peale tuleb see paljudele meelde. Too naine oli vägistatud ja kägistatud.”
Annika neelatas.
„Milline jube töö see õigupoolest on,” ütles ta.
„Jah, tõsi ta on,” ütles Berit. „Aga töö oleks väheke lihtsam, kui sul õnnestuks Lillepolitseinikuga jutule saada, enne kui ta siit ära sõidab.”
Ta osutas alla Sankt Göransgatani poole, kus Havai särgis mees oli parasjagu surnuaialt lahkumas. Mees läks auto poole, mis oli pargitud Kronobergsgatani nurgale. Annika hüppas püsti, haaras oma koti ja tormas mäest alla tänava poole. Ta nägi, kuidas Konkurendi reporter katsus Havai särgiga jutule saada ja kuidas too tõrjuvalt käega rehmas.
Samal hetkel komistas Annika asfaldiserva taha ja pidi äärepealt kukkuma. Suutmata ennast valitseda, sööstis ta suurte sammudega järsust künkast alla Kronobergsgatani poole. Ilma et ta ise sinna midagi parata oleks saanud, lendas ta otsejoones Havai särgis politseinikule selga. Too kukkus omakorda auto kapotile.
„Kuradi kurat!” röögatas mees ja võttis Annika käsivarred oma raudsesse haardesse.
„Vabandust,” piiksatas Annika. „See oli kogemata. Ma pidin pikali kukkuma.”
„Mida kuradit sa siin teed? Oled sa ikka mõistuse juures?”
Mees oli endast väljas ja kohkunud.
„Andke andeks,” ütles Annika ja tundis, et tal on nutt kurgus. Pealegi tegi vasak pahkluu haiget.
Politseinik sai enesekontrolli tagasi ja laskis ta lahti. Ta silmitses Annikat mõne hetke uurivalt.
„Ole ettevaatlikum,” ütles ta, istus oma veinpunasesse pikap-Volvosse ja kihutas kummide vingudes minema.
„Neetud,” pomises Annika endamisi. Ta pilgutas tülikad pisarad silmist välja ja katsus vastu päikest silmi kissitades auto väljakutsenumbrit kindlaks teha. Talle tundus, et küljel oli number 1813. Igaks juhuks jättis ta meelde ka auto registrinumbri.
Ümber pööranud, märkas ta, et sissepääsu juures olev ajakirjanikesalk teda üksisilmi jälgis. Ta läks juuksejuurtest kaelani tulipunaseks. Ta kummardus kähku ja asus üles korjama kokkupõrkel kotist väljapudenenud varandust: A5-kirjaplokk, pakk nätsu, peaaegu tühi Pepsi Maxi plastpudel ja kolm rohelisse kilesse pakitud Libresse’i sidet. Pastakas oli kotti jäänud, ta õngitses selle välja ja kirjutas rutuga märkmikku nii auto registri- kui ka väljakutsenumbri.
Ajakirjanikud ja fotograafid pöörasid oma pilgud temalt ära ja lobisesid omavahel edasi. Annika märkas, et Bertil Strand korraldas parajasti mingit jäätiseostmist.
Annika viskas koti üle õla ja nihkus vähehaaval kolleegidele lähemale, tundus, et keegi ei pööranud talle tähelepanu. Peale ühe Konkurendi reporteri, keskealise mehe, kes kasutas oma kuriteoartiklite all pildiga allkirja, ei tundnud ta neist mitte kedagi. Seal oli üks noor naine makiga, millele oli kirjutatud „Radio Stockholm”, kaks piltnikku, kes esindasid omaenda fotoagentuure, Konkurendi piltnik ja veel kolm reporterit, keda ta ei osanud kuskile paigutada. Ühtegi telejaama polnud esindatud, riigitelevisiooni kohalikud uudised tegid suvel vaid viieminutilisi saateid, kohalikust kommertsjaamast tuli vaid jututubasid ja lühiuudiseid. Päevalehed kasutavad tõenäoliselt fotoagentuuride pilte ja sobitavad need kokku uudisteagentuuri tekstiga. Raadiouudised polnud samuti kohale tulnud ega tule ka, ta teadis, miks. Üks tema kolleegidest Katrineholms-Kurirenist, kes oli ühel suvel raadiouudistes asendajaks olnud, oli seda põlglikult selgitanud:
„Mõrvad ja muu säärase jätame tabloididele. Meie pole mingid raipesööjad.”
Annika oli juba siis aru saanud, et see ütlus iseloomustas rohkem kolleegi kui raadiouudiseid, aga vahel ta kahtles. Miks polnud ühe noore naise vägivaldselt lõpetatud elu väärt uudistes kajastamist? Ta ei saanud sellest aru.
Ülejäänud inimesed, kes piirdelintide ümber sagisid, olid uudishimulikud möödakäijad.
Ta jalutas aeglaselt inimsalgast mööda. Politseinikud, nii kriminaaluurijad kui ka tehniline personal, toimetasid seespool aeda. Kiirabi ega surnuautot polnud veel näha olnud. Ta vaatas kella. Seitseteist minutit üks läbi. Oli möödunud kakskümmend viis minutit sellest, kui ta „Külmavärinatest” vihje oli saanud. Ta ei teadnud õieti, mida peale hakata. Politseinikega juttu teha polnud erilist mõtet, nood oleksid tõenäoliselt vaid marru läinud. Ta mõistis, et nad ei teadnud veel kuigi palju, ei seda, kes too naine oli, kuidas ta oli surmatud, ega ka seda, kes seda oli teinud.
Ta seadis sammud Drottningholmsvägeni suunas. Kronobergsgatani läänepoolsete majade kõrvale oli moodustunud tordikujuline vari, ta läks sinna ja nõjatus vastu majaseina. See oli krobeline, hall ja kuum. Siin oli temperatuur mõne kraadi võrra madalam kui päikeselõõsas, ent õhk põletas siiski kurku. Tal oli kohutav janu ja ta õngitses kotist pepsipudeli. Kork oli läbi lasknud ja pudeli väliskülg kleepus, silt jäi sõrmede külge kinni. Pagana kuumus!
Ta jõi sooja liisunud vedeliku ära ja peitis pudeli majaukse kõrvale kahe vanapaberipaki vahele.
Piirdelindi juures seisnud ajakirjanikud olid nüüd siirdunud üle tänava. Küllap nad ootasid Bertil Strandi jäätisesaadetist. Millegipärast ajas see olukord Annikal südame pahaks. Mõnekümne meetri kaugusel pirisesid laiba kohal veel kärbsed, aga ajakirjanikud ootasid innukalt mõnusat jäätisepausi.
Ta laskis pilgul üle pargi rännata. Seal oli järske rohtukasvanud nõlvu ja hulgaliselt jämedaid lehtpuid. Siin varjus seistes suutis ta eristada pärna, pööki, jalakat, saart ja kaske. Mõned puud olid määratu suured, teised alles istutatud. Haudade vahel kasvas hiiglaslikke puid, enamasti pärnasid.
Varsti pean kuskilt joogipoolist juurde saama, mõtles ta.
Ta istus kõnniteele ja kallutas pea kuklasse. Varsti peaks midagi juhtuma. Ta ei saa ju siia istuma jääda.
Ta kiikas ajakirjanikeparve poole, see oli hakanud kahanema. „Radio Stockholmi” tüdruk oli kadunud, aga Bertil Strand oli jäätistega tagasi. Berit Hamrini polnud kuskil näha, Annika imestas, kuhu ta kadus.
Ootan veel viis minutit, mõtles ta. Siis lähen ostan juua ja hakkan ümberkaudseid elanikke küsitlema.
Ta üritas oma peas Stockholmi kaarti joonistada ja sellele oma praegust asukohta paigutada. See siin oli Stockholmi süda, kivilinn kunagiste linnaväravate vahel. Ta vaatas pritsimajast mööda, lõuna poole. Seal oli Hantverkargatan, tema kodutänav. Õigupoolest elas ta siit mitte rohkem kui kümne kvartali kaugusel, lammutamisele kuuluva kinnistu hoovimajas Kungsholmstorgeti ääres. Sellest hoolimata polnud ta kunagi varem siia sattunud. Tema all oli Fridhemsplani metroojaam. Hea tahtmise korral võis ta tunda, kuidas rongid otse tema all mürisesid, levitades võnkeid läbi betooni ja asfaldi. Otse ees võis ta näha suurt ümmargust tunnelite ventilatsiooniava, pissuaari ja pargipinki. Võib-olla sellel pingil, põletava päikese käes, oligi istunud see narkouimas mehike koos oma pissihädas semuga ja siit „Külmavärinatesse” helistanud. Miks siis sel juhul see sõbramees pissuaari ei läinud, imestas Annika. Ta mõtiskles selle üle mõnda aega ja oli lõpuks sunnitud käimla juurde minema ning sinna sisse vaatama. Kui ta ukse lahti tegi, sai ta aru, miks. Lehk selle plekkpurgi sees oli täiesti väljakannatamatu. Ta taganes paar sammu ja sulges ukse.
Mänguväljaku poolt tuli naine lapsevankriga. Vankris istuv laps hoidis käes punase vedelikuga täidetud lutipudelit. Ema vaatas imestusega kõnniteed ääristavat kilelinti.
„Mis siin on juhtunud?” hüüdis ta.
Annika
