toolid ja voodid olid kütteks ära põletatud; paleesid oli kasutatud koolnukambritena, mis olid täis pikkade piiramiste ajal virna laotud surnukehi. Tsaari eluasemete laialivalguvat kompleksi – kolmekorruselist Teremi paleed, kus asusid seinamaalidega troonisaal ja kuldkamber, ning Granovitaja paleed parandati kiiruga, et seada need kroonimiseks valmis. (Uus tsaar laskis paleele juurde ehitada kaks korrust, kus tema perekond elama hakkas, aga nende valmimiseks kulus kolm aastat.) Esimestel kuudel elas Mihhail oma ülikute paleedes, mis traditsiooniliselt asusid samuti Kremlis.
Kreml oli rajatud sellele Moskva ja Neglinnaja jõe vahel asuvale künkale vürsti eluasemeks 12. sajandi keskpaigas, kui Moskva oli veel vähetähtis linn võrreldes suuremate Vene vürstiriikide Vladimiri ja Rostoviga ning Suur-Novgorodi vabariigiga. 1326. aastal ehitas Ivan I ehk Ivan Kalita (’tengelpung’) Jumalaema Uinumise (Uspenski) katedraali, kus suurvürste kroonima hakati, ja Peaingel Miikaeli (Arhangelski) katedraali, kuhu nad maeti. Ivan oli Moskvat kui usulise ja kuningliku autoriteedi keskust esile upitanud. Mihhailile tuntud Kremli tõeline looja oli Ivan III (Ivan Suur). Oma Itaalia haridusega Bütsantsi printsessist naise nõuannete kohaselt palkas Ivan Itaaliast renessansikunsti meistreid mõlemat katedraali ümber ehitama, püstitama Ivan Suure kellatorni, kujundama Granovitaja (tahutud kividest fassaadiga) paleed ning kindlustama kogu seda akropoli sakmete ja laskepiludega punastest tellistest müüridega, mis tänapäeval nii venelikud tunduvad, aga mis tollal eksootiliselt itaalialikult mõjusid.
Mihhail marssis uhkelt läbi selle püha rajatise templimäe, et palvetada viiekuplilises Uspenski katedraalis, kus ta võttis vastus truudusvanded. Poiss pidi omandama monarhia pühaliku karisma ja selle saavutamiseks oli vaid üks viis – kroonimise rituaalide kaudu. Monarhia oli lakanud olemast: kroonimine pidi muutma Mihhaili selle taastamise kehastuseks. Paraku algas see müstiline hetk ebapüha lamendiga.20
11. juuli hommikul 1613. aastal, üks päev enne Mihhaili 17. sünnipäeva, kohtus poiss kuldses kambris bojaaridega, kuid peagi pöördus see kokkusaamine vaidluseks selle üle, kes on tähtsam, milleks tuli arvestada sugupuud ja teenistusaja pikkust, mis omandas selles taastatud õukonnas ülima tähtsuse. Mihhail andis korralduse, et tähtsusjärjekorra reeglid jääksid kroonimise ajal tagaplaanile, ent kui tema sekretär teatas, et krooni kannab Mihhaili onu Ivan Romanov, mitte uhke sõjapealik vürst Trubetskoi (kes oli tahtnud ise tsaariks saada), keeldus viimane seda lubamast, sest tema esivanemad olid silmapaistvamad. „On tõsi, et sinu esivanemad on Ivan Romanovi omadest silmapaistvamad,” vastas Mihhail. „Aga nüüd tuleb talle kõrgem auaste omistada, sest ta on minu onu.” Vastumeelselt nõustus Trubetskoi kandma kroonimisel hoopis valitsuskeppi.
Sama päeva pärastlõunal kell kaks tuli Mihhail, seljas Bütsantsi stiilis kuldne rüü, mida oli eelnevalt pühitsenud metropoliit Jefrem (patriarhi kroonimisel ei viibinud, sest tsaari isa Filaret oli endiselt vangis), pidulikult Granovitaja paleesse. Bojaarid kummardasid peagi seitsmeteistkümneseks saava poisi ees maani.
Kui Kremli kolmkümmend kolm kella kumisema hakkasid, tulid Punasest sammaskäigust õukondlased ja bojaarid, kandes helepunastel patjadel uuesti valmistatud võimusümboleid – krooni, riigiõuna (mida hoidis sõjakangelane Požarski), valitsuskeppi ja kuldkandikut –, kummardasid kolm korda ning liikusid siis mööda Punast treppi ja üle Katedraali väljaku Uspenski katedraali suunas. Katedraalist tuli välja metropoliit, kes pritsis laiali pühitsetud vett, et Mihhail ei peaks astuma pühitsemata maapinnale. Kui tsaar katedraali sisenes, lauldi vaimulikku laulu „Palju aastaid”, õigeusu jumalateenistustele omaselt ilma muusikariistade saateta. Kui Mihhail kirikus pühakupiltidega kuldse ikonostaasi ees seisis, palus Jefrem talle Jumala õnnistust. Siis oli Mihhaili kord, ja poiss, kes polnud kunagi varem sellisest tseremooniast osa võtnud ega avalikkuse ees ametlikult kõnelnud, teatas, et Venemaa oli pidanud läbi elama kohutavaid katsumusi alates viimase õiguspärase tsaari, tema tädipoja Fjodori, Ivan Julma poja surmast. Nüüd tuleb venelastel taas rahu ja kord jalule seada.
Jefrem sidus poisile kaela reliikvia, killukese Jeesuse ristist, siis suudles tema pead ja ütles pühitsevad õnnistussõnad otsekui preestrit ordineerides. Seejärel asetas ta talle krooniks pähe Monomahhi mütsi, karusnahaga ääristatud ning rubiinide ja smaragdidega kaunistatud peakatte, ning ulatas talle riigiõuna ja valitsuskepi. Mihhail istus Monomahhi troonile. Õieti polnud see müts kunagi kuulunud Bütsantsi keisrile Konstantinos Monomachosele, kelle järgi ta oli nime saanud, vaid tegemist oli mongolite kuningliku kiivriga, mida oli 14. sajandil kohandatud. Jefrem kuulutas Mihhaili Venemaa suurvürstiks, tsaariks ja isevalitsejaks. Pärast seda võttis Mihhail krooni peast, asetas selle kuldkandikule ja ulatas oma onule Ivan Romanovile, valitsuskepi aga ulatas Trubetskoile (kes oli sellise asjade korralduse üle nurisenud) ja riigiõuna oma nõole Šeremetjevile. Nüüd salviti ta pead pühitsetud õliga, mis andis talle pühaliku karisma. Seejärel tuli rituaal, mida pärast teda järgis iga tsaar kuni 1896. aastani välja – ta läks Uspenski katedraali kõrval asuvasse Arhangelski katedraali, et palvetada Ivan Julma ja Fjodori haudade juures, samal ajal kui vürst Mstislavski heitis kolm korda münte üle tsaari, et tähistada Venemaa peigmehe õnnelikku käekäiku. Tegelikult aga oli Mihhail parajas kitsikuses.21
Mihhaili ümbritsesid isemeelsed bojaarid, kellest mõned olid soovinud ise tsaariks saada. Rootsi ja Poola kuningas kogusid kumbki sõjavägesid, et teda pihuks ja põrmuks teha; tatari khaanid rüüstasid lõunapoolseid alasid ning Vargapojuke – Ivan Julma valepojapoeg – pidas Astrahanis õukonda. Maa oli laastatud. Edu saavutamise võimalused ei paistnud just kuigi suured.
Mihhail oli poliitiliselt kogenematu ja isegi tema pooldajad kirjeldasid teda tuhmi ja tasasena. Välismaalased panid tähele tema lahket naeratust, aga oma pika valitsusaja jooksul vihastas ta vaid paaril korral nii palju, et see oleks kellelegi mingit muljet jätnud. Suure osa ajast oli ta haige. Tema silm tõmbles ja tal olid nõrgad jalad, aga on raske öelda, kas ta oli lihtsalt nõrk eimiski või olid tema tõmblused segaduste ajal läbi elatud traumade tagajärg. Ta oli punktuaalselt vaga – nagu oli tõelise tsaari puhul ootuspärane. Talle meeldis uus tehnika, ta kogus kellasid ja nautis läänelikke meelelahutusi, võttis oma Potešnõje (Lõbustuste) paleesse tööle akrobaatide, klounide ja kääbuste trupi. Kääbuseid ja ebardeid peeti õnnetoovateks maskottideks, aga samuti väljendasid nad tsaaride erakordsust: Mihhaili meeliskaaslane oli kääbus Mosjaga. Oli tantsu, trummimängu ja köielkõndimist. Tsaar oli entusiastlik aednik ja jahimees. Kõigest jääb mulje kui passiivsest, healoomulisest ja rõõmsameelsest poisist, kes elas rutiini ja korra järgi. Meil ei ole elutruid pilte temast: tema kui leebeloomulise tsaari kuvand oli tähtsam kui ta otsustusvõime.22
Alguses jagas poiss oma võimu bojaaride ja Maakoguga. Ta nõustus, et ei „hukka kedagi ilma õiglase kohtumõistmiseta, vaid koos bojaaridega”. Maakogu istungid kestsid peaaegu alaliselt. Kremlis andsid tooni sõjalise ülestõusu kangelased, keda saadeti igas suunas võitlema tsaarivõimu vaenlaste vastu. Mihhaili valimine oli patriootliku vastuhakkamise akt, tema ülesanne oli koordineerida võõramaiste sissetungijate purukslöömist, seepärast pidid Romanovid algusest peale tegelema sõjaväelise juhtimisega.
Kõigepealt alistasid tema kindralid Vargapojukese ja Nõid Marinka armee; nad mõlemad võeti kinni. Marinka kõige viimane mees, kasakaataman, aeti Punasel väljakul pärakust teibasse; Marinka näljutati surnuks; 4-aastane Vargapojuke poodi Kremli müürile. See polnud aeg, mil oleks saanud midagi juhuse hooleks jätta. Tatarlastel, poolakatel ja rootslastel löödi vähemalt nina veriseks. 15. oktoobril 1615 kirjutasid rootslased alla Stolbovo rahulepingule. Novgorod anti Venemaale tagasi, kuid Gustav II Adolf pani aluse Rootsi impeeriumile Liivimaal; Venemaa lõigati Läänemerest ära.
Mihhail sai nüüd keskenduda oma peamisele vaenlasele, poolakatele. Ent keegi ei saanud unustada, et Mihhaili isa Filaret oli ikka veel poolakate käes vangis. Tsaari esimene kiri Filaretile tegi selgeks, et sellest vanemast mehest võib saada tema poja valitsemise tegelik jõud. „Kõige auväärsemale ja ülevamale metropoliidile, isade isale, suurele valitsejale Filaretile,
Madariaga, lk 1–22. Dunning, lk 28–44. Merridale, lk 13–100.
Kroonimine: L. E. Morozova: T. B. Knjazevskaja (toim),
Olearius, lk 62, 191, 262, Orchard, lk 30–34. Soloviev 17.92. Clocks, Merridale, lk 140, 146. Lõbustused: J. T. Fuhrman,
