uhutud kauba endale võtta, küsimata, kes on kauba omanik. Lisaks tagas ta Toompea ja all-linna elanikele raieõiguse linna külje all asuvatel saartel – Naissaarel, Aegnal ja Paljassaarel – ning võttis oma kaitse alla Eestimaa ja Tallinna viljakaubanduse. Ja ilma linna nõusolekuta ei tohtinud ühtegi väljaveokeeldu kehtestada.
1265. või 1280. aasta paiku andis kuninganna Margarete raele soovituse linn ära kindlustada, mille käigus algas ka Oleviste (gildide linn) ja Niguliste (raelinn) linnakihelkonna ehitiste ühendamine. Lõplikult sai see teoks tõenäoliselt alles 1340.–1355. aasta vahel. Aastal 1345, veidi enne seda, kui sõlmiti leping, mis fikseeris Taani Eestimaa müügi Saksa ordule, oli kodanikelinn veel kord lasknud üle kinnitada Valdemar IV Atterdagilt saadud privileegid. Juba mainitud õiguste kõrval andsid need Tallinnale õiguse tarvitada jõgede ja ojade vett ning ehitada Tallinna linnasarase alale veskeid. Liivimaa ordumeistrile jäi mündiõigus, mis vermimise eest linna poolt makstava hüvitise kujul olulist kasumit tõi.
Linnaõiguste juured peituvad enamasti kaupmeeste tavaõigustes, maaomaniku poolt jagatud privileegides ja iga kogukonna enda kehtestatud reeglites („willekore”, otsetõlkes omavoli). Linna sees oli kodanikele linnaõigusega tagatudisiklik vabadus, omandiõigus, õigus kehalisele puutumatusele ja reeglite järgi toimuv majandustegevus. Lübecki õigus oli vabalinna Lübecki linnaõigus. See arenes välja Heinrich Lõvipoolt Lübeckile antud Soesti linnaõigusest, samuti Westfaleni ja Holsteini maaõiguse õiguslikest arusaamadest ning Läänemere ruumi viikingite seas ja Visby Ojamaa ühistuskehtinud mereõiguse põhireeglitest. See oli ainus saksa linnaõigus, mis vastandus hiljem romaniseerimisele ja säilitas kuni 19. sajandi lõpuni oma saksaõigusliku algupära. Üksvarane koodeks pandi kokku aastal 1294 Lübecki kantsleri Albert von Bardewiki algatusel. Seda revideeriti 1586. aastal ja ülemsaksa keeles trükkis selle esmakordselt ära Johann Baldhorn pealkirja all „Keiserliku vabalinna ja Püha Riigi linna Lübecki statuut ja linnaõigus” („Der Kayserlichen Freyen und des Heiligen Reichs-Stadt Lübeck Statuta und Stadtrecht”). Selle põhiseadusõiguslikku sisu muudeti Lübecki poolt ainult ühel korral nn kassaretsessi (Kassarezess) osas. Õigus kehtis oma levikualal suures osas kuni 1900. aastani, mil see asendati saksa tsiviilseadustikuga. Lübecki õigust omavate linnade otsuste peale võis edasi kaevata Lübecki kõrgemale kohtuinstantsile. Lübecki õigus on Magdeburgi õiguse kõrval üks Saksamaa tuntuimaid linnaõigusi ja seda rakendati enamikus Läänemere ruumi hansalinnades.
Raad
Linnaõigus nägi ette rae olemasolu, kes pidas end vastutavaks õigusemõistmise ja linnavalitsemise eest Tallinnas. Kuni 15. sajandi keskpaigani annavad ajalooallikad küll üsna ähmase pildi rae koosseisust ja tegevusest. Igal juhul on ilmne, et administratiivsetes ülesannetes valitses teatud tööjaotus. Välja joonistuvad kolm peamist haldusala, nimelt rahandus, maavaldused ja sõjavägi. Nii valisid raehärrad iseendi keskelt nn maksuhärrad, kes korjasid makse ja hoolitsesid raamatupidamise eest. Aktsiisi- ja õllehärrad valvasid veini ja õlle aktsiisiraha laekumist. Veskihärrad kontrollisid linnaveskeid ja nende sissetulekuid. Trahvihärrad vastutasid trahvirahade kogumise ja säilitamise eest. Ehitushärrad haldasid linna omandisse kuuluvaid hooneid. Valli- ja relvahärrad käsutasid linna kindlustusi ja tulirelvi.
Rae ülesandeid õigusemõistmisel on samuti võimalik lahterdada. Kriminaalasjades oli raad linnas kõrgeima instantsi eest. Tsiviilasjades võisid kaebealused rae otsuse edasi kaevata ja esitada apellatsiooni Hansa Liidu ülemkohtule Lübeckis. Tallinna raad oli tollal Narva ja Rakvere raekohtute apellatsioonikohus. Peale selle täitis ta ülemkohtu aset Tallinna kohtufoogti jaoks, kes langetas koos alamfoogtiga otsuseid väiksemates tsiviil- ja kriminaalasjades. Tallinna kohtufoogtide instantsist arenes enne 1550. aastat välja nn alamkohus (Niedergericht), mis sestpeale andis tööd kahele kohtufoogtile ja lisaks ühele sekretärile. Alamkohus viis täide rae otsused, oli kohtuliku eeluurimise instants ja toimis politseina, misjuures ta võis kasutada linnateenijaid kui kõrgeimat täidesaatvat organit. Siseuurimine allus nn härrastefoogtile (Herrenvogt), kelle ülesanne oli lepitada tülisid raehärrade vahel.
15. sajandi keskpaigas algas raestruktuuri kinnistumine, mis kestis sajandeid kuni linnaseaduse reformini 1877. aastal. Lõppes ära iga-aastane rae koosseisu vahetumine. Allikates esineb nüüd reeglipäraselt neli bürgermeistrit ja 14 raehärrat, kes pidasid korrapäraselt istungeid kas raekojas Suure turu ääres või mõnikord ka Pühavaimu kirikus (raekirikus). Suure turu ääres asus raekantselei (Schrieverie), mis allus linnakirjutajale või sekretärile, kes oli enamasti vaimulik. 1545. aastal seadis raad sisse õigusteadlasest sündiku ameti. Samuti muutus aja jooksul rae sotsiaalne koosseis. Kui 15. sajandi alguseni domineerisid rüütlisoost härrad, valdavalt Westfalenist, siis edaspidi täienes raad üha enam ja enam Suurgildi lugupeetud liikmetega (vt allpool).
Rae pädevus keskendus õigusele anda välja korraldusi (Willküren), tõsta makse ja määrata ära linna üldine poliitika. Ent enamasti oli tal tarvis saada nõusolek linnakogukonnalt, mis koosnes kolmest linna gildist – Suurgildist, Kanuti gildist ja Oleviste gildist. Väljaspool raadi ja linnakogukonda polnud poliitilise tahte väljendamiseks ühtegi instantsi. Liivimaa ordumeistril oli küll nime poolest õigus lahendada tülisid rae ja gildide vahel, aga enamasti ta ei sekkunud, et mitte ohustada oma huvide läbisurumist linnas (linnalt tulevat sõjalist ja rahalist toetust). Samas vältisid raad ja gildid omalt poolt igasugust tüli, et mitte provotseerida ordumeistri vahelesegamist. Liiatigi olid paljud rae- ja gildiliikmed omavahel sugulussidemetes.
Väljapoole esindas raad linna huve tervikuna. Ta läkitas esindajaid („saadikuid”) hansapäevale, Liivimaa (hansalinnade „kolmandiku”, hiljem „neljandiku” ja „kuuendiku”) linnadepäevale ja Liivimaa maapäevadele, kuid pidas ka läbirääkimisi välismaiste võimukandjatega. Selleks et oma nõudmistele ja soovidele kaalukust lisada ja ka linna kaitsta, pidas linn ülal väesalka, kes seisis rae ülemjuhatuse all. Tavaliselt koosnes sõjasalk ratsa- ja jalaväest. Ratsaväe moodustasid põhiliselt rae, Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna liikmed (vt allpool). Jalaväe moodustasid mõlemad väikesed gildid. Et oma sõjaliste kohustustega toime tulla, pidid kaupmehed, vürtspoodnikud ja käsitöömeistrid omama turvist, ambu ja 100 noolt. Vaesemad, nn väikeste tsunftide liikmed (vt allpool) olid varustatud piikidega. Alates 15. sajandist andis linn juhul, kui tal tuli osutada sõjalist abi Liivimaa ordumeistrile, ordumeistri käsutusse palgasõdurite kontingendi, keda käsutasid linna väepealikud, kes omakorda pidid alluma ordu ülemjuhatusele. Raehärrad saatsid oma palgasõdureid intendantidena, samuti pealikutena Tallinna sõjalaevadel, mis konvoeerisid linna kaubalaevu. Linna valduses oli arsenal (Münsterei) ja hobusetall (Marstall), mõlemad Rüütli tänaval, need olid valli- ja relvahärra või siis linna marssali ning tallisulaste järelevalve all. Linnaamburi (Stadtarmborster) käsutuses olid lisaks veel heitemasinad ja suured ammud, millega linn end piiramiste ajal kaitses. Kui 1500. aasta paiku hakkas juurde tulema üha enam ja enam tulirelvi, pani linn ametisse suurtükivalaja (bussenschutte, bussengeter), kes vastutas suurtükkide valamise ja püssirohu tootmise eest.
Rae hilisemal perioodil valitses rahade üle kaks arvehärrat, kes kogusid linna-, aktsiisi- ja veskimaksu ning trahvirahasid, mis varem olid kõik erinevate ametkondade vahel ära jaotatud. Ka Suurturul asuva linna kaalukoja maksuraha voolas linnakassasse. Niguliste tänaval asunud linna müntla koos rae poolt ametisse pandud müntmeistriga tugines ühele Taani kuninga privileegile ja aitas linnal hoida strateegiliselt olulist asendit hansaruumi rahandussüsteemis. Tallinnas vermiti põhiliselt Lübecki penne, artige (= 1 penn või ¼ killingit) ja killingeid, aastail 1561–1570 ka hõbemünte väärtusega veerand marka (veeringud, vt ill 6). Vermimiseks vajaliku hõbeda ostis raad enamasti Liivimaa ordumeistrilt. Raad vastutas ka Tallinna all-linna vanglate eest. Eeluurimiste tarvis oli rae käsutuses kas vangla või raekoja keldrikorrus, kus asus ka piinakamber. Tavalised kurjategijad pandi luku taha Rüütli tänaval asuva hobusetalli torni või siis vanglasse. Ohtlikud kurjategijad viidi kas Bremeni torni (Vangitorn) või Paksu Margareetasse linnamüüri idaküljel.
6 Tallinna
