perekonna kassilikke ellujäämisoskusi. Anastassia vanavanaisa Zahhar ja vanaisa Juri olid bojaarid, aga Anastassia isa Roman suri noorelt. Sellegipoolest jättis ta oma nime Romanovitšidele, kes hiljem said tuntuks Romanovitena.8
Varsti pärast kroonimist, 2. veebruaril 1547 abiellus Ivan Anastassiaga. Nende abielu oli edukas. Anastassia sünnitas tsaarile kuus last, kellest jäid ellu kaks meessoost troonipärijat, Ivan ja Fjodor, ning tsaarinna oskas ka rahustada oma abikaasa maniakaalset temperamenti. Sellegipoolest väsitas tsaar Anastassia oma ettearvamatute hullumiste ja pidevate reisimistega ära. Tema valitsemisaja algus oli edukas: ta marssis õigeusklike ristisõjaga kagusse moslemitest tatarlaste, Tšingis-khaani järeltulijate vastu, kes olid nüüd killustunud väiksemateks khaaniriikideks. Esmalt vallutas ta Kaasani ja Astrahani khaaniriigid – neid triumfe tähistas ta Püha Basileiose katedraali ehitamisega Punasele väljakule; ta saatis teele kaupmeestest seiklejaid ja kasakatest piraate, et alustada tohutu suure ja rikka Siberi vallutamist; ta tõi Euroopast sisse asjatundjaid ja kaupmehi, et Moskooviat kaasajastada, ja võitles Poola-Leedu ühisriigi vastu, et saada võimu Läänemere-äärsete linnade üle. Ent sellest kujunes pikk sõda, mis õõnestas Ivani võimukate bojaaride lojaalsust, sest paljudel neist olid oma sidemed poolakatega. Ja kogu selle aja käis ka sõda piirkonna teise suurvõimu, lõunas asuva tatarlaste Krimmi9 khaaniriigiga.10
1553. aastal Ivan haigestus. Tema naisevend Nikita Romanovitš püüdis veenda õukondlasi vanduma truudust tsaari väikesele pojale, aga nad keeldusid, sest nad soosisid tsaari täisealist nõbu, Staritsa vürsti Vladimirit. Tsaar paranes, kuid nüüd oli tema kinnisideeks ülikute ebalojaalsus ning vürst Vladimiri ja teiste suurnike sõltumatud truudussuhted. 1560. aastal suri Anastassia 29-aastasena. Ivan oli meeltesegaduses ja veendunud, et vaenulikud ülikud olid ta naise mürgitanud.11 Ta võidi tõepoolest mürgitada, aga sama hästi võis ta surra ka mõnesse haigusse või hästi kavatsetud ravimise tagajärjel. Nii või teisiti, aga Ivani oma suurnike reetmised ja intriigid paiskasid nüüd tsaari vägivallakeerisesse: äkitselt tõmbus ta Moskvast tagasi ühte provintsikindlusse, kust ta jagas riigi oma erivalduseks – opritšninaks ehk eraldatuks – ja ülejäänud maaks. Ta saatis välja hirmuäratava musta riietatud tõusiklike sabarakkude, opritšnikute korpuse, kes ratsutas mustadel hobustel, mida ehtisid luuad ja koerapead, sümboliseerimaks äraostmatust ja raevukat lojaalsust, vallandades sellega terrorirežiimi. Sel ajal kui Ivan tapmise, palvetamise ja hooramise hoogude vahel kõikus, ei võinud keegi end kindlalt tunda. Tema ebastabiilsuse tegi veelgi hullemaks tema dünastia nõrkus: näis, et ainult tema poeg Ivan võib tõenäoliselt elada täiseani, sest noorima poja Fjodori tervis oli vilets. Tsaari jaoks oli ülimalt oluline uuesti abielluda – ja sellest sai tema jaoks sundmõte nagu ka tema kaasaegsel Inglise kuningal Henry VIII-l. Samal ajal, kui ta otsis välismaiseid pruute – Rootsit ja Poolat valitseva dünastia printsessi, lootes võita endale ka Poola krooni, või hoopis Inglismaa kuningannat Elizabeth I-t –, nägi ta vaeva koguni kaheksa naisega, kellest kolm võib-olla mürgitati ja kellest mõned võidi mõrvata tema enda käsul. Kui tema teine naine, tatari printsess 1569. aastal suri, ja jälle kahtlustati mürgitamist, tabas Ivani hullunud raevuhoog ja ta alustas puhastust omaenda ministrite seas, lõigates maha ninasid ja suguelundeid, ja tungis siis koerapäiste opritšnikute salgaga kallale Tverile ja Novgorodile, tappes maha peaaegu kogu nende linnade elanikkonna, töödeldes ohvreid keeva ja seejärel jäise veega, riputades neid üles läbi roiete pistetud konksude otsa, sidudes naised ja lapsed köitega kokku ja lükates nad jää alla. Samal ajal riisus ja põletas tatari khaan Moskvat.
Kui opritšnikud olid teinud, mida tsaar oli käskinud, ühendas Ivan oma riigi uuesti, siis aga loobus troonist ja nimetas Venemaa suurvürstiks ühe tatari khaani poja, kes oli pöördunud ristiusku, ja siis võttis trooni tagasi. Tema meeletus polnudki päris mõttetu: Ivani julmused murdsid piirkondlike suurmaaomanike võimu, ehkki kõike seda ehtis tema kuratlikult iseäralik sadism. Anastassia vend Nikita Romanovitš jäi endiselt troonipärijate onuks, aga Romanovid ei olnud tsaari eest rohkem kaitstud kui keegi teine. 1575. aastal vähemalt üks Romanov tapeti ja Nikita maad rüüstati.
1580. aasta septembris korraldatud pruutide ülevaatusel valis Ivan endale uue naise, Maria Nagaja, kes sünnitas talle poja Dmitri, nagu ta ihkas. Ent 1581. aastal tappis tsaar raevuhoos enda ja Anastassia vanima poja Ivani, virutades raudotsaga valitsuskepiga talle meelekohta. See oli tema hirmuvalitsuse kohutav haripunkt. Ta oli Venemaad juba niigi devalveerinud, kuid nüüd paiskas ta riigi kaosesse, sest troonipärijaiks jäid tema ja Anastassia teine poeg, nõrk ja lihtsameelne Fjodor, ja väike Dmitri.
Kui Ivan Julm 1584. aastal suri, aitas Nikita Romanovitš kanda hoolt selle eest, et troonile saaks tema õepoeg Fjodor I. Kuid Nikita suri peagi pärast seda ja tema mõjuvõimu päris tema poeg Fjodor Nikititš Romanov, kellele hiljem sündis poeg Mihhail, tulevane Romanovite dünastia rajaja.
Tsaar Fjodor jättis valitsemise oma võimeka ministri Boriss Godunovi hooleks, kes oli tõusnud esile Ivan Julma opritšnikuna ning kindlustas nüüd oma võimu, andes oma õe tsaarile naiseks. Viimane Rjurikute soost prints oli Ivani noorim poeg, 8-aastane Dmitri, kes oli nüüd vaateväljalt kadunud. Ametliku versiooni järgi oli ta surnud noahaavast kõrri, mille ta oli langetõvehoo ajal endale ise löönud. See oli sedasorti veider õnnetus, mis võis tõepoolest juhtuda, aga paratamatult uskusid paljud, et Godunov oli ta mõrvata lasknud või oli poiss salaja ohutusse paika toimetatud.
Kui tsaar Fjodor 1598. aastal lastetuna suri, sai sellega otsa ka Rjurikute dünastia moskoviitlik liin.12
Troonile oli kaks kandidaati – Fjodori minister ja naisevend Boriss Godunov ning Fjodor Romanov, kadunud tsaarinna Anastassia venna Nikita Romanovitši vanim poeg, kes oli tuntud õukonna kõige paremini rõivastuva bojaarina. Fjodor Romanov abiellus Ksenia Šestovaga, aga nende kuuest lapsest, nende hulgas neljast pojast, jäid ellu ainult üks tütar ja üks poeg; tulevane tsaar Mihhail sündis 1596. aastal ja kasvas tõenäoliselt Punase väljaku lähedal Varvarka tänaval asunud mõisas.13 Ta külvati kingitustega üle, aga tema lapsepõlv ei jäänud kauaks rahulikuks.
Maakogu valis tsaariks Godunovi, niisiis oli ta pärast õiguspärase dünastia väljasuremist üsna seaduslik valitseja ning alguses toetas teda ka Fjodor Romanov. Godunov oli andekas, kuid poliitikas on hädasti vaja ka õnne ja seda tal ei olnud. Godunovi püsivaim saavutus leidis aset idapiiril, kus tema kasakatest seiklejad suutsid vallutada Siberi khaaniriigi, avades seega Venemaale Siberi tohutud avarused. Ent Venemaa ise kannatas näljahädade ja haiguste käes ning Borissi enda haigus õõnestas tema niigi ebakindlat autoriteeti.
Fjodor Romanov, kelle intriigides ja põgenemistes ilmnes tema kassilike esivanemate kogu nõtkus, aitas levitada saatuslikke kuulujutte, et Ivan Julma kadunud pojal Dmitril oli õnnestunud põgeneda ja ellu jääda. Lähenemas oli kokkupõrge, ning Romanovid tõid oma sõjalised kaaskondlased Moskvasse. Mihhail Romanov oli kõigest viieaastane, kui tema maailm kokku kukkus.
1600. aastal kargas Godunov Fjodorile ja ta neljale vennale kallale ning süüdistas neid riigireetmises ja nõidumises; ka nende teenrid tunnistasid piinamise tulemusena, et nad olid praktiseerinud nõidumist ja omasid mürgiste taimede salajasi varusid. Tsaar Boriss põletas maha ühe nende palee, konfiskeeris nende maavaldused ja pagendas nad põhjapöörijoone taha. Kindlustamaks, et Fjodor Romanovist kunagi tsaari ei saa, sunniti teda astuma mungaseisusesse, vaimulikunimega Filaret, ja tema naisest Kseniast sai nunn Marfa. Mihhail saadeti elama oma onu Aleksander Romanovi naise juurde kaugele Belozerski külakesse. Seal veetis ta 15 hirmsat kuud, enne kui temal ja ta onunaisel lubati siirduda ühte Romanovite mõisasse, mis asus 80 kilomeetri kaugusel Moskvast. Romanovite viiest vennast kolm likvideeriti või surid nad salapärastel asjaoludel. „Tsaar Boriss sai meist kõigist lahti,” meenutas Filaret hiljem. „Ta laskis mu pea paljaks pügada, tappis mu kolm venda, andes käsu
Isabel de Madariaga,
Tatarlaste Krimmi khaaniriik, mida valitses perekond Geray, Tšingis-khaani järeltulijad, oli kaks sajandit eksisteerinud väiksema Euroopa riigina, mida tunti Krimmi Tataariana ning mis ulatus Lõuna-Ukrainast Põhja-Kaukaasiasse ning baseerus Krimmis Bahtšisarais. Selle 50 000-meheline ratsavibuküttide armee oli nii kardetav, et nad olid vallutanud Moskva enda ja pikka aega maksid tsaarid neile andamit. Osmanite sultanitega tihedasti liidus krimmitatarlased aitasid neil hoida kontrolli strateegilise tähtsusega Musta mere üle.
P. Grebelsky ja A. Mirvis,
Kui 20. sajandil tema säilmeid analüüsiti, leiti nendest ohtlikul määral elavhõbedat, aga sama tulemuse andis teistegi 16. sajandi inimsäilmete testimine. Elavhõbedat kasutati sageli ravimina.
Madariaga lk 140–145, 295, 342, 357; mõju Ivanile lk 371. Tšerkessi vürstid /Tšerkasskid: Paul Bushkovitch, „Princes Cherkasskii or Circassian Murzas: The Kabardians in the Russian boyar elite 1560–1700”,
1856. aastal ostis nende järeltulija, keiser Aleksander II selles kohas asuva hoone kõrvalasuvalt kloostrilt oma kroonimise tähistamiseks ära. Suurem osa hoonest on ehitatud palju hiljem, aga selle vundament on 15. sajandist. On tõenäoline, et Mihhail Romanov kasvas selles majas.
