Ta heitis pilgu üle õla ja nägi, et teised lehemehed jälgisid teda. Otsekohe astus ta naisele lähemale.
„Seal lamab üks surnud naine,” ütles ta vaikselt ja osutas surnuaia poole. Naine muutus kahvatuks.
„See veel puudus,” ütles ta.
„Kas elate siin lähedal?” küsis Annika.
„Jah, kohe ümber nurga. Me käisime all Rålises, aga seal oli nii palju rahvast, et polnud, kuhu mahagi istuda, nii et tulime siia. Kas ta lamab praegu seal?”
Naine sirutas kaela ja vaatas uurivalt pärnade vahele. Annika noogutas.
„Issand, kui õudne!” hüüatas naine ja vaatas pärani silmi Annikale otsa.
„Käite siin tihti?” küsis Annika.
„Jaa, iga päev. Nöpsik käib üleval mängupargis lasteaias.”
Mamma ei suutnud surnuaialt pilku pöörata. Annika silmitses teda mõne hetke.
„Ega te öösel või hommikul midagi erilist kuulma juhtunud? Mingeid hüüdeid pargi poolt või muud sellist?” tundis ta huvi.
Naine lükkas alahuule ettepoole, mõtles ja raputas pead.
„Siinne kant on üsna kärarikas,” ütles ta. „Esimesel aastal ärkasin iga kord, kui pritsiauto välja sõitis, aga enam mitte. Siis on ju meil need Sankt Eriksgatani joodikud, ma ei mõtle neid varjupaika minejaid, need kustuvad juba tükk aega enne öö tulekut, vaid neid harilikke kisakõrisid. Aga kõige hullem on õigupoolest McDonald’si ventilaator. See töötab ööpäev läbi ja võib täitsa hulluks ajada. Kuidas ta suri?”
„Pole veel teada,” ütles Annika. „Polnud siis kuulda mingeid karjeid, appihüüdeid ega muud sellist?”
„Muidugi oli, reede öösiti karjutakse ja röögitakse siin pidevalt. Siin, kullake, siin on su …”
Laps oli pillanud lutipudeli ja virisema hakanud, ema pani selle talle jälle suhu. Siis osutas ta peaga Bertil Strandi ja teiste suunas.
„Kas need on hüäänid?”
„Mh-mh. See Daimi tuutuga on minu fotograaf. Minu nimi on Annika Bengtzon ja ma olen Õhtulehest.”
Ta sirutas tervituseks käe. Oma varasemast põlglikkusest hoolimata tundus naine olevat meelitatud.
„Oh sa tont,” ütles ta. „Daniella Hermansson, väga meeldiv. Kirjutate sellest siin?”
„Mina või keegi teine ajalehest. Kas tohib, ma panen üht-teist kirja?”
„Muidugi, olge lahke.”
„Tohin ma teid tsiteerida?”
„Mu nimi kirjutatakse kahe ll-i ja kahe s-ga, nii nagu kuulete.”
„Te ütlete, et teil on siin kandis üsna kärarikas?”
Daniella Hermansson tõusis kikivarvule ja püüdis Annika plokki kiigata.
„Jaa,” ütles ta. „Hirmus lärmakas, eriti nädalalõppudel.”
„Seega siis, kui keegi hüüaks appi, ei reageeriks sellele keegi?”
Daniella Hermanssoni alahuul lükkus jälle ette ja ta raputas pead.
„Eks see sõltu natuke ka sellest, mis kell see juhtub,” ütles ta. „Kella nelja, poole viie paiku hakkab vaikseks jääma. Siis on ainult see ventilaatorimürin. Mina magan nimelt lahtise aknaga aasta läbi, see mõjub hästi näonahale. Aga ma ei kuulnud mitte midagi …”
„Kas teie aknad on hoovi või tänava poole?”
„Mõlemale poole. Me elame kahetoalises, teisel korrusel maja parempoolses otsas. Magamistuba on hoovi poole.”
„Ja te käite siin iga päev?”
„Jah, ma olen veel Nöpsikuga lapsepuhkusel, kõik vanematerühma mammad saavad hommikupooliti mängupargis kokku. Mis nüüd, kullake …”
Nöpsik oli punase joogi ära imenud ja kisama pistnud. Ema kummardus poja kohale, torkas vilunud liigutusega keskmise sõrme mähkmesse ja nuusutas siis seda.
„Oh aeg,” ütles ta. „Me peame tuppa minna. Vahetame mähkmed ja siis tudile, eks ju, Nöpsik?”
Laps jäi vait, sest oli leidnud mütsipaela, mida lutsida.
„Tohime ehk teist ühe pildi teha?” küsis Annika ruttu.
Daniella Hermansson ajas silmad pärani.
„Minust? Aga ma pole eriti …”
Ta hakkas naerma ja silus käega juukseid. Annika vaatas talle üksisilmi otsa.
„See hauakivide vahel lamav naine on tõenäoliselt tapetud,” ütles ta. „Seepärast on tähtis kirjeldada seda linnaosa võimalikult täpselt. Ma ise elan Kungsholmstorgeti ääres.”
Daniella Hermanssoni silmad läksid veel suuremaks.
„Armas jumal, tapetud? Siin, meie kvartalis?”
„Pole teada, kus ta suri, aga ta leiti siit.”
„Aga see on ju nii rahulik kant,” ütles Daniella Hermansson, kummardus ja võttis Nöpsiku sülle. Lapsel kukkus mütsipael suust ja ta pistis jälle röökima. Annika võttis kotirihmast kõvasti kinni ja kiirustas Bertil Strandi juurde.
„Oodake siin,” ütles ta üle õla Daniellale.
Piltnik oli ametis pabertuutu sisemuse limpsimisega, kui Annika tuli.
„Saad sa korraks tulla?” küsis ta vaikselt.
Bertil Strand pigistas paberi aeglaselt kokku ja viipas käega kõrvaloleva mehe suunas.
„Annika, see siin on Arne Påhlson, Konkurendi reporter. Olete kohtunud”
Annika lõi pilgu maha, sirutas käe ja pomises oma nime. Arne
Pahlsoni käsi oli kuum ja niiske.
„Said jäätisega valmis?” küsis Annika pahaselt.
Bertil Strandi päevitus süvenes varjundi võrra. Talle ei meeldinud suvereporteri käest märkusi saada. Vastuse asemel ta kummardus ja upitas seljakoti selga.
„Kuhu me läheme?”
Annika keeras ümber ja läks tagasi Daniella Hermanssoni juurde. Ta heitis pilgu üles kalmistu poole, erariides mehed olid ikka veel seal ja rääkisid omavahel. Nöpsik röökis endist viisi, aga ema ei teinud seda märkama. Ta värvis oma suud huulepulgaga, mis ilmselt oli pärit väikesest helerohelisest karbikesest, millel oli peegel kaane siseküljel.
„Mis tunne on, kui saad teada, et surnud naine lamab su magamistoa akna all?” küsis Annika ja kirjutas üles.
„Kohutav,” ütles Daniella Hermansson. „Mõelda, kui palju kordi me õhtuti sõbrannadega siitkaudu kõrtsist koju oleme tulnud.
