punkti, kus tuleb laiali hargneda,” ütles Berit, käigu pealt plokki märkmeid tehes. „Muide, mu nimi on Berit Hamrin, ma ei usu, et meid oleks tutvustatud.”
Vanem naine naeratas Annikale, nad andsid teineteisele kätt ja seadsid end samal ajal Bertil Strandi Saabi istuma: Annika taha ja Berit ette.
„Ära prõmmi ust,” ütles Bertil Strand etteheitvalt ja heitis Annikale üleõlapilgu. „Lööd värvi lahti.”
Jumal hoidku, mõtles Annika.
„Oi, vabandust,” ütles ta.
Fotograafid kasutasid ajalehe autosid nagu isiklikke ametiautosid. Peaaegu kõik piltnikud suhtusid autode hooldamisse erakordselt tõsiselt. Võib-olla tuleb see sellest, et eranditult kõik fotograafid on mehed, mõtles Annika. Hoolimata sellest et ta oli Õhtulehes töötanud vaid seitse nädalat, oli ta juba aru saanud piltnike autode pühadusest. Mitu korda oli tal tulnud planeeritud intervjuusid edasi lükata, sest pildistajad olid parasjagu kuskil autopesulas. Teiselt poolt näitas see ka, millist tähtsust omistati tema artiklitele.
„Ma arvan, et kõige õigem oleks minna parki tagantpoolt, mitte Fridhemsplani kaudu,” ütles Berit, kui auto lähenes Rålambsvägeni ristmikule. Bertil Strand lisas kiirust, jõudis napilt kollasega üle, sõitis Gjörwellsgatanile ja sealt edasi Norr Mälarstrandi suunas.
„Räägi, mis sa selle helistaja käest kuulsid,” ütles Berit ja toetas selja vastu ust, et üle õla tagasi vaadata.
Annika õngitses välja kortsus telegrammi.
„Niisiis, keegi noor tüdruk pidavat lamama surnult Kronobergi pargis hauakivi taga. Ihualasti ja arvatavasti kägistatud.”
„Kes helistas?”
„Mingi narkar. Tolle semu oli aia ääres pissinud ja pulkade vahelt laipa näinud.”
„Miks nad arvasid, et ta oli kägistatud?”
Annika pööras lehte ja luges teiselt poolt edasi.
„Tüdruk polnud verine, ta silmad olid pärani ja kaelal olid vigastused.”
„See ei pruugi veel tähendada, et ta on kägistatud või üldse tapetud,” ütles Berit ja pööras end jälle sõidusuunda.
Annika ei vastanud. Ta suunas pilgu läbi Saabi toonitatud akende välja ja nägi Rålambshovi pargi päikesekummardajaid mööda libisemas. Tema ette laotus Riddarfjärdeni sätendav peegel. Ta pidi silmi kissitama, hoolimata varjutatud klaasidest. Kaks surfajat olid purjetamas Långholmeni suunas, neil ei tundunud olevat erilist minekut. Kuumuses oli õhu liikumist vaevalt tunda.
„Milline suurepärane suvi on meil olnud,” ütles Bertil Strand ja keeras Polhemsgatanile. „Uskumatu, kui mõelda, kui hirmsasti kevadel sadas.”
„Jaa, minul vedas,” ütles Berit. „Tulin just oma neljanädalaselt puhkuselt. Päike paistis iga päev. Parkida saab majade vahele, otse pritsimaja taha.”
Saab andis gaasi, et läbida ülesmäge Bergsgatani viimased kvartalid. Bertil Strand polnud jõudnud veel kiirust mahagi võtta, kui Berit juba oma turvavöö lahti klõpsutas ja oli autost väljas veel enne, kui see pargitud sai. Annika kiirustas Beritile järele, lõõtsutades kuumuses.
Bertil Strand parkis tagasipöördeplatsile, Berit ja Annika möödusid juba viiekümnendate aastate punasest telliskivimajast. Asfalttee oli kitsas, pargipoolsest küljest piiras seda kividest laotud sokkel.
„Veel üks trepp,” ütles Berit hingeldades.
Pärast kuut trepiastet olid nad pargis. Nad jooksid piki asfalteeritud jalgrada, mis viis otse suurejooneliseks kavandatud mänguväljakule.
Paremal pool olid mõned kergema moega ehitised, Annika jõudis lugeda „Mängupark”, kui ta sealt mööda jooksis. Siin olid liivakastid, pingid, piknikulauad, ronimisredelid, liumäed, kiiged ja palju muud, kus lapsed võisid mängida või mille otsas turnida. Kolm-neli mammat ja nende lapsed olid mänguplatsil, tundus, et nad seadsid parajasti äraminekule. Natuke eemal seisid kaks mundris politseinikku ja vestlesid viienda emaga.
„Mulle tundub, et surnuaed on natuke kaugemal, Sankt Göransgatani pool,” ütles Berit.
„Kuidas sa nii hästi tead?” imestas Annika. „Elad sa siin lähedal?”
„Ei,” ütles Berit. „See pole mitte esimene mõrv siin pargis.”
Annika märkas, et politseinikel oli käes sini-valge plastlindirull. Seega olid nad ametis mänguplatsi tühjendamise ja rahva eemalehoidmisega.
„Jõudsime just õigel ajal,” pomises ta endamisi.
Nad suundusid paremale üles viivale jalgrajale ning jõudsid künkaharjale.
„Alla vasakule,” ütles Berit.
Annika jooksis ees. Ta ületas kaks jalgrada ja seal see oligi. Ta nägi roheluse taustal tervet rida musti Taaveti tähti.
„Ma näen seda,” hõikas ta tahapoole ja märkas silmanurgast, et Bertil Strand oli Beritile järele jõudmas.
Aed oli musta värvi, sepisrauast ja kaunis. Raudvarbu hoidsid koos rõngad ja kaared. Iga posti otsas oli stiliseeritud Taaveti täht. Annika jooksis omaenese varju peal, millest järeldas, et lähenes kalmistule lõunast.
Ta jäi seisma haudade kohal kõrguval künkaharjal, siit oli hea ülevaade. Politsei polnud seda pargiosa veel tõkestanud, ainult põhjaja läänekülg olid suletud.
„Tulge ruttu!” hüüdis ta Beritile ja Bertil Strandile.
Piirdeaed raamis väikest juudi surnuaeda ja selle lagunevate graniitkividega kaunistatud hauaplatse, Annika luges kiiresti kokku umbes kolmkümmend hauda. Rohelus oli võimust võtmas, paik paistis olevat metsistunud ja hooletusse jäetud. Taraga piiratud maa-ala oli kõige rohkem kolmkümmend korda nelikümmend meetrit, tagaküljes oli tara kõrgus vaevalt poolteist meetrit. Sissepääs oli lääneküljel ja see viis Kronobergsgatanile ja Fridhemsplanile. Ta nägi, kuidas Konkurendi reporterite tiim piirde juures peatus. Rühm mehi, kõik erariietes, oli aia sees, selle idaservas. Ta taipas kohe, mida nad seal tegid. Seal lamas see naine.
Annika värises. Ta ei tohi nüüd asja kihva keerata, see oli tema esimene tõeline vihje kogu suve jooksul.
Berit ja Bertil Strand jõudsid tema selja taha ja samal hetkel nägi ta, kuidas üks mees avas Kronobergsgatani-poolse värava. Mehel oli käes mingi hall riie. Annika võpatas. Nad polegi veel laipa kinni katnud!
„Kiiremini nüüd,” hüüdis ta üle õla. „Võib-olla jõuame siit ülevalt ühe pildi teha.”
Üks politseinik ilmus nende ette künkaharjale. Ta rullis lahti sinivalgest kilest piiramislinti. Annika sööstis alla tara poole ja kuulis, kuidas Bertil Strand tema taga sörkis. Piltnik kasutas viimaseid tarani jäävaid meetreid seljakoti pahupidi pööramiseks ja õngitses sealt välja teleobjektiiviga Canoni. Hall katteriie oli vaid kolme meetri kaugusel, kui Bertil Strand sai filmilindile rea pilte roheluse keskelt. Seejärel nihkus ta pool meetrit edasi ja tegi teist sama palju välguga võtteid. Kilerulliga politseinik hüüdis midagi, tara sees olevad mehed märkasid neid samuti.
„Vedas,” ütles Bertil Strand. „Tarvilikud pildid on käes.”
„Teie
