kassad leskede, orbude, vanurite ja vaeste eest hoolitsemiseks.
Kõige suursugusem gild oli Laste- ehk Suurgild. Sellesse olid koondunud linna jõukad ja lugupeetud kaupmehed. Mõistet „lapsed” (vrd inglise k kin) tuleb mõista laiemalt ja see hõlmas „kaupmeeskonna lapsi (liikmeid, vendi)”. Suurgild võttis oma liikmeks vaid Tallinna kaupmehi, kel oli linnas oma maja ja kes olid abielus. Ka gildivendade abikaasad ja lesed arvati gildi „laste” hulka, ehkki ilma kaasarääkimisõiguseta. Võõrad võisid korporatsiooni astuda ainult juhul, kui nad olid lõplikult linna elama asunud ja abiellunud mõne Suurgildi endise liikme lesega. Varasematel aegadel põlvnesid paljud liikmed ilmselt Westfaleni rüütlitest ja Lübecki nn Sirkli vennaskonnast (rüütlisoost kaupmehed). Järk-järgult sai otsustavaks vastuvõtu kriteeriumiks ikkagi liikmete varaline rikkus. Alles 1528. aastal, mil loa said ka kraamipoodnikud, tehti rangetes liikmelisuse kriteeriumides järeleandmisi. Suurgildi ridadest tuli arvukalt Tallinna linnapeasid ja raehärrasid. Ka muidu olid Suurgild ja raad teineteisega tihedalt läbi põimunud. Mitte juhuslikult ei olnud gildivapp ja väike Tallinna linnavapp identsed: mõlematel võis näha valget risti punasel põhjal.
Suurgildi eesotsas seisid rae poolt kinnitatud ja kolmeks aastaks valitud oldermann ning kaks kaheks aastaks valitud kaasistujat. Tavaliselt kulus oma 10 kuni 20 aastat, enne kui saadi oldermanniks. Oldermannid esindasid gilde väljaspool, kandsid hoolt gildi põhikirjast (skraast) kinnipidamise eest, juhatasid gildi koosolekuid ja olid terve linnakogukonna eestkõnelejateks rae ees. Oma ametiaja lõpul võtsid oldermannid koha sisse vanematekogus (Ältestenbank, Ort) ja moodustasid seal gildikolleegiumi, kes sai täiendust ka nooremate gildiliikmete ridadest, nn nooremate kogust (Jüngstenbank). Vanematekogu täitis järelevalveorgani ülesannet, langetas otsuseid Suurgildi tüli- ja kontrolliküsimustes ning määras karistusi gildiliikmetele, kes olid rikkunud skraa reegleid. Vanematekogu liikmed kasutasid privilegeeritud valimisõigust. Nooremate kogu seevastu omas vetoõigust vaid gildisiseste otsuste suhtes. Kaalukaid otsuseid langetasid vanematekogu ja nooremate kogu siiski üheskoos, ent erineva hääleõigusega.
Lisaks neile ametitele ja otsustuskogudele valis Suurgild oma ridadest arvukalt liikmeid mitmesuguste gildi ülesannete ja tegevuste tarvis, nende hulgas näiteks gildimaja korrashoid, gildipeod või gildi esindamine linna erinevates komisjonides.
Esialgne gildimaja, esmakordselt mainitud 1370. aastal, asus Pika ja Pühavaimu tänava hargnemiskohal, praegusel Suurgildi platsil. Aastail 1406–1410 rajati teisele poole tänavat uus suurem hoone. Kõrvalhooned tekkisid nii Pikale kui ka Laiale tänavale ning Börsi käiku, mis ühendas mõlemat tänavat. Nii asus gildimaja väravahoones Pikal tänaval maksu- ja hõbedakamber. „Pruudikamber” ja teenijate korterid olid Laial tänaval. Suurgildi kodukirik oli Niguliste, kus gildil oli kaks altarit, mis olid pühendatud hädasolijate aitajatele, pühale Blasiusele Sebastest ja pühale Christophorusele.
Olulise osa Suurgildi elust võttis enda alla hoolitsemine gildiliikmete ja nende perekondade eest. 1363. aastal tekkis nn lauagild, mille nimi tulenes Pühavaimu kirikus vaeste toitmiseks ülesseatud lauast. Lauagildi eesotsas seisis vöörmünder, kes andis tööd paljudele abilistele (lauaülematele). Lauagildi liikmeks sai ainult see, kes oli ühtlasi ka Suurgildi liige. Ent abi sai igaüks, kes seda vajas, oli ta siis gildiliige või võõras.
Mõlemad nn väikesed gildid, Kanuti ja Oleviste gild, koosnesid kaupmeeste ja käsitööliste tsunftide (ametite) meistritest. 1326. aastal esmakordselt mainitud, ent küllap märksa varasem Kanuti gild võttis vastu väikekaupmehi ja kraamipoodnikke, laevakapteneid ja peenemaid käsitöölisi. 1464. aastal oli gildil umbes 100 liiget, kuid ta kaotas peaaegu pooled oma gildivendadest samal aastal katkuepideemia tagajärjel. Ka hilisemad epideemiad tõid ikka ja jälle kaasa liikmete kaotusi. Oleviste gildi olid koondunud vähem tähtsate tsunftide meistrid (näit voorimehed, mündrikud, kandjad), nende hulgas ka mõned „mittesakslased” (eestlased). Gildi sisemine korraldus sarnanes Suurgildi omaga. Kogukonna koosolekutel esindas neid igatahes vanematekogu; mõnikord tuli siiski kohale ka täisarv liikmeid. Kanuti gild oli endale Suurgildi eeskujul loonud lauagildi. Kaks pühale Knudile pühendatud altarit Niguliste ja Oleviste kirikus (esmamainimine 1449) toimisid eestpalve ja õnnistamise kohana. Püha Knudi auks peetud missade tarvis andis Kanuti gild korrapäraselt kindla rahasumma.
Kanuti gildide puhul oli tegemist kaupmeeste ühistutega, mis tekkisid esmalt 13. sajandil Schleswigis ja arendasid kaubavahetust kogu Läänemere ruumis, eriti aga Ojamaa ja Novgorodiga. Keskajal eksisteerisid Kanuti gildid ennekõike praeguses Taanis, Lõuna- ja idapoolses Kesk-Rootsis, samuti Ojamaal, Ahvenamaal ja Tallinnas. Nimi Kanut viitab pühak Knudile, kes oli gildi patroon. Kas silmas peeti Taani viikingite kuningat Knud IV (Püha, 1080–1086) või Taani hertsogit ja sakside ning obodriitide „kuningat” Knud Lavardi, kes kuulutati pühakuks 1169. aastal, ei ole tänaseni ühemõtteliselt selge. Kanuti gildidele pakkusid kaitset Taani kuningad, kes olid ise gildide liikmed. 1177. aastal jagas Knud Lavardipoeg Valdemar I (1157–1182) Visbyle sõitvale Kanuti gildile privileege, mis pidid tagama gildile tugevama kaubandusliku positsiooni võrreldes saksa meresõitjatega Ojamaal. Ka Knud VI (1182–1202) kaitses Kanuti gilde, kes olid mitmes paigaskanda kinnitanud. Lindanise vallutaja Valdemar II Võitja(1202–1241) seevastu ei ilmutanud Kanuti gildide vastu kuigivõrd huvi. Alles Erik IV Adraraha (1232–1250) valitsuse ajal toetas kuningakoda gilde taas tõhusamalt. Kanuti gildid ei võtnud vastu mitte üksnes kaupmehi, vaid ka käsitöölisi ja talupoegi ning taanlaste kõrval ka friise ja sakslasi. Sellest võib järeldada, et kuni tolle ajani oli saksa kaupmeeste vajadus omaenda korporatsiooni järele küllaltki väike, kuna nad võisid liituda skandinaavlaste gildidega, esmajoones Kanuti gildiga. Tallinnas igatahes oli Kanuti gildil nii skandinaavlastest kui ka sakslastest liikmeid. Hansa näol said Kanuti gildid alates 13. sajandist endale arvestatava konkurendi. Seetõttu kahanes Kanuti gildi liikmete arv paljudes hansalinnades märgatavalt ja gildid muutusid ühistuteks, kus ülekaal oli käsitöölistel. Kui Kanuti gildid üldiselt kaotasid järjepidevalt oma tähendust reformatsioonijärgsel ajal, mil võttis maad pühakute kultuse vastu suunatud reformeeritud teoloogia, siis Tallinna Kanuti gild jäi püsima kuni 1918. aastani (ta taastas oma tegevuse mõneks kuuks nii 1918/19. aasta Saksaokupatsiooni kui ka Teise maailmasõja ajal). Taanis ja Skånes (Rootsi) püsivad Kanuti gildid elluäratatud kujul tänase päevani. Üle kogu Läänemere ruumi levinud Kanuti kirikud ja altarid täitsid religioossete tugipunktide rolli. Olavi gildide kohta ei ole väheste allikmaterjalide tõttu kuigipalju teada. On enam-vähem selge, et tegemist oli samuti kaupmeeste ühistutega, mille tegevusväli hõlmas Põhjamere ja Läänemere ruumi. Nimepatroon oli Norra kuningas Olav II (1015–1028), kes tõsteti kohe pärast surmapühaku seisusesse ja kellele olid pühendatud arvukad Läänemere ruumi kirikud, legendid ja pildid. Neid Läänemereruumi kaubanduskeskusi, millel oli olemas Olavi kirik, tohtisid Olavi gildid kasutada oma religioossete ja merkantiilsete tugipunktidena, Läänemere ruumis peale Tallinna ka Novgorodi, Viborgi, Gdańskit ja Helsingøri, ent ka Põhjamere piirkonna kaubanduskeskusi, nagu näiteks Nidarost(Trondheim) ja Avaldsnesi, mõlemad Norras.
Vallalised Tallinna kaupmehesellid ja kaupmehed olid koondunud Mustpeade (Svarte hovede) vennaskonda. Võimalik, et Mustpeade vennaskond tekkis juba Liivimaa vallutamise ja ristiusustamise käigus 13. sajandil. 14. ja 16. sajandist on viiteid mustpeadele, kes astusid ordu- ja piiskopilinnuste teenistusse vahimeeste ja „tallivendadena”. Kas neid võib aga samastada Mustpeade vennaskonnaga, ei ole teada. Alles 15. sajandi algus pakub meile veenvaid tõendeid mustpeade korporatsiooni olemasolu kohta paljudes Liivimaa linnades, nende seas Tallinnas, Riias ja Tartus. Ülejäänud Läänemere ruumis ja mujal neid üldiselt ei tuntud.
Mustpeade kaitsepühakud olid neitsi Maarja, püha Jüri (Jürgen) ehk püttseppade, sadulseppade, seppade ja lihunike patroon, ning püha Mauritius, relvaseppade ja käsitööliste patroon. Mauritiuselt, kes pärimuse järgi oli tumedanahaline, on küllap pärit ka vennaskonna nimi. Mauritius oli ka Saksa ordu ja Läänemere ruumi olulisemate misjonikeskuste Bremeni ning Magdeburgi peapiiskopkondade kaitsepühak, samuti oli ta kaitsepühak dominiiklastele, kellega Tallinna ja teiste linnade mustpeadel olid
