kummardus alla, et väikemees jälle sülle võtta, Annika tegi märkmeid ja tundis seljas judinat. See oli tõepoolest mõjuv. Sellest võiks ehk suure pealkirjagi saada, kui seda veidi lühendada.
„Tänan teid väga,” ütles ta kiiresti. „Vaadake, palun, Bertili poole! Kuidas Nöpsiku nimi on? Kui vana ta on? Kui vana te ise olete? Kuidas me teid iseloomustaksime? Lapsepuhkusel, okei. Ehk ei pruugiks nii rõõmsat nägu teha …”
Daniella Hermanssoni kätteharjutatud filmistaarinaeratus kustus, küllap oli ta seda kasutanud kõigil oma puhkuse- ja jõulupiltidel. Nüüd nägi ta välja hämmeldunud ja kohmetu. Bertil Strand plõksutas raginal, tiirutades naise ja lapse ümber just nagu ettevaatlike tantsusammudega.
„Kas ma võin teile hiljem helistada, kui midagi veel vaja on? Mis on teie telefoninumber? Uksekood? Lihtsalt igaks juhuks …”
Daniella Hermansson pani täiest kõrist röökiva poja kärusse ja läks piki politsei piirdelinti oma teed. Meelehärmiga nägi Annika, kuidas Arne Påhlson Konkurendist naise kinni pidas, kui too temast möödus. Õnneks pistis väikemees nii kõvasti karjuma, et naine ei saanud seisma jääda ega uut intervjuud anda. Annika hingas kergendatult.
„Sul pole tarvis mind mu töös õpetada,” ütles Bertil Strand.
„Väga hea,” ütles Annika. „Aga mis oleks saanud siis, kui laip sel ajal oleks ära viidud, kui sina meie konkurentidele jäätist ostmas käisid?”
Bertil Strand vaatas teda põlglikult.
„Objektil pole me konkurendid, vaid kolleegid.”
„Arvan, et see pole õige. Ajakirjandus ei võida sellest midagi, kui me karjas jahti peame. Igaüks peaks omaenda rida ajama.”
„Kellel sellest kasu on.”
„Lugejatel, ja usutavus suureneb.”
Bertil Strand heitis kaamerad selga.
„Küll on armas seda sinult kuulda. Mina olen ju selle lehe juures ainult viisteist aastat töötanud.”
Pagan võtaks, mõtles Annika, kui piltnik „kolleegide” juurde tagasi läks. Et ma ka kunagi ei mõista suud pidada!
Ühtäkki tundis ta peapööritust ja jõuetust. Pean midagi jooma, ja otsekohe, mõtles ta. Oma suureks rõõmuks nägi ta Beritit Hantverkargatani poolt tulemas.
„Kus sa käisid?” hõikas Annika ja hakkas talle vastu minema.
Berit oigas.
„Istusin autos ja helistasin. Lasksin välja otsida väljalõikeid selle vana mõrva kohta ja rääkisin paari politseiallikaga.”
Asjatult püüdis ta käega tuult lehvitades end jahutada.
„Kas midagi on toimunud?”
„Rääkisin ühega siit naabrusest, muud midagi.”
„Oled sa midagi juua saanud? Mulle tundub, et sa oled veidi kahvatu.”
Annika kuivatas otsaesiselt higi ja tundis ühtäkki, et nutt oli kohe tulemas.
„Ütlesin äsja Bertil Strandile sitasti,” ütles ta vaikselt. „Et pole õige kuriteopaigal konkurentidega semutseda.”
„Täpselt minu mõte. Aga ma tean, et Bertil Strand ei ole sellega nõus,” ütles Berit. „Temaga on vahel raske läbi saada, aga ta on väga hea fotograaf. Mine osta midagi juua. Ma jään valvesse.”
Tänulikult lahkus Annika Kronobergsgatanilt ja läks piki Drottningholmsvägenit allapoole. Ta seisis Fridhemsplanil ajalehekioski järjekorras, et osta pudel Ramlösat, kui nägi surnuautot Sankt Göransgatanilt vasakule üles Kronobergi pargi poole pööramas.
„Pagan võtaks,” vandus ta ja tormas otse liikluse keskele, nii et ühel taksol tuli pidur järsult põhja vajutada. Ta jooksis üle Sankt Eriksgatani ja tagasi pargi poole. Ta oli kindel, et minestab, enne kui üles jõuab.
Surnuauto oli seisma jäänud Sankt Göransgatani ülemises otsas, üks mees ja naine ronisid parajasti sellest välja.
„Miks sa nii hingetu oled?” imestas Berit.
„Auto, surnu,” hingeldas Annika. Ta võttis kätega põlvede ümbert kinni ja lõõtsutas, ettepoole kookus.
Berit ohkas.
„Surnuauto jääb siia tükiks ajaks. Laip ei kao mitte kuskile. Sul pole tarvis kogu aeg pabistada, me ei jää millestki ilma.”
Annika laskis koti kõnniteele ja tõusis püsti.
„Vabandust,” ütles ta.
Berit naeratas.
„Mine ja istu kuskile varju. Ma lähen ostan sulle juua.”
Annika lonkis varjulisse kohta. Ta tundis end täieliku tainapeana.
„Ma ei teadnud,” pomises ta. „Kust võisin ma teada.”
Ta istus kõnniteele ja toetas selja jälle vastu majaseina. Sillutis põletas läbi õhukese seeliku istmikku.
Surnuauto mees ja naine seisid tõkestatud alal sissepääsu kõrval ja ootasid. Kolm meest olid ikka veel raudaia taga, Annika oletas, et kaks neist olid kriminaalpolitsei tehnilised töötajad ja kolmas fotograaf. Nad liikusid ettevaatlikult, kummardusid, korjasid midagi üles, tõusid püsti. Vahemaa oli liiga suur, et Annika oleks võinud aru saada, mida nad õieti tegid. Kas kuriteopaikades on alati nii igav? mõtles ta.
Berit saabus mõne minuti pärast. Ta tõi kaasa suure jääkülma kokakoola.
„Võta. See sisaldab suhkrut ja mitmesuguseid soolasid. Sul on neid tarvis.”
Annika kruvis korgi ära ja jõi nii kiiresti, et süsihappegaas tõusis ninna. Ta läkastas ja pruuskas, nii et natuke kokat pritsis ta seelikule.
Berit istus tema kõrvale ja võttis kotist ka endale pudeli. „Mida seal sees õigupoolest tehakse?” küsis Annika.
„Nad säilitavad jälgi,” ütles Berit. „Neid on seal nii vähe kui võimalik ja nad liiguvad nii vähe kui võimalik. Sageli on seal vaid kaks tehnikut ja vahest ka mõni juurdlusülem vägivallarühmast.”
„Võib-olla see Havai särgiga oligi ülem?”
„Võimalik,” ütles Berit. „Kui sa hoolega vaatad, siis võid näha, et üks uurija hoiab kätt suu juures. Ta kõnnib väikese makiga ringi ja dikteerib lindile kõik, mida ta kuriteopaigas näeb. Ta võib näiteks kirjeldada, kuidas see laip täpselt lamab, kuidas paiknevad rõivastel kortsud ja muud sellist.”
„Sel naisel polnudki riideid seljas,” ütles Annika.
„Võib-olla vedelevad need kuskil seal ümbruses, see fikseeritakse samuti. Kui nad valmis jõuavad, viiakse laip Solnasse kohtumeditsiini.”
„Kas lahkamisele?”
Berit noogutas.
„Seejärel jäävad tehnikud siia ja
