suhted, mis kinnitati 1400. aastal lepinguga. Need suhted olid ennekõike seotud Tallinna dominiiklaste kloostri Püha Katariina kirikuga, kus mustpeadel oli Suurgildiga kahasse altarikabel ja kus nad munki korrapäraste annetustega meeles pidasid. Dominiiklased omalt poolt pidasid missasid ja lugesid eestpalveid haigetele, hättasattunud või siitilmast lahkunud gildivendadele. Niisiis võib nende kahepoolsete suhete puhul lähtuda sellest, et tegemist oli keskajale nii tüüpilise vastastikusel truudusel põhineva liiduga.
Mustpeade esimene skraa (Statuten) aastast 1407 oli üpris napisõnaline ja reguleeris üksnes karistusi vendade kuritegude ja ebaväärika käitumise eest. 15. sajandi keskpaigas kujunes vennaskonnas välja kindlam struktuur. Eestseisuse moodustasid oldermannid. Alates 16. sajandi keskpaigast on tuntud esimeesvanemate (Erkorenen Ältesten) amet. Niisamuti nagu Suurgildil ja väikestel gildidel, oli ka mustpeadel oma vanemate ning nooremate kogu. Jootudel määrati kostitajateks lauaülemad. Suhteid dominiiklastega arendasid nn altari-eestseisjad (Altarvorsteher). Vendade osavõtt ühistest üritustest on kirjas nn vennasteraamatutes, mida võiks tänapäeval lugeda ka nagu omalaadseid liikmete nimekirju.
Mustpeade esimesed kokkusaamised toimusid ilmselt üüritud ruumides Pikal tänaval. Alates 1531. aastast resideerus vennaskond samuti Pikal tänaval, 16. sajandi lõpust saadik aga hoones, mille renessanssfassaadi saab veel tänapäevalgi imetleda. Hiljem lisandusid kinnisasjadena naabruses asuvad majad ja maatükid. Peale kõige muu oli Mustpeade maja Hansa Liidu kaupmeestele ja kaupmehesellidele võõrastemaja eest.
Tsunfte, mida kutsuti ka ametiteks või kompaniideks, hakati dokumenteerima alles 14. sajandil skraades (statuutides). Paljud neist võivad olla aga pärit juba all-linna algusaegadest. Kuigi üksikasjades on mitmeid erinevusi, toob skraade võrdlev analüüs esile mõningaid ühiseid jooni. Skraad olid mitmes mõttes vastavuses sellega, mis on meile teada Kesk-Euroopa tsunftidest. Nii elasid õpipoisid meistri majas, õppides seal käsitöö põhialuseid, ja kui nad olid juba väljaõppinud sellid, saadeti nad rännuteedele. Pärast naasmist töötasid sellid veel aastakese oma meistri töökojas. Kui meistritöö tehtud, võisid nad paluda end tsunfti vastu võtta. Juhul kui nad tahtsid ise meistriks saada, pidi kas nende isa olema meister või siis tuli neil naida meistri tütar või lesk. Peale selle oli nõutav minimaalne isiklik omand ja sõjaline varustus linna väesalgas teenimiseks. Ka päritolu sai tihtipeale takistuseks tsunfti vastuvõtmisel. Laitmatu eluviis ja abielust sündimine olid põhilised eeldused, paljudes tsunftides ka põlvnemine kas sakslastest või rootslastest. Nii oli eestlastel keelatud astuda pagarite, püttseppade, kullasseppade, lihunike ja rätsepate tsunfti. Kanuti gild keelas eestlaste vastuvõtu põhimõtteliselt alates 1508. aastast. Veidi hiljem lõdvendati siiski keeldu. Nn tsunftijäneseid (tsunfti mittekuuluvaid käsitöölisi ja töölisi) ei sallitud linnas ühelgi ajajärgul.
Tsunftide sisemine organisatsioon vastas gildide mudelile. Nii seisid enamiku tsunftide eesotsas oldermannid ja kaks kaasistujat, kes pidid kandma hoolt tsunftisisese distsipliini eest, määrama karistusi, kõrvaldama ebaausat konkurentsi ning juhatama tsunftide koosolekuid ja pidusid.
Töökojad asusid tavaliselt elumajas. Aga tuli ette ka erandeid. Näiteks lihunikud töötasid spetsiaalses tapa- ja lihunikumajas, parkalid nn parkimiskojas, köiepunujad ja kanepiketrajad köietöökojas. Arvata võib, et tsunftijänesed ja „ebaausad” käsitöölised (vt allpool) tohtisid põhimõtteliselt töötada vaid eeslinnades.
Keskaegses Tallinnas saab üksikasjalikult eristada mitmesuguseid tsunfte, mis jagunesid kahte põhirühma: paremad ja alamad tsunftid. Paremate tsunftide hulka arvati pagarid (skraa säilinud aastaist 1438, 1527), püttsepad (1453, 1556), klaassepad ja tislerid (1513, 1536), kullassepad (1393, 1453, 1537), kanepiketrajad (1462), lihunikud (1394), köösnerid (1453), müürsepad ja kiviraidurid (1402, 1459), sadulsepad (1459), kõik arvukatesse alamliikidesse jagunenud sepad peale kullasseppade (1423, 1459), rätsepad (1413), kingsepad (1416, 1481, 1536) ja puusepad (1420, 1508). Iseäranis suur lugupidamine sai osaks kullasseppadele, kes seadsid end ka sellele vastavalt teistest kõrgemale ja nõudsid väga karme vastuvõtutingimusi. Kohati koosnes tsunft vaid ühe perekonna või väga väheste perekondade liikmetest. Kullasseppi pandi sageli Kanuti gildi oldermannideks ja ka muidu täitsid nad linnas mitmesuguseid auameteid.
Alamate tsunftide hulka loeti voorimehed ja kärumehed (1435), kandjad (1529), mündrikud (1506, 1531) ja tõenäoliselt ka kalakaubitsejad (kala jaemüüjad, 1524). Nende kõrval oli veel teisigi käsitööliste kategooriaid. Näiteks õllepruulijad kuulusid Suurgildi, mitte tsunftidesse. Tsunftita käsitöölistena („tsunftijänestena”) töötasid ammusepad, parkalid, kellavalajad, rahamüntijad, ratassepad ja pottsepad. Mõned elukutsed, näiteks kangakudujad, kohtutäiturid, tornivahid, sibid, timukad, timukasulased, vangivalvurid, surnumatjad, nülgijad, habemeajajad, saunamehed jt tembeldati „mitteausateks” (mitteauväärseteks) ja nende tööd ei tunnistatud käsitööks, ent nad täitsid linna argielus siiski olulisi ülesandeid.
Kaubandus
Keskajal arenes Tallinn õitsvaks kaubalinnaks, seda eriti pärast Lübecki linnaõiguse kehtestamist 1248. aastal ja vastuvõttu Hansa Liitu 1285. aastal. Juba aastal 1259 ühines Tallinn Novgorodi kaubanduslepinguga, mis kinnitas veeteed ainsaks kaupade transportimise viisiks hansalinnade ja Novgorodi vahel. Üks Taani otsus aastast 1294 kehtestas korra, mille kohaselt kõigil saksa kaupmeestel oli lubatud asuda kaubateele Novgorodi üle Tallinna ja Narva. Sellega pandi nurgakivi Tallinna kujunemisele Hansa Liidu Läänemerekaubanduse sõlmpunktiks. Kuna Tallinnast oli 14. sajandil saanud osa Hansa Liidu Ojamaa-Liivimaa kolmandikust (juhtlinn Visby, hiljem Riia) ning 15. sajandi lõpul, kui hansalinnad jagati neljandikeks (Viertel) või kvartaliteks (Quartiere), muutus linn osaks Hansa Liidu Preisi-Liivimaa neljandikust (juhtlinn Gdańsk, liikmeskonnas Toruń, Kulm, Elbing/Elbl…g, Königsberg, Riia, Tartu jt), siis sai linn 1346. aastal koos Riia ja Pärnuga endale laokohaõiguse. See kohustas kõiki Venemaaga kaubandust arendavaid kaupmehi maabuma ühes nimetatud kolmest linnast ja pakkuma seal turul oma kaupa kolm kuni kaheksa päeva. Peale selle tegid mitmed kaubanduslikud eriseadused lõpu linnas kauplemisele, mis oli seni olnud vaba igaühele. Visby, omaaegne tähtsaim kaubalinn Läänemere ääres, ei suutnud pärast Taani kuninga mereröövlite rüüsteretke 1361. aastal ja sellele järgnevail sõja-aastail enam oma endist ülemvõimu taastada, nii et kui sajandivahetusel 1400. aastal suudeti Läänemerelt minema kihutada ka vitaalivennad, oli Tallinn Riia kõrval tähtsaim linn Hansa Liidu idakaubanduses.
Vitaalivendade (ladina k fratres Vitalienses) meresõidukorporatsioon tekkis pärilussõja tagajärjel, mis puhkes 1375. aastal Taani kuningriigi ja Mecklenburgi hertsogiriigi vahel. Seejuures kasutas esialgu Mecklenburg, hiljem ka Taani ärakaapreid, kes said aja jooksul tuntuks vitaalivendade nime all. Vastavalt kas kuninga või hertsogi kaaperkirjadega varustatud laevastikud ründasid seejärel mitte ainult vastaspoolelaevu, vaid ka Hansa Liidu kaubalaevu. Seetõttu relvastas Hansa Liit omalt poolt nn rahulaevad, et kaitsta end rünnakute eest ja võidelda vitaalivendade kaaperdamise vastu. Taani kuningas kord kaitses Hansa Liitu, kord tegutses tema vastu – vastavalt päevapoliitilisele konjunktuurile. Aastail 1386–1390, kui Taani kuningas ja Mecklenburg juba kaaperdajatest eemale hoidsid, kehtis vitaalivendade ja Hansa Liidu vahel rahuleping. Kui Mecklenburg võttis 1390. aastal taas üles tüli Taaniga, elavnes vitaalivendade kaaperdamistegevus uuesti. Kohati toetasid Mecklenburgi ka üksikud hansalinnad, eelkõige Mecklenburgi hansalinnad Rostock ja Wismar, pakkudes kaitset vitaalivendade laevadele. Algselt neutraalne Hansa Liit kisti samuti konflikti 1392. aastal, kui vitaalivennad hakkasid uuesti hansalaevu ründama. Nii oli hansalaevandus 1394. aastal peaaegu täielikult halvatud. Kui Kalmari unioon tõi kaasa Taani, Norra ja Rootsi kuningriikide ühinemise aastal 1397 ja samal aastal suri ka Mecklenburgi hertsog, sai Ojamaa (Gotlandi) saarest, senisest Mecklenburgi sillapeast, vitaalivendade rünnakute peamine lähtepunkt. Nüüd algas vitaalivendade kaaperdamissõda kõikide kaubalaevade vastu, mis nende teele jäid. 1397. aasta lõpul lülitus Saksa ordu võitlusse kaaperdajatega, kuna nood muutusid aina suuremaks ohuks ka Preisi- ja Liivimaa hansalinnadele ning ordu enda territoriaalsele omandile. Kui 1398. aasta märtsis
