Kas see muudaks midagi?
Isegi pärast kõiki neid aastaid näen ma sellest kohutavast ööst veel õudusunenägusid ja ärkan iga kord üleni külma higiga kaetult. Mu kallim oli tol õhtul helistanud, öeldes, et hakkab ülikooli laborist tulema ja peagi näeme. Kodutee polnud kuigi pikk, kuid kahe tunni pärast polnud ta ikka veel saabunud. Olin ärevusest segane. Mäletan, et kussutasin oma beebist tütart, sosistades talle: „Issi tuleb varsti koju, kullake.” Mitte et Jasmine oleks aru saanud. Ta oli tollal ainult kahekuune. Ja see oli nagunii vale. Dan ei tulnud kunagi koju ja ma ei näinud teda enam iial.
Arvasin, et hirmust, mida ma tol õhtul tundsin, ei saa miski hullem olla, kõik need tunnid, täis ootamist, juurdlemist, mis mu kalli Daniga juhtuda võis.
Aga ma eksisin, sest seekord on palju hullem. Seekord on hirm nagu kõva pall, mis mu rinnas, mu peas, mu sisikonnas valusalt põrkleb.
Politseinik tahab üksikasju, muidugi. Ta tahab teada, miks ma nii mures olen. Lapsed on ju koos oma isaga, nii et siin pole kindlasti millegi pärast muretseda. Kas ma ta mobiilile helistada olen proovinud? Ma ei arva, et peaksin sellele küsimusele vastama.
Robert läks ära kell kuus. Ütles, et tahab viia lapsed välja pitsat sööma. Oleksin nendega ühes läinud, aga ta nõudis visalt, et tahab nendega omavahel rohkem aega veeta. Jumal küll, mul on paha seda tunnistada, aga mul oli hea meel. Arvestades seda, mida ma tema vastu tunnen, mõtlesin, et see oleks hea ettevalmistus ajaks, mil me enam koos ei ole. Seega lasin neil minna.
Esimesel tunnil oli kõik korras. Ma ei oodanud neid veel tagasi ja leidsin endale küllalt tegevust. Teadsin, et Robert ise pitsat ei söö; ta tahab pigem minuga kahekesi õhtustada, kui lapsed juba voodis on. Niisiis hakkasin valmistama lihahautist paprikaga, ühte tema lemmikrooga, nagu tänutäheks selle eest, et ta lapsed välja viis.Kui olin ära teinud kõik, mida vähegi oskasin, läksin tagasi elutuppa, aga see tundus nii tühi. Ma ei ole kodus kunagi üksi, vähemalt üks laps on ikka kohal, kui nad just voodis pole. Jasmine on päeval mõistagi koolis, aga Freddie on ainult kahene, nii et tema on kogu päeva minuga, ja Billy on lasteaias, kuid ainult hommikupoolikuti.
Tundus, nagu oleks majast õhk välja imetud, jättes järele külma, vaikiva tühjuse. Elutuba värske, rahulolematu pilguga vaadates taipasin äkki, millise steriilse paiga ma olen sellest kujundanud. Me oleme viinud neutraalse värviskaala tähenduse täiesti uuele tasandile, toas pole ainsatki värvilaiku ega isiklikku eset – ei ühtki fotot lastest ega juhusliku tuju ajel ostetud pudipadi. Ükski maal pole valitud selle põhjal, milliseid emotsioone see äratab, vaid kuna selle puhas neutraalsus sulandub sujuvalt ohutu ümbrusega. Iga ornament on valitud selle suuruse järgi, et luua täiuslik tasakaal. Ja muidugi ei meeldi Robertile, et selles toas oleks mänguasju.
Kes siin küll elab?
See võiks olla ükskõik kes. Võib-olla oli niisugune dekoor selle vältimatu tagajärg, et Robert elas liiga pikalt minu korteris, kus oranžid seinad ja smaragdrohelised kardinad tundusid õnnelikult külg külje kõrval elutsevat. Aga need värvid kiirgasid rõõmu. Mida ütleb vaatajale see tuba?
Mitte midagi.
Olen vastanud konstaabli esitatud küsimustele. Me oleme jõudnud otsusele, et Robert ei viinud lapsi pärast sööki oma peret või sõpru külastama. Ei Robertil ega minul ole mingit peret. Minu vanemad surid aastaid tagasi, kui Jaz alles tita oli, ja Robert pole oma isa kunagi näinud. Ta ema suri, kui Robert oli laps, ja meil kummalgi pole vendi-õdesid. Need on külmad ja kalgid faktid, mitte meie valikud.
Aga kuidas saaksin selgitada, et mulle ei tule pähe ühtki sõpra, keda ta võinuks koos lastega vaatama minna? Kuidas me ometi nii eraklikuks muutusime? Nii üksikuteks?
Ma tean küll, miks. Robert tahab mind endale. Mind ei saa jagada.
Oleksin pidanud aru saama, et midagi on korrast ära, kui ta tahtis lapsed ilma minuta välja viia. Ta ei teinud seda tavaliselt kunagi. Kui ma ainult oleksin kuulanud, päriselt kuulanud, mida ta ütles, oleksin suutnud selle kõik peatada, enne kui oli liiga hilja.
„Olivia,” oli ta öelnud, „selles pole midagi imelikku, et isa viib oma lapsed välja pitsat sööma, on ju nii? Lõppude lõpuks saavad mõned isad oma lapsi näha ainult nendega omavahel olles.”
Kas Robert püüdis mulle midagi öelda? Kas ta oli taibanud, mida ma tema vastu tunnen? Kui see oleks olnud keegi teine, mitte Robert, oleksin arvanud, et võib-olla – lihtsalt võib-olla – on ta leppinud mõttega, et võin ta maha jätta, ja püüab nüüd tõestada, et saab ka ise hakkama. Aga see ei ole keegi teine. See on Robert, ja temaga pole miski lihtne.
Olen mõttes läbi võtnud kõikvõimalikud stsenaariumid selgitamaks välja, kus nad võivad olla, ja igaüks neist täidab mind peluga. Ma ei tea, mis on hullem: kujutluspilt mu lapsukestest kusagil vigastatult lamamas või mu teine hirm. See, mida ma sõnadesse panna ei tihka.
2
Nüüd on kell juba üksteist saanud. Viis tundi on möödas sellest, kui ma hoidsin Freddie sooja keha käte vahel ja hingasin sisse tema magusat lõhna. Ma ei talu mõtet, et ta on kusagil võõras kohas segaduses. Ja Billy. Ta vajab oma und. Ta muutub väsinuna pahuraks. Ja mu armas Jasmine tahab nüüd juba kindlasti kodus emme juures olla; talle ei meeldi, kui ma ära olen, ja ta mõtleb seitsmeaastase kohta kaugelt liiga palju.
Kui Robert nad ainult turvaliselt tagasi tooks, jätaksin kõik oma tobedad lahkumismõtted sinnapaika. Õpiksin elama pideva kontrolli all, kui vaid mu lastega kõik korras oleks.
Too nad koju, Robert!
Politsei on maja läbi otsinud, täpselt nagu eelmisel korral, kui ma Dani kaotasin, justkui võiksin ma oma lapsi kusagil peita. Nüüd on nad väljas, koputavad ustele ja äratavad naabreid. Mida nood näinud on? Mida nad teavad?
Saabub veel politseinikke. Seekord detektiivid.
„Proua Brookes?” Hääl katkestab mu mõttelõnga. Vaatan üles, ühe naise lahketesse silmadesse, kes ei tundu minust palju vanem olevat, kuid tõenäoliselt siiski on, sest kõik kõnetavad teda lugupidavalt „ma’am”.
„Kas ma tohin teid Oliviaks kutsuda? Minu nimi on Philippa. Ma kardan, et oleme nüüd kõik kohalikud pitsarestoranid läbi helistanud ja keegi ei mäleta, et oleks teie abikaasat ja lapsi näinud.”
„Võib-olla muutsid nad meelt ja läksid hoopis hamburgerit sööma? Nad võisid seda vabalt teha, võisid ju?” Haaran õlekõrrest, ja me mõlemad teame seda.
„Miks te nendega kaasa ei läinud, Olivia?”
Kuidas ma sellele vastama peaksin? Ma ei tea. Ta pole seda kunagi varem teinud. Tunnen, et pean midagi kokku luuletama, kuigi mul pole aimu, miks.
„Robert arvas, et ma näen väsinud välja ja mulle kulub ära pisut puhkust. Ta püüdis aidata.”
„Kas teil on pingeline töö? Kas olite sellepärast väsinud? Või viisid lapsed teid pisut endast välja?”
Kas ta arvab, et ma olen oma lastele haiget teinud?
„Nad on head lapsed – tõesõna, väga head. Ja ma ei käi tööl. Laste ja Roberti eest hoolitsemisega on küllalt tegemist.”
Ma pole õigupoolest kunagi tööl käinud, välja arvatud mõni kuu enne Jasmine’i sündimist. Selleks ajaks, kui mu emapuhkus läbi sai, oli Robert mu kätt palunud ja ta ei tahtnud, et ma kusagil töötaksin. Ta tahtis mind koju, enda eest hoolitsema,
