kuud hiljem pruut suri.31
Leinata polnud aega; Mihhail pidi uuesti abielluma ja tegema seda kiiresti. Pruutide ülevaatamisel andis Mihhail sõrmuse ja taskurätiku Jevdokija Strešnevale, vaese maa-aadliku tütrele. Kihluse ajal laskis Filaret teda Teremi palees hoolikalt valvata. 5. veebruaril 1626 nad laulatati ning pulmaööl olid neil traditsiooniliselt nisutuumad linade vahel, rukkivihud voodi all ja ikoonid selle kohal.
Jevdokija pidi taluma oma ämma, nunn Marfa pidevat vahelesegamist, kuid ka seda arvestamata oli tsaarinna elu lämmatavalt puritaanlik ja piiratud. Majapidamist tuli juhtida rõõmutu „Domostroi”, ühe munga kirjutatud majapidamisreeglite kogumiku järgi, milles nähti ette, et „sõnakuulmatuid naisi tuleb karmilt piitsutada”, aga vooruslikke naisi tuleb peksta „aeg-ajalt ainult kenasti salajas, vältides rusikahoope, mis jätavad verevalumeid”.
Kuninglikud naised olid terem’is eraldatud üsna samamoodi nagu mosleminaised haaremis. Nägu varjamas tihe loor, vaatasid nad kirikus jumalateenistust läbi võre; nende tõldadel olid taftist kardinad, läbi mille nad said välja vaadata, aga jäid ise nähtamatuks; ja kui nad kõndisid kiriklikel protsessioonidel, varjasid neid avalikkuse pilkude eest sirmid, mida kandsid teenijad. Teremi palees tegid naised päev läbi õmblustööd ja põlvitasid punase ikooninurga ees, enne kui nad toast välja läksid või kui nad sinna tagasi tulid. Nad kandsid plisseeritud varrukatega pikki kleite, sarafane, ja peakatteid, mida nimetati kokošnikuteks; kosmeetika ja isegi peeglid olid saatanlike asjadena keelatud. Ühiskondlikus hierarhias madalamal oli suhtumine vabam: kaupmehenaised tegid oma hambaid mustaks, kandsid valget grimmi ja põsepuna ning värvisid kulmud ja ripsmed mustaks: „nõnda näevad nad välja, nagu oleks keegi neile kamalutäie jahu näkku visanud ja nende põsed pintsliga üle värvinud”. Alamklassidel oli lõbu laiemalt, nad käisid alasti segasaunas, pillerkaaritasid tänavatel, aga just sedasorti tiirastest joomingutest hoidumiseks tuligi nii rangelt tagada terem’i vagadust.
Siiski käis tsaarinna Jevdokija käsi seal hästi. Nende kümnest lapsest esimene, Irina, sündis täpselt üheksa kuud pärast pulmapidu; tsaarinnad sünnitasid Teremi palee saunas ämmaemanda kaasabil. Iga lapse auks korraldati kuldkambris pidusöök. Pärast veel üht tütart sündis 1629. aastal troonipärija Aleksei ja tema järel nägid ilmavalgust veel kaks poega.32
Poolakate kunagine vang Filaret ootas pikisilmi võitlust Poola vastu, ehkki vaid vähesed bojaarid arvasid, et Venemaa on selleks valmis. 1632. aasta aprillis saigi ta selleks oma võimaluse: suri kuningas Sigismund III. Poola-Leedu ühisriik oli tohutu suur maa, mis ulatus Läänemerest peaaegu Musta mereni, aga see oli kahe eraldi kuningriigi ebakindel liit, konstitutsiooniline vasturääkivus, millel oli kaks valitsust ja üks parlament, mille valis kogu aadelkond ja milles igal delegaadil oli vetoõigus. See parlament, Seim, valis riigile kuningaid, jättes kuningavalimised välismaiste mahhinatsioonide ees kaitsetuks. Poola eripärased reeglid, ülemäära vägevad suurmaaomanikud ja laialt levinud altkäemaksu andmine sundis riiki sageli anarhilises peataolekus kiduma.
Filareti sõda algas farsiga ja lõppes tragöödiaga. Ta kogus oma armeesse muljetavaldavad 60 000 meest, aga see vanamoodne Moskva armee, mida juhtisid omavahel nääklevad bojaarid, oli iganenud. Ainult tema 8000 palgasõdurit, keda juhtisid šotlasest kolonel Leslie ja inglasest kolonel Sanderson, olid võrreldavad Kolmekümneaastase sõja moodsate armeedega.33 Kui ta saatis kaks bojaari Smolenskit vallutama, hakkasid need tähtsusjärjekorra üle vaidlema ja nad tuli ametist vabastada.
Uued väejuhid – bojaar Mihhail Šein, kes oli koos Filaretiga Poolas vangistuses olnud, ja kammerhärra Artemi Izmailov – asusid 1633. aasta augustis Smolenskit piirama, aga linna kindlusse tõi lisajõude äsja valitud Poola kuningas Władysław IV, kes ikka veel nõudis endale ka Venemaa trooni. Oktoobrikuuks olid venelased kaotanud ühes väiksemas tapluses 2000 meest ja nende toiduvaru hakkas otsa lõppema. Šein oli kiidukukk, kes piiramiselt lahkudes oli tsaari ees hoobelnud, et kui enamik bojaare oma lõkketulede ääres istus, oli tema üksi võidelnud – talle polnud kedagi võrdset. Aga peagi sattus ta paanikasse. Mihhail püüdis Šeini rahustada vaga mõtisklusega, et sõjas juhtub palju asju, aga Jumala halastus on ikkagi olemas, kuid olukord laagris muutus hullemaks.
Leslie ja Sanderson vihkasid teineteist nii tuliselt, et šotlane süüdistas inglast riigireetmises. Sõdurite ees kraaklemise käigus laskis Leslie Sandersoni maha. Šein hakkas poolakatega läbirääkimisi pidama ning 19. veebruaril 1634 ta alistus ja marssis minema, möödudes kuningas Władysławist, kes arvas lõpuks olevat tulnud võimaluse Moskva vallutamiseks. Sel ajal kui poolakad lähenesid, arreteeriti Šein ja Izmailov ning nende üle mõisteti kohut riigireetmise ja katoliiklike ristide suudlemise eest; karistuseks raiuti neil pea maha. Kuid poolakate pealetungile tegi äkilise lõpu teade, et Osmanite sultan Murad IV34 on Poolasse tunginud. 17. mail kirjutasid Poola ja Venemaa alla alalisele rahule. Władysław sai Smolenski endale jätta, aga lõpuks pidi ta Mihhaili tsaarina tunnustama.35
1633. aasta oktoobris, kriisi kõige ägedamas faasis, suri 80-aastasena Filaret ja tema järel varsti ka Marfa. Kolmekümne viiene Mihhail valitses oma sugulaste Tšerkasski ja Šeremetjevi abil, samal ajal kui tema troonipärija Aleksei, kes oli niisama ülevoolav, nagu tema oli tasane ja leplik, kasvas Teremi palee õdusas sünguses.
Kui Aleksei oli 5-aastane, määras Mihhail talle õpetajaks heast soost, kuid vaesunud aadliku Boriss Morozovi. Traditsiooniliselt anti printsidele vaid algharidus, kuid Morozov andis Alekseile teadmisi lääne tehnika kohta, tutvustas talle ladina, kreeka ja poola keelt ning aitas tal koostada raamatukogu. Aleksei isa, kes armastas aedu ja vidinaid, kinkis talle köögiviljaaia ja näitas oma uusimat mänguasja, kullatud orelit, millel olid mehaanilised käod ja ööbikud. Isal ja pojal oli sama maitse ka meelelahutuse valdkonnas – neid lõbustasid kuusteist punastes ja kollastes kostüümides kääbust.
Morozov oli suurepärane valik ning Alekseil oli intriigiderohkes Kremlis üles kasvanud printsile ebaharilikult õnnelik lapsepõlv. Morozov korraldas nii, et Alekseid õpetatakse koos kahekümne teise poisiga, ja kui ta oli 9-aastane, tuli talle seltsiks temast neli aastat vanem poiss Artamon Matvejev. Nagu Mihhail ise hiljem meenutas, sai Morozovist – kes „elas pidevalt meie juures” kolmteist aastat – lausa nagu oma pere liige.36
Siis, 1639. aastal, surid kaks Mihhaili poega peaaegu samaaegselt, üks viiesena, teine vahetult pärast sündimist. Perekondlikud tragöödiad mõjusid tsaarile rängalt. 1645. aasta aprillis haigestus ta skorbuuti, vesitõppe ja tõenäoliselt põdes ka depressiooni. Kolm arsti analüüsisid tsaari uriini. Ta nuttis nii palju, et arstid diagnoosisid tal tõemeeli pisarate üleujutuse maos, maksas ja põrnas – mis jättis tema siseelundid ilma loomupärase soojuseta ja jahutas tema verd. Nad kirjutasid talle ürtidega maitsestatud reinveini ja kõhulahtistit ilma õhtusöögita. 14. mail kirjutasid nad välja veel ühe kõhulahtisti. 26. mail leidsid nad, et tsaari uriin on värvitu, sest tema magu ja maks ei tööta liigse istumise, külmade jookide ja leinast põhjustatud kurvameelsuse tõttu, mis oli 17. sajandi depressiooni diagnoos. Aga tsaari tervis ei paranenud. Šeremetjev, kes oli talle kolmkümmend aastat tagasi trooni pakkunud, põetas Mihhaili isiklikult, aga sellest polnud abi.
12. juulil tsaar minestas kirikus. „Minu sisikond,” ägas ta, „kistakse puruks.” Tema kõhtu masseeriti palsamiga ja õukond hakkas aru saama, et 49-aastane tsaar on suremas. Higi ja uriini lehas, preestrite leelotamise, küünalde võbelemise ja viirukipannide kõigutamise saatel oli tsaari surivoodi väärikuse ja pühaduse näitelava – ootuspäraselt pidid monarh, kes oli kuningana valitsenud, oskama ka surra nagu kuningas. Monarhid ei sure nagu ülejäänud inimesed: tsaar hääbus, kuid võim anti vägagi elusana järgmisele edasi. Nende surivoodi oli avalik ja praktiline tehing. Õukondlased leinasid oma armastatud isandat,
Dolgorukid arvestasid oma sugupuud Kiievi suurvürstist Juri Dolgorukist (Pikk-käest), kes 1156. aastal Moskva rajas. Aga see oli müütiline lugu. Tegelikult oli nende esiisa palju hiljem elanud vürst Obolenski-Dolgoruki, kes sai alles 1606. aastal bojaariks. See polnud Romanovite viimane abielu mõne Dolgorukajaga, ehkki öeldi, et igasugune Romanovite ja Dolgorukide abielu oli neetud. Dolgorukid olid üks neid perekondi kõrvuti Šeremetjevite, Saltõkovide ja Golitsõnitega, kes aitasid valitseda Venemaad kuni 1917. aastani. Nikolai II viimane peaminister oli Golitsõn ja Siberisse maapakku läks Nikolai koos Dolgorukiga.
Strešneva: Soloviev 16.166. Fuhrman, lk 1–10. Martin, lk 186–189. Dolgorukid: Buškovitš, lk 32. Buškovitš,
Traditsiooniliselt kogusid Moskva sõjavägesid aadlisoost
Murad IV-l oli Caesari sõjaline andekus kõrvuti Caligula meelehaige sadismiga ning ta oli viimane Osmanite suur sultan (tema järel sai troonile tema vend Ibrahim Hull), kes oli karusnahkadest, aroomidest ja tohutult paksudest naistest sisse võetud erotomaan. Osmanite sultanid-kaliifid, kes valitsesid oma riiki Konstantinoopolist, olid vallutanud tohutult suure impeeriumi, mis ulatus Iraagi piiridest kuni Egeuse mereni, hõlmas Balkani maid (tänapäeva Kreekat, Bulgaariat, Rumeeniat ja endist Jugoslaaviat), Põhja-Aafrikat, tänapäeva Türgit ja kogu Lähis-Ida, sealhulgas Jeruusalemma ja Mekat. Krimmitatarlased olid Osmanite lähedased liitlased ja nad pidasid Musta merd enda omaks. Euroopas olid nende alamateks valdavalt õigeusklikud slaavlased, keda lapsena orjaks müüdi, islamisse pöörati ja kellest siis said Osmanite kõige paremad kindralid, ametnikud ja konkubiinid. Osmanid olid saavutanud oma kõrgpunkti sada aastat varem Suleiman Toreda ajal, aga kuni 18. sajandi lõpuni oli neil tohutu suurte sõjaliste ressurssidega kardetav impeerium.
Soloviev 16.211–225, 17.92–95. Vernadsky 5.1.345–361. Fuhrman, lk 106–107. Buškovitš, lk 50–51. Bojaaridest väejuhid: Crummey, lk 46–49; Fuhrman, lk 106–107. Hughes, lk 38–40. Philip Longworth,
Soloviev 17.83–84. Longworth, lk 5–23. Domostroi/
