spiritualia) andsid raele voli kirikuvarade haldamiseks, pastorite ja kirikuteenijate ametissemääramiseks, ent ka kihelkonnakirikutega seotud koolikorralduseks ja hoolekandetegevuseks. Igal juhul oli Tallinna piiskopil Lundi peapiiskopkonna hierarhias vähemalt nime poolest visitatsiooniõigus kui kirikupeal.
Koolikorraldusest saab keskaegses all-linnas kuni 15. sajandini rääkida üksnes selles mõttes, et linnakodanike poegadel oli õigus käia ülalinnas asuvas, 1319. aastal esmakordselt mainitud ja Tallinna toomkapiitlile alluvas toomkoolis, kus õpetati klassikalist keskaegset trivium’it (grammatika, retoorika, dialektika) ja quadrivium’it (matemaatika, geomeetria, muusika, astronoomia). Toomkapiitel püüdis kõigest väest kaitsta Taani kuningalt saadud ainuõigust hariduse andmisele terves linnas. Nii puhkes Tallinna piiskopi ja dominiiklaste kloostri vahel 1365. aastal dominiiklaste kloostrikooli pärast tüli, mis tuli lahendada vahekohtukomisjonil eesotsas paavst Urbanus V-ga (1362–1370). Komisjon andis teada, et edaspidi peavad dominiiklased oma õpilased toomkoolile üle andma. Et kloostrivennad seda nõudmist sugugi ei täitnud või vähemasti ei teinud seda järjekindlalt, järeldub sellest, et 1424. aastal pidi Rooma kuuria välja andma uue keelu. Teine juhtum leidis aset mõni aasta varem, 1413. aastal, kui keegi Franciscus Witchennow tahtis Tallinnas asutada kirjutamise ja lugemise kooli sakslastele. Sellegi algatuse surus Tallinna toomkapiitel maha. Teisalt toetas paavst Martinus V (1417–1431) Tallina rae taotlust rajada Oleviste kiriku juurde linna poistekool (ladina kool), kus kõrvuti ladina keelega – lähtudes hansalinnade standardist – õpetati peamiselt lugemist, kirjutamist, rehkendamist ja kirkulaulu. Teine ladina kool tekkis alles reformatsiooni eel 1525. aastal Niguliste kiriku pastori Johann(es) Lange ärgitusel.
Nagu koolid, nii oli ka rae järelevalve all seisev linna hoolekanne tihedalt seotud Tallinna linnakirikutega. Kui raad hoolitses hoolekandeasutuste raha ja personali eest, siis tegelik hoolekanne toimus seekides, mis täitsid ühteaegu haigla, vaestemaja, vanadekodu ja orbudekodu aset. Vanim sedalaadi asutus, 1237. aastal esmakordselt mainitud Jaani seek, asus väljaspool linnamüüri kagu suunas ja toimis esialgu leeprahaigete koduna (domus leprosorum), pärast pidalitõve kadumist 17. sajandil jätkas aga seegina (zeken). Kui otsustada kõige selle järgi, mis meile teada on, oli ehitis algul puidust ja seda finantseeriti annetustest. Ent juba 1370. aastal räägitakse ühes ürikus kivihoonest. 1316. aastal mainitakse esmakordselt Oleviste kiriku juurde kuulunud Pühavaimu kabelit, mis algselt täitis Pühavaimu vaestehospitali kabeli ja raekabeli ülesannet, kuid saavutas juba varakult iseseisva kiriku staatuse. Kirikule kuulus hoone, mis on dokumenteeritud aastast 1353 ja kus Tallinna raehärra Johann von Herford avas 1389. aastal Rooma eeskujude järgi ehitatud Pühavaimu hospitali vanadele ja haigetele, ent see lõpetas tegutsemise 16. sajandi teisel poolel. Väljapoole linnamüüre, sadama juurde, ehitati aastail 1438–1450 ka Gertrudi kabel, kus Gertrudi gild pühendus haigete meremeeste (kaptenite), ent ka teiste haigete põetamisele. 1487. aastal tekkis Nunnavärava ette veel üks seek, mida 16. sajandil, alates 1506. aastast, hakati nimetama Vanaks seegiks (Olden Seken), et eristada teda uuest, 1526. aastal valminud seegist Sepa (Harju) värava lähedal. Linna lõunaosas, Seppade (Harju) tänaval, asus alates 15. sajandi viimasest veerandist nn Punane klooster (Rode Kloster; lõbumaja), mis 1522. aastal müüdi Püha Rochuse vennaskonnale, kes rajas sinna haiglate ja vanadekodude patroonile pühale Rochusele pühendatud seegi. Tõenäoliselt langes Rochuse seek laastava Liivimaa sõja ohvriks. Igal juhul seisis seek koos mõnede ümberkaudsete majadega varemetes kuni 1649. aastani, mil see anti nahaparkal Hans Perdekampi käsutusse. Peaaegu mitte midagi ei ole teada Püha Antoniuse vennaskonna tööst, tõenäoliselt kasutasid nad Antoniuse kabelit Tõnismäel, et põetada rõugehaigeid. Ainuüksi hospitalide arv osutab sellele, et vaeste, haigete, orbude ja vanade eest hoolitsemine oli linnas kõrgelt väärtustatud ja samas üks kesksemaid küsimusi üldse.
Haigete põetamine seisis juba varakult linnaarstide järelevalve all. 1333. ja 1348. aasta vahel mainitakse esmakordselt medicus senior Conraduse nimelist arsti ja alates 1463. aastast doctor medicus Johann Molnerit. 1537. aastast tuleb kasutusele nimetus linnaarst. Alates 1424. aastast mainitakse dokumentides sageli ka linna haavaarste (kirurge). Arste ja haavaarste rakendati eelkõige raskemate vigastuste ja haiguste puhul. Sagedasti tuli ette pidalitõbe (dokumenteeritud 13.–17. saj) ja süüfilist (alates 15. saj). Katk oli kuni 18. sajandini linnaelu alaline saatja. Katkuepideemiate ajal nimetas raad ametisse erilised katkudoktorid, kes pikka kapuutsiga mantlit ja nokkmaski kandes pidid avama ja ravitsema katkumuhke. Väiksemaid vigastusi ja vaevusi ravisid aadrilaskjad, habemeajajad ja saunamehed. Nad panid kuppu, lasid aadrit, tegid klistiiri, ravitsesid leemendavaid haavu, ravisid nahahaigusi ja valmistasid salve, tablette ning plaastreid. Habemeajajad moodustasid alates 15. sajandist omaette tsunfti. Sünnitusabi andsid arvukad ämmaemandad, keda mainitakse dokumentides alates 14. sajandist. Nende hulgas oli üha rohkem eestlasi. See, kes ei saanud või ei tahtnud endale lubada linnaarsti, kirurgi, aadrilaskjat, habemeajajat või saunameest, otsis abi perioodiliselt linna ilmuvatelt ränd- ja imearstidelt (nurgaarstidelt). Nad ravisid põhiliselt luumurde, konnasilmi, süüfilist või hemorroide, opereerisid põiekive või tõmbasid hambaid välja. Ja reeglina võitlesid linnaarstid armutult nurgaarstide vastu, mitte ainult seetõttu, et nood kujutasid endast konkurente, vaid ka seepärast, et pahatihti tegid nurgaarstid pigem kahju, kui ravisid haigusi. Sääraste kahjutekitajate hulka lugesid arstid enamasti ka timuka, kes aga tänu oma tööle võis üpris sageli omandada tõhusaid teadmisi inimese anatoomiast. Nii mõnigi neist tuli sellega ehk paremini toime kui elukutselised ravijad. Paljud timukad tohtisid tegutseda ka hobuste arstina või üldisemalt loomaarstina. Kuna timukad võisid realiseerida tooteid, mis tekkisid nülgimisel, millega nad ise tegelesid, siis oli neil koerarasva, mida nad tarvitasid hobuste ja inimeste põletikuliste liigeste salvimiseks. Hukatute kehadest saadud pühade ja maagiliste ainete valmistamine ja müük kindlustas timukatele lisasissetuleku. Nii müüsid nad näiteks „vaeste patuste rasva” (inimeserasv) või surnute käsi. Kas neid Euroopa linnades üsna levinud praktikaid ka Tallinnas kasutati, ei saa siiski täie tõsikindlusega öelda.
Üht tõsiselt võetavat ravimimüügi varianti pakkus raeapteek – ürikutes esmakordselt mainitud küll alles 1422. aastal, ent tegelikult varasem –, mis juba keskajal asus raekoja vastas (oma praeguses asukohas) ja oli pikka aega rae omand, kuni raad selle 16. sajandil välja rentis. Apteekrit peeti lugupeetud linnakodanikuks ja ta oli maksudest ning teistest andamitest vabastatud. Kui häda suur, asendas apteeker ka arsti või habemeajajat. Apteegi kaubavalik keskajal oli laiem, kui me tänapäeval oskame ette kujutada. Väga suures osas koosnes see ravimtaimedest, mida apteeker kasvatas oma isiklikus taimeaias Sepa värava taga. Aga tema käest võis saada ka vaha, paberit ja tinti, küünlaid, püssirohtu, riiet, veini, akvaviiti, ürte ja kompvekke, alates 16. sajandist ka tubakat ja piipe. Populaarsed kaubad olid morsellid (magusad vürtsikoogid) ja kuulus klarett – teatav ürdiliköör, mis ühe Tallinna arveraamatust pärineva 16. sajandi esimese poole retsepti järgi koosnes reinveinist, suhkrust, kaneelist, ingverist, kalganirohust, nelgist, muskaadist ja safranist. Kahtlasemat liiki ravimid koosnesid jahvatatud kalliskividest, inimeste ja loomade organitest, oravasabapulbrist, maikellukesenapsust või merevaiguõlist.
Tihedat konkurentsi pakkusid rohupoed Tallinna turuplatsidel. Sest seal ei müüdud mitte üksnes ürte, vaid ka mitmesuguseid mürgiseid aineid ja raviaineid valge ja musta maagia varasalvest. Tallinna raad, kes võitles selliste ainete müügi vastu aastakümneid, kui mitte aastasadu, oli siinkohal ilmselgelt võimetu. Pruukis rael vaid rohumüüjad ühest kohast minema kihutada, kui nad kusagil mujal taas välja ilmusid. Linnaelanike tungiv nõudlus võis olla täiendav põhjus, miks too tegevusharu keskajal ja varauusajal Tallinna müüride vahelt iial päriselt ära ei kadunud.
Gildid ja tsunftid
Linna kutsealast ja ühiskondlikku elu kujundasid lisaks sugulusvõi naabrussuhetele ning raele suuresti ka kutseühingud, gildid ja tsunftid. Seejuures lõi seltskondlik läbikäimine nende ühingute raames pooleldi kutselise, pooleldi isikliku suhtlusringi, mis pidi tekitama usaldust ja lihtsustama sel kombel äritegevust, kuid samas tagama kaupmeeste ja käsitööliste perekondadele ka ühiskondliku turvatunde. Gildides ja tsunftides peeti ühiselt matuseid ja pulmi, korraldati sööminguid,
