alatiseks lõpp.16
1613. aasta kärekülmal jaanuarikuul kogunes lõhutud Kremlisse 800 saadikut: nad asusid selle katuseta saalides laagrisse ja kohtusid aruteludeks mõnikord Jõeäärses palees, mõnikord Jumalaema Uinumise kirikus. Nad paastusid, lootes saada Jumalalt juhatust, aga olid ikkagi erinevatel arvamustel: suurnikud toetasid Rootsi printsi Carl-Philipit, kuninga venda, maa-aadlikud ja kasakad aga nõudsid, et tsaar peab olema venelane. Selle hetke kangelane oli vürst Požarski, aga ta ei olnud bojaar ning tema perekond ei olnud rikas ega väljapaistev. Kasakad soovitasid oma juhti vürst Dmitri Trubetskoid, kes oli kõrgaristokraat ja edukas röövrüütel, aga kõigi teiste meelest oli lähedus Tušino Vargaga tema maine rikkunud.
Kui kõik need kandidaadid olid tagasi lükatud, pakkus Doni kasakate ataman Mihhail Romanovit. Kohe hüüti, et ta on liiga noor. Maakogu hääletas ta kandidatuuri maha. Siis esitati palvekiri, milles tsaariks pakuti Mihhaili, kes võitis toetajaid kui kõigile sobiv kandidaat – ta meeldis konservatiivsetele bojaaridele kui viimaste õiguspäraste tsaaride nõbu ja kasakatele seepärast, et tema isa oli olnud Tušino Varga patriarh. Ta oli liiga noor, et tal oleks saanud olla isiklikke vaenlasi või et teda oleks saanud süüdistada tema onu koostöö pärast poolakatega; ja tema isa äraolek tähendas, et keegi ei suunanud teda. Ta oli laitmatu ettur.
7. veebruaril võitsid kasakad hääletuse „meie seadusliku tsaari Mihhail Fjodorovitši” kasuks, aga osa bojaare, kes olid Maakoguga liitunud, soosisid rootslast. Kasakad piirasid nende paleed sisse ja süüdistasid neid oma maa välismaalastele mahamüümises. Rahvahulgad toetasid süütut poissi. Bojaarid esitasid Mihhaili vastaskandidaadiks Ivan Romanovi, ent tema omakorda soovitas kõige suursugusemat ja rikkamat bojaari, 134 000 aakri omanikku vürst Dmitri Mstislavskit, kes keeldus.17 Mihhaili nõod Fjodor Šeremetjev ja vürst Dmitri Tšerkasski tegid kihutustööd tema poolt, aga tegelikult polnud ta neilegi õieti meelt mööda. Mihhail oskas vaevalt lugeda ja kirjutada, oli haiglane ja mitte kuigi arukas; siiski oli vähemalt tema võimukas isa vangistuses ja upsakas Dmitri Trubetskoi tuli ju peatada. „Võtame Miša Romanovi,” kirjutas Šeremetjev, „sest ta on alles noor ja pole veel tark; ta sobib meie eesmärkidega.” Kuid kasakate häälel oli otsustav kaal. Nagu üks Poola aadlik vang Filaretile ütles: „Doni kasakad tegid sinu pojast valitseja.”
Otsus pidi olema ühehäälne. Kahe nädala pärast paastusid Maakogu liikmed kaks päeva ja siis, 21. veebruaril hääletasid seisuste kaupa Mihhaili poolt. Kremli juures Punasel väljakul ootas rahvahulk, kuni Rjazani metropoliit Fjodorit poodiumile tõusis ja hüüdis: „Mihhail Fjodorovitš Romanov!” Nii valiti Mihhail välja rahva kiiduavalduste saatel nagu mõni kasakate pealik. Ent kõik said aru, et need kahtlased sobingud tuleb unustada ja ajaloost kustutada: ainult Jumala õnnistus saab tõeliselt tsaariks teha. Ja siis oli veel üks probleem: kus uus tsaar asub? Keegi ei teadnud seda täpselt.
Niipea kui kuuldused Mihhaili kohta poolakate kõrvu jõudsid, saatsid nad kasakad teda tapma. Ta viibis kusagil Kostroma ümbruses. Nad kammisid piirkonna läbi ja said teada, et talumees Ivan Sussanin teab Mihhaili asukohta. „Sel ajal, kui meie, suur valitseja, Kostromas viibisime,” kirjutas Mihhail hiljem, „tulid poolakad ja leedulased sinnakanti ning Sussanin juhatas nad valesse kohta ja nad piinasid teda suurte ja mõõtmatute piinadega, et ta avaldaks, kus suur valitseja asub. Aga Ivan, kellele oli meie asupaik hästi teada, kannatas, ilma et oleks neile rääkinud, ja nii nad piinasid ta surnuks.”18
Mihhail aga ei teadnud sellest ikka veel midagi. 2. märtsil 1613 asus delegatsioon Moskvast teele, et tsaar üles otsida, nagu me proloogis nägime, aga kui nad talle trooni pakkusid, karjus tema ema, et nad polnud kunagi tahtnud tsaariks saada. Mihhail ei olevat piisavalt vana, ja kõikvõimalikud inimesed olid varasemaid valitsejaid patuselt reetnud, ja seepärast olid need patud jätnud Moskoovia ilma Jumala õnnistusest! Ja nähes kõike seda reeturlikkust, valesid, häbi ja mõrvasid ja koletuid tegusid varasemate valitsejate vastu, kuidas koheldaks ka tõelist tsaari pärast sellist valskust ja reetmist?
Läbirääkimiste edenedes muutusid nunn Marfa argumendid pisut praktilisemaks ja selgepiirilisemaks: poisi isa Filaretti rõhutakse Poola vanglas. Kas Poola kuningas ehk karistab poisi isa? Ja kuidas saab poiss trooni vastu võtta ilma oma isa loata?
Saadikuid oli juhendatud, et kui Mihhail vastu ajab, peavad nad anuma teda igat viisi, et ta halastaks ja hakkaks tsaariks, sest selle valimise kaudu on Jumal tema valinud. Marfa tahtis teada, kuidas nad laastatud maal sõjaväge rahastavad. Kuidas saab Mihhaili kroonida, kui kroonid on röövsaagina ära viidud? Kuidas nad läbi röövlitest kubiseva tühermaa Moskvasse pääsevad?
Suurnikud vastasid, et mitte keegi ei reeda Mihhail Romanovit, sest ta on nende viimase tõelise tsaari Fjodori, ema poolt Romanovi troonipärija. Kõik seisused olid ta ühehäälselt tsaariks valinud. Ja nad korraldavad nii, et tema isa lastakse vabadusse. See veenis Romanoveid. Mihhail võttis troonipakkumise vastu.
Kaugel Poolas teatati poisi isale Filaretile, et tema poeg oli tsaariks valitud. Ta vihastas, et poeg oli pakkumise ilma tema loata vastu võtnud. „Kui ma temast lahkusin, oli ta nii noor ja ilma pereta.” Filaret kehitas õlgu: „Mida mu poeg siis tegema pidi?”19
Moskva suunas liikudes kurtis Mihhail igal sammul. 19. aprillil peatus ta Jaroslavlis, kus sattus jälle paanikasse: „Meile polnud isegi pähe tulnud, et me võiksime valitseda nii paljude suurte valduste üle – me ei ole isegi veel küpses eas. Moskva riik on varemeis ja Moskva rahvas on oma pattude tõttu nii nõdra vaimuga … Kuidas hakkab seadusliku päriliku valitseja, eriti veel minu käsi käima Moskvas?”
„Halasta meie, orbude, peale, suur valitseja,” vastasid suurnikud, paludes tsaaril kiirustada. Mihhail peatus Jaroslavlis, kus tema „kasakad lakkamatult tüütavad meid oma palvetega, aga meil ei ole midagi – kuidas me saame oma sõduritele maksta? Üsna varsti on meil oodata leedulasi ja rootslasi!”. Ja Mihhail vajas kuninglikke võimusümboleid: ilma nendeta oleks ta keiser, kel pole rõivaid.
17. aprillil asus ta lõpuks jälle teele. „Me tuleme aeglaselt vähese transpordiga ja meie sõjaväelased olid kehvas seisus, sest paljud musketimehed ja kasakad peavad kõndima jala,” nurises ta Maakogule, „ja mitte paljud minu õukondlased pole isegi kohale jõudnud.” Kui ta Moskva lähistele Kolmainu kloostrisse jõudis, täpsustas ta, millised Kremli apartemendid tuleb tema ja ta ema jaoks ära parandada. 28. aprillil olid tema ja ta ema pahuras tujus. Metropoliit Fjodorit ja bojaar Fjodor Šeremetjev kirjutasid kiireloomuliselt Moskvasse, et valitseja ja ta ema rääkisid vihaselt ja pisarsilmil kõigi kloostrisse kogunenud seisustega.
„Te avaldasite meile austust ja ütlesite, et võtate aru pähe ja loobute bandiitlusest, aga te rääkisite valet,” nuttis ema.
„Meie, teie orjad,” vastasid sõjapealikud Požarski ja Trubetskoi, „oleme kannatanud nälga ja raskust ja karme piiramisi. Nüüd ootavad paljud meist Moskva külje all ja paluvad, et teie, meie valitseja, õnnistaksite meid oma tulekuga meie juurde.” Teisisõnu, oli aeg vingumine jätta.
2. mail sisenes Mihhail kõigi kirikukellade helistamise saatel pühasse linna: venelased pidasid oma pealinna Moskvat uueks Jeruusalemmaks. Isegi sellel usulise tulisuse ajastul hämmastas välismaalasi venelaste rituaalne vagadus ja range käitumiskoodeks. Vene mehed kandsid pühaliku austusavaldusena Jumalale pikki habemeid ja pikki rüüsid, kaftaneid, millel olid peaaegu maani rippuvad plisseeritud varrukad, ja peas soobli- või mustrebasenahast mütse. Muusikainstrumendid ja suitsetamine olid keelatud ning aadlinaised, olgu neitsid või abielunaised, võisid viibida ainult oma perekonna terem’is, Moskva naiste eraldatud eluruumides, kus nad olid looritatud ja varjatud. Ometi ei takistanud kõik see sugugi venelaste rahvuslikku meelelahutust, joomist. Lihtsaid naisi võis näha umbjoobes tänavail lebamas.
Mihhail
Soloviev 15.27. Vernadsky 5.1.225–251. Dunning ülestõusu kohta, lk 415–439. Mihhail Kremlis: Soloviev 15.283. Filaret: Soloviev 15.160–231; Požarski ja Minin: lk 275–286. Kreml kui koolnukamber: Merridale, lk 130–133. Hughes, lk 8–12. Keep, lk 334–343.
Kaks kõige ilmsemat kandidaati puudusid: Mihhaili isa Filaret Romanov ja vürst Vassili Golitsõn olid mõlemad Poolamaal vangis. Filaret välistati, sest ta oli preester, kuid Golitsõni eeldused – kuninglik põlvnemine Leedu riigi rajajast suurvürst Gediminasest, seisuselt bojaar, vapustavalt suure varanduse ja isikliku prestiižiga – olid laitmatud. Kui ta oleks Maakogul kohal viibinud, võiksime ehk praegu kirjutada Golitsõnite dünastia ajalugu, kui mitte arvestada, et säärane eeskujuliku sugupuuga mees poleks pruukinud meeldida kasakatele, kelle sõna hääletamisel maksis.
Ivan Sussanini loo tõesust kinnitab tsaar Mihhaili kirjalik teadaanne vaid kuus aastat hiljem. Sellest sai alguse Romanovite ametlik müüt. Nikolai I mängis selle ilustamisel erilist rolli. Kui helilooja Glinka kirjutas ooperi „Ivan Sussanin”, pani Nikolai I sellele pealkirjaks „Elu tsaarile”, mis muutis selle tähendusrikkuse väga selgeks ja tegi sellest Romanovite poolametliku hümni. (See ooper oli ka üks Stalini lemmikuid.) Selle sangarlikult lojaalse talupoja järeltulijaid kutsuti kõigile Romanovite kroonimistele kuni Nikolai II omani 1896. aastal ning neid austati eriliselt ka dünastia 300. aastapäeva tähistamisel 1913. aastal.
Soloviev 15.240–289, 16.1–15; Filareti reaktsioonid 16.44–45. Vernadsky 5.1.275–283. Dunning, lk 415–448. Hughes, lk 12–14, 31. Richard Wortman,
