura info eest, Adam Zamoyskit, kes jagas minuga väärtuslikke uurimistulemusi Nikolai I kohta; dr Mark Donenit, kes uuris Sorbonne’i arhiivis krahv Langeroni kirjeldust Paul I mõrvamise kohta; Ben Judah’d, kes jagas oma uurimistööd Vladimir Putini mõtetest Nikolai II kohta; „Nelja õe” autorit Helen Rappaporti, kes hoiatas mind Romanovite teema uurimisel ilmnevate ohtude eest; minu armsat sõpra Musa Hlebnikovi, kes jagas minuga oma kadunud ja kibedalt taga igatsetava abikaasa Pauli käsikirja Stolõpinist; Galina Oleksjukki, kes õpetas mulle vene keelt, kui hakkasin kirjutama „Katariina Suurt ja Potjomkinit”, ja tema tütart Olesja Novat, kes aitas mind uurimistöös, aga ka võrratut noort ajaloolast Lucy Morganit, kes tegi minu jaoks uurimistööd Inglismaal. Üle kõige olen tohutult tänulik dr Galina Babkovale, kes aitas mul teha uurimistööd mu kõigi varasemate raamatute jaoks ning kes tutvustas mulle hindamatut Daulet Žandarjevit, äärmiselt andekat noort ajaloolast, kes aitas mind tohutu suure uurimuse tegemisel. Mul on vedanud superagendi Georgina Capeli toetusega ja tema väljapaistvate kolleegide Rachel Conway, Romily Withingtoni ja Valeria Huertaga; ja et mul on olnud säärased suurepärased kirjastajad nagu Bea Hemming Weidenfeldis ja Sonny Mehta Knopfis.
Ma tänan võrratut Isabel de Madariagat, kes küll suri enne, kui oleks saanud seda raamatut lugeda, aga kes mulle õpetas Katariina II – keda ta meenutas – võluva, kuid karmi rangusega, kuidas kirjutada ajalugu ja kuidas analüüsida Venemaad.
Minu imetlusväärne isa dr Stephen Sebag-Montefiore suri selle raamatu kirjutamise ajal, kuid ma tunnen väga puudust tema lahkusest ja tarkusest kõigis asjus – ja tema toimetajaoskustest. Ma tänan oma ema April Sebag-Montefioret tema kuldaväärt nõuannete, kirjandusande ja suurepärase seltskonna eest. Minu naisevanemad Charles ja Patty Palmer Tomkinson on alati mind lahkelt toetanud. Olen südamest tänulik oma naise Santa rõõmsa meele, lahkuse, ilu, armastuse ja vastutulelikkuse eest – elanud üle Stalini ja Jeruusalemma, on ta nüüd välja kannatanud ka Romanovid. Olen talle tänu võlgu kõige eest: ta on tõesti minu tsaarinna. Minu innustajateks on muidugi ka mu kallid lapsed. Aitäh, Lily ja Sasha, teie armsa sarmi, üleannetuse, ülemeelikuse ja kiindumuse eest, mis on andnud mulle jõudu. Minu raamatud on pühendatud vaheldumisi Santale ja lastele. See on Lilyle.
Ootamatult on see raamat puudutanud ka minu perekonna lugu: mind lõbustas tõsiasi, et minu esiisa Sir Moses Montefiore kohtus keisrite Nikolai I ja Aleksander II-ga. Samas olen ma oma olemasolu eest tänu võlgu – kui sellist väljendit üldse kasutada – kahele Vene-juudi ajaloo tragöödiale. Minu emapoolse vanaema perekond, Woolfid, võitles 1863. aastal Poola eest Romanovite vastu ja põgenes siis Suurbritanniasse. Minu emapoolse vanaisa perekond, Jaffed, põgenes Venemaalt pärast 1904. aasta Kišinjovi pogrommi. Nad ostsid piletid Leedust New Yorki ja olid üllatunud, kui nad Iirimaal maha pandi. Neid oli tüssatud! Kui nad protestima hakkasid, selgitasid inimsmugeldajad, et olid lubanud toimetada nad New Corki, mitte New Yorki. Nad asusid elama Limericki, kus nad aeti oma kodust välja pogrommi ajal, mis pandi toime Briti saartel 1904. aastal. Kui kirjutasin Gallipolist, ei saanud ma unustada, et minu vanavanaisa major Cecil Sebag-Montefiore jäeti seal laipade hunnikusse surnu pähe maha ega paranenud oma peahaavast õieti enam kunagi, ja kui kirjutasin lääneriikide 1918. aasta interventsioonist bolševike vastu, siis osales tema poeg, minu vanaisa kolonel Eric Sebag-Montefiore Briti ekspeditsioonis, mis hõivas Batumi. Säärased seosed pole muidugi midagi erilist, aga kuidagiviisi nad aitavad liivatera pärlikarpi poetada.
Märkus
Kõigi Vene daatumite puhul olen ma kasutanud vana (Juliuse) kalendrit, mis oli läänes kasutatavast Gregoriuse kalendrist järel – 17. sajandil kümme päeva, 18. sajandil üksteist päeva, 19. sajandil kaksteist päeva ja 20. sajandil kolmteist päeva järel. Mõningate väheste hästi tuntud daatumite puhul olen ma kasutanud mõlemat kalendrit.
Tiitlite osas kasutan vahelduvalt tsaari, isevalitsejat, vaitsejat ja suurvürsti, kuni Peeter I võttis endale keisri ehk imperaatori tiitli. Pärast seda kasutan kõiki neid tiitleid vaheldumisi, ehkki vastavalt slavofiilsuse kasvule kasutati pigem vene sõna „tsaar” kui euroopalikku-roomalikku keisrit.
Tsaari poeg oli tsareevitš, tütar tsarevna. Hiljem olid kõik monarhide lapsed (ja lapselapsed) suurvürstid (velikije knjazi) ja suurvürstinnad.
Kroonprintsi tunti troonipärijana (naslednik), aga lihtsamalt ka suurvürsti ja tsareevitšina. 1721. aastal võttis Peeter I kasutusele keisri tiitli ja nimetas oma lapsi tsesareevitšiteks (’Caesari pojad’). 1762. aastal nimetas Katariina II ka oma poja Pauli tsesareevitšiks ja sellest saigi troonipärija tiitel, aga viimane tsaar eelistas venepärasemat tsareevitšit.
Et hoiduda pikkadest aruteludest terminite „slavofiil” ja „panslavism” tähenduse üle, olen kasutanud slavofiili üldiselt nende inimeste kirjeldamiseks, kes soovisid kasutada Venemaa slaavilikku identiteeti sise- ja välispoliitika suunamiseks.
Osmanite pealinna kohta kasutan ma nime Konstantinoopol, mitte Istanbul, sest nii nimetas seda linna enamik tollaseid inimesi, nende seas Osmanite diplomaadid; ma kasutan ka venekeelset nime Tsargrad.
Vene komme on kasutada ees- ja isanime. Nii näitab suurvürst Konstantin Konstatinovitši nimes sisalduv „Konstantinovitš”, et ta on Konstantini poeg. Romanovite suguvõsas kordusid sageli samad nimed, seepärast muutus suguselts aina keerulisemaks – isegi Nikolai II kurtis, et on liiga palju Konstantine ja Nikolaisid, ja samuti oli palju Mihhaile ja Alekseisid. Olen püüdnud seda lugejale hüüdnimede kasutamisega kergemaks muuta.
Proloog
Kaks poissi segaduste ajal
Kaks teismelist poissi – mõlemad haprad, süütud ja nõrga tervisega – alustavad ja lõpetavad selle dünastia loo. Mõlemad olid troonipärijad poliitilises perekonnas, kelle saatus oli valitseda Venemaad isevalitsejatena, mõlemad kasvasid revolutsiooni, sõja ja tapatalgute ajal. Kummagi neist valisid teised pühalikku, kuid hirmutavasse rolli, mille täitmiseks nad ei olnud sobivad. Kuigi neid lahutasid teineteisest 305 aastat, etendasid nad oma saatust erakordsetes ja kohutavates stsenaariumides, mis toimusid Moskvast kaugel asuvates hoonetes, mis kandsid Ipatjevi nime.
17. juulil 1918 kell pool kaks öösel Uurali mägedes Jekaterinburgis Ipatjevi majas, 1300 kilomeetrit Moskvast ida pool, äratati 13-aastane hemofiiliat põdev Aleksei, endise tsaari Nikolai II poeg, koos oma vanemate, nelja õe, kolme nende pere kaaskondlase ja kolme koeraga, ja neile öeldi, et nad peavad end kiiresti valmis seadma turvalisemasse paika üleviimiseks.
13. märtsi öösel 1613. aastal Ipatjevi kloostris, mis asus Volga ääres pooleldi varemeis oleva Kostroma linnakese lähedal, Moskvast 300 kilomeetrit kirdes, äratati 16-aastane Mihhail Romanov, nõrkade jalgade ja tõmbleva silmaga poiss, oma vanemate viiest pojast ainus, kes ellu oli jäänud, koos oma emaga unest ja neile öeldi, et saatkond on kohale jõudnud. Ta peab ennast kiiresti valmis seadma, et koos nendega tagasi pealinna
