laialt levinud kogesid, lotje ja rannasõidupurjekaid või ainult remonditi, ei ole teada.
Esimesed dokumendid Tallinna merekaubanduse kohta pärinevad aastast 1299, mil ühes ürikus mainitakse Eesti mõisatest pärit vilja eksporti Tallinna sadama kaudu Lübeckisse. 1346. aastal oli sadam juba nii ulatuslikult välja ehitatud, et Tallinn sai Hansa Liidult õiguse ladustada Novgorodist tulevaid ja sinna minevaid kaupu. Kauplemine Novgorodiga oli järgnevatel aastatel üks Tallinna linna ja siinsete kaupmeeste tähtsamaid sissetulekuallikaid. 1422. aasta raeprotokollides teatatakse, et kauplemine Novgorodiga on nii elav, et lausa terved laevastikud soolaga tüürivad Tallinna poole.
Kutseline tegevus sadamas hakkas välja kujunema alles 15. ja 16. sajandi vahetusel. Kõige olulisem tõend selle kohta on juba eespool mainitud mündrike skraa aastast 1506, mis kehtestas reeglid kaupade veole kaubalaevade ja maismaa vahel. Juba 1470. aastal paigaldas raad sadamasse saabuvatele laevadele paremaks orienteerumiseks vaadid (poid) ja teised meremärgid. 1530. aastal organiseeris raad lootsi- ja päästeteenistuse, mille pidid teoks tegema mündrikud, ning lasi ehitada kivist vahitorni.
Lausa eksistentsiaalse tähendusega rajatis oli nn veerenn. Valdemar IV oli andnud all-linnale 1345. aastal õiguse võtta linnasarase erinevatest jõgedest ja ojadest vett, et varustada linna veega ja ehitada veskeid. Vesi tuli juba tollal Ülemiste järvest, voolas natuke maad mööda Härjapea jõge ja suubus umbes 4 km pikkusesse kanalisse, mis algas Härjapea jõe veskitiigist, kulges ida poolt Tõnismäge ja jõudis lõpuks Kitse värava veskitiiki. Sealt juhiti vesi edasi läbi Harju, Karja ja Viru värava veskitiikide, mis rajati aastatel 1346–1349. Lüüsi kaudu sai üleliigse vee ära juhtida mööda korrapäraselt kulgevat vallikraavi itta, mere suunas. Linnaväravate veskitiike kaitsesid pihtaiad ja nii kujutasid need endast tarastatud ala, mida linnaelanikud, kui uskuda Adam Oleariuse linnavaateid 16. sajandist, kasutasidki kalapüügiks või hobuste jootmiseks.
Linnaelanike arv ja struktuur
Oma suhteliselt väikese pinna kohta (mööda pikimat telge põhjast lõunasse tuli linna pikkuseks 1 km, laiust oli alla 700 m) mahutas all-linn üsna suure hulga rahvast. Orduajast ei ole säilinud mingeid elanike arve linna kohta tervikuna, kuid all-linna kohta on aastast 1538 olemas maksunimistu (tööndus- ja kinnisvaramaksust saadud sissetulekute nimistu), mis hõlmab üle 800 isiku ja lubab võrdluses hilisemate elanike nimekirjadega mõningase ettevaatusega järeldada, et elanike koguarv oli umbes 5000. Toompea kohta on olemas vakuraamat aastast 1575, mille najal võib kokku arvutada ligikaudu 1000 inimest (koos Toompea, ordulossi ja kohalviibivate vasallidega). Eeslinnade rahvaarvuks 16. sajandi esimesel poolel võib nende suuruse järgi hinnates pakkuda umbes 700, mis teeb kogu Tallinna linna rahvaarvuks tollal umbes 6700 elanikku.
Hinnangud 16. sajandi eelse aja kohta on veelgi kahtlasemad. Ühes maksunimistus aastast 1372 on ära toodud 650 maksukohuslast. Kui lubada endale lihtsustust ja lahutada see arv hilisemast hinnangulisest rahvaarvust, siis teeks see koos Toompea elanikkonnaga kokku napilt 5000 elanikku (eeslinnu siis veel ei olnud). Sel moel kuulus Tallinn keskmise suurusega Euroopa linnade hulka, olles demograafiliselt väga kaugel sellistest 40 000 elanikuga suurlinnadest nagu Köln, Viin ja Praha või siis 20 000 elanikuga linnadest nagu Lübeck, Nürnberg, Bremen ja Gdańsk. Rahvaarvult oli Tallinn võrreldav pigem Göttingeni, Hildesheimi või Stockholmiga, kusjuures arvud võisid muidugi tugevalt kõikuda, sõltudes üldistest oludest, sõdadest ja taudidest.
Enamik Tallinna orduaegsetest kodanikest olid saksa päritolu ja tulid Saksa-Rooma riigist, kui nad polnud just Tallinnas sündinud. Vahepeatus, mõneti ka Tallinna tulevaste uuselanike kodulinn oli kogu keskaja vältel Lübeck. Laiali mööda hansalinnu moodustasid kaugkaubandusega tegelevad kaupmehed tiheda sotsiaalse võrgustiku, olles sageli omavahel seotud ka suguluse kaudu, nii et ei tule imeks panna, kui ühe ja sama perekonna liikmed elasid Tallinnas, Lübeckis ja teistes hansalinnades. Ühest uurimusest, mis käsitles Tallinna kodanikenimedes 14. sajandil esinevaid kohanimesid, selgus, et umbes pooli kõigist kohanimedest võib leida Rhein-Westfaleni aladelt, teine pool koosneb põhiliselt kogu Põhja-Saksa alalt pärit nimedest.
Üks Tallinna elanike sotsiaalse erinevuse võrdlemisi ilmne tunnus oli etniline kuuluvus. Eespool mainitud maksunimistu aastast 1538 annab järgmise pildi: umbes üks viiendik maksukohuslastest näisid olevat rootslased, ülejäänud nelja viiendiku puhul oli pooleks sakslasi ja eestlasi (undeutsch, mittesakslased). Sotsiaalselt positsioonilt koosnes ilmselt kogu ülemkiht ja üle poole keskklassist sakslastest. Ülejäänud keskklassist umbes veerandi moodustasid rootslased ja viiendiku mittesakslased. Alamkihist moodustasid kolmveerandi eestlased ja rootslased, kui üksikud sakslased välja arvata. Sotsiaalne jaotus lähtub siinjuures maksukohuslaste arvust ja üldisest elu-olust.
Ühe arvulises mõttes vaevalt mingit kaalu omava etnilise rühma moodustasid linnas elavad venelased (eelkõige novgorodlased). Nemad tuleks küll arvata peamiselt kaupmeeste hulka. Käsitöölisi ja muid elanikerühmi ei ole teada. Venelasi esindas vanem ja nad kogunesid pühale Nikolaile pühendatud kirikus, mida on esmakordselt mainitud 1371. aastal ja mis asus Väikese Rannavärava ja Pika tänava lähedal linnamüüri ääres, mitte kuigi kaugel Olevistest. 1422. aastal viidi kirik üle Munga tänavale, kus asus ka maja, mida kasutati kaubalaona ja pidusaalina. Seal seisis kirik kuni 1825. aastani, mil see Aleksander I (1801–1825) käsul maha lõhuti ja asendati uue hoonega, mis püsib tänaseni.
Arvatavasti võis linnas kohata ka soomlasi, karjalasi ja ingerlasi, tänu nende päritolualade ruumilisele lähedusele. Ent nende kohta puuduvad teated ja küllap neid olnuks nende lähedase keelesuguluse ja keskajaks veel välja kujunemata õigekirja tõttu ka raske allikates eestlastest eristada.
Tallinna linnaõigus
Taani valitsuse ajal pandi alus all-linna hilisemale ulatuslikule autonoomiale. 15. mail 1248 andis kuningas Erik IV Adraraha Tallinna linnale Lübecki linnaõiguse, mis jagas kodanikele arvukalt privileege, lõi tugeva pinnase merekaubandusele Põhja-Euroopa linnadega ja soodustas sadama arengut. Sama ürik kehtestas linnaelanikele tollivabaduse Taani riigi piires. Kuivõrd ürikus mainitakse Tallinna linna raehärrasid, siis võib järeldada, et juba 1248. aastal oli linnas olemas raad, kes tegutses kehtivate linnaõiguste alusel. Siiski piiras kuningas Erik IV oma foogti ametisse nimetades rae õiguspädevust. Lübecki õigus liideti 1865. aastal Eestimaa provintsiaalõigusega. Lõplikult kaotas see oma kehtivuse aastal 1877, kui Tallinnas jõustus uus vene linnaseadus. Ametkondlikuks keeleks jäi kuni 1889. aastani siiski saksa keel.
15. mail 1248 lasi Taani kuningas Erik IV Adraraha avaldadaalljärgneva ladinakeelse dokumendi:
„Erik, Jumala armust taanlaste ja slaavlaste kuningas ja Eestimaa hertsog, tervitab selle kirja lugejaid, Jumal olgu teiega. Mulle antud võimuga kinnitan ma meie kodanikele Tallinnas vabadused, mis nende valitseja, kuningas Valdemar nendele andnud on. Meie anname nendele ka kõik need õigused, mis on Lübecki linna kodanikel. Ja kuna nad on meie helduse läbi ikka olnud vabad kaubatollidest, määran ma, et mitte keegi ei tohi nendele [tallinlastele, R.T.] kaubatolle peale panna. Me lisame, et kui keegi peaks kellelegi teisele linna piirides viga tegema, tuleb see teguoldermannide ja meie meeste [vasallide, R.T.] nõudmistekohaselt heastada. Selle kinnituseks lubame me sellele kirjale panna oma pitseri. Koostatud Vordingborgis meie Issanda aasta 1248. iididel, kinnitatud härra Saxus Agunsuni poolt.”
Selle dokumendi originaal on kadunud. Saksa keeldetõlgitud tekst toetub ladinakeelsele koopiale aastast 1347.
Pärast Lübecki õiguse andmist Tallinnale laiendati linnaõigust Taani valitsusajal mitmeti. 13. augustil 1265 andis Taani kuninga lesk Margarete Sambiria oma poja Erik V Klippingi, kelle eestkostja ta oli, nimel välja korralduse, et ühtki kuninga foogti ei tohi enam rae tahte vastaselt ametisse panna. 24./29. juulil 1279 andis valitsejatepaar Tallinna linnale kangastega kauplemise ainuõiguse Eestimaal. 2. juulil 1284 piiras Erik V Klipping jaekaubandusõiguse kehtivust ainult linnakodanikega.
