hakata. Lõpetage see mõttetute küsimuste esitamine. Leidke mu lapsed üles!
„Mul on kahju, Olivia, aga ma pean teid paluma, et läheksite koos ühe mu ohvitseriga ülakorrusele. Me tahame, et vaatate järele, kas midagi lastele kuuluvat on puudu. Riided, lemmiklelud, raamatud. Sedalaadi asjad, teate küll.”
Mida? Põrnitsen teda hetke sõnatult. Miks peaks midagi puudu olema?
Tõukan end diivanilt üles, tunne nagu endast kolm korda vanemal naisel, kui tudisevad jäsemed jaksavad vaevu mu raskust kanda. Ma ei tea, mida nad silmas peavad, kuid see on naeruväärne. Miks peaks midagi puudu olema? Mõte keerleb mu peas nagu serpentiin.
Üks detektiiv tuleb minu järel trepist üles; ta tundub tuttavlik, kuigi ma ei suuda taibata, miks. Mitte et sel tähtsust oleks. Otsustan alustada Jasmine’i toast, mille tean olevat nii korras, et lihtne on näha, kas kõik on seal, kus olema peab.
Lähen üle toa voodi juurde ja kergitan päevatekki, oodates, et näen Lottiet – Jazi kaltsunukku – padjal lebamas. Nukku ei ole. Tõmban ka suleteki voodilt. Kus on Lottie? Isegi nüüd, seitsmeaastasena, armastab Jaz teda enda kõrval voodis hoida, kuid praegu pole nukust jälgegi. Vaatan ahastuses politseinikule otsa, kuid tema vaatab vaid vastu ega kosta midagi.
Sammun aeglaselt riidekapi juurde. Ma peaaegu ei taha seda lahti teha. Aga mees jälgib mind endiselt. Tõmban tasakesi käepidemest, nagu võiks tegevuse aeglustamine tulemust muuta. Jasmine’i roosa seljakott ei ole oma kohal riiulil. Äkki muutun ma metsikuks, paisates riidepuid edasi-tagasi, rebides sahtleid lahti.
„Eiiii!” ulun ma, venitades ühe silbi kahekümneks. Kus mu tütre riided on? Kuulen sammude põntsumist trepist üles ja Philippa ilmub uksele. Ta tuleb minu juurde ja paneb käe mu käsivarrele. Tal pole vaja midagi küsida – ta näeb mu näost, mis juhtunud on. Olen püüdnud seda endale mitte tunnistada, kuid nüüd tuleb mul tõele silma vaadata.
Ta on mu lapsed ära viinud.
3
Tom Douglas tõusis vaevatuna oma töölaua tagant ja ringutas käsi. Sellest ajast saati, kui tema boss, kriminaaljälituse ülemkomissar James Sinclair tervislikel põhjustel varakult pensionile läks, polnud töö Londoni politseis enam see mis varem. Uus ülemus polnud laita mees, kuid ta oli Tomi maitse jaoks liialt numbrites kinni. Ja asi polnud üksnes selles, et ta raudse malakaga eelarvet kontrollis. See oligi tema töö. Ent Tomile tundus, nagu tahaks uus ülemkomissar numbrites kaevates ka kuritegusid lahendada, nagu püüaks ta eelnevalt määratletud kriteeriumite põhjal rakendada mingit maagilist valemit.
Algul oli Tom pealinna politseis Met’is1 tööle hakanud selleks, et oma tütrele Lucyle lähemal olla. Ta eksabikaasa Kate oli pärast nende lahutust asjad kokku pakkinud ja Londonisse kolinud, ja Tom järgnes talle. See oli mitmel moel olnud tema unistuste töö, kuid praeguseks polnud ta Londoni-elus alles jäänud kuigi palju meeldivat. Kui Kate’i uus suhe koost lagunes, viis ta Lucy tagasi Loode-Inglismaale, nii et praegu ei hoidnud miski Tomi pealinnas kinni ja ta igatses jälle Lucy järele.
Ta haaras tooli seljatoelt oma nahkjaki ja laualt võtmekimbu. Nii hilisel ajal polnud kontorisse enam kedagi jäänud, ja kuigi ta hingetu korter polnud just kutsuv, vajas ta pisut und. Ja veidi toitu; vähemalt kokkamisest suutis ta endiselt rõõmu tunda. Ta hakkas aru pidama, mida hiliseks õhtueineks valmistada.
Kui Tom laualambi kustutas, hakkas telefon helisema. Ta põrnitses ühe otsustusvõimetu hetke telefonitoru, kuigi juba teadis, et tõstab selle kohe kõrva äärde – ta polnud kunagi suutnud helisevale telefonile vastu panna.
„Kriminaaljälituse komissar Douglas.”
„Tom, mul on hea meel, et su kätte sain. Philippa Stanley siin. Mulle kuluks veidi infot ära, kui sul hetk aega on.”
Niipea kui naine oli oma nime öelnud, teadis Tom, et ees ootab pikk vestlus, seega tõmbas ta tooli uuesti laua alt välja ja istus, visates jaki ja võtmed tagasi lauale. Philippa oli vahetult enne Manchesteri üleminekut olnud tema meeskonnas inspektor ja praeguseks oli naine ametiredelil juba sedavõrd tõusnud, et tema positsioon vastas Tomi omale. Teda polnud võimalik peatada. Ta põrutas kahtlemata tippu välja.
„Hei, Philippa. Tore sinust kuulda. Mis ma sinu heaks teha saan?” küsis ta.
„Mul on vaja sind ühe vana juhtumi kohta pinnida – seitsme aasta vanuse. Mäletan, et tookord pidi konstaabel Ryan Tippetts su koju viskama ja talle tuli tee peal korraldus minna ja tegelda ühe naisega, nimeks Olivia Hunt, kes oli teatanud oma elukaaslase kadumisest.”
Tom teadis, et Philippaga polnud võimalik sõbralikku lobisemisse laskuda – naisel oli peas üksnes töö. Ta suutis naise selgelt silme ette manada. Ta kannab kindlasti oma vormirõivastuse sama versiooni nagu alati: valge triiksärk, paar ülemist nööpi tagasihoidlikult lahti, sirgelõikeline mereväesinine seelik ja elegantsed, kuid praktilised kontsakingad – mida tema ema oleks nimetanud „kohtuskäimise kingadeks”. Tema tumedad lühikesed säravläikivad juuksed on kõrva taha lükatud, meiki esindab ainult vaevuaimatav huulepulk. Ta nägi alati välja täiuslikult nett ja naiselik, kuid kogu võimalik seksapiil oli maetud käskiva hoiaku alla.
„Huvitaval kombel ma mäletan seda, jaa. Olin ta nime unustanud, aga kui ta on see, kes arvan, siis oli tal tookord väike laps, kes ei lakanud nutmast, ja naine oli täis otsustavust, et tema elukaaslasega on midagi juhtunud. Kui Ryan teada sai, et kadunuks jäänud mees oli moslem, käitus ta nii, nagu selgitaks see asjaolu kõike. Tema arvas, et kindla peale leiame tolle kuti kusagilt põiktänavalt läbipekstuna – kuid muidugi ei leidnud. Tegin talle sellise suhtumise eest kõva peapesu ja palusid tüdruku käest vabandust. Mida sul vaja teada on?”
„Mulle meeldiks kuulda, mis mulje sul temast jäi – tüdrukust,” vastas Philippa.
„Miks? Mis lahti on?” küsis Tom. Juhtunust oli kaua aega möödas ja kõik üksikasjad olid toimikutes kirjas, kuid Philippa poleks niisama heast peast helistama hakanud.
„Küll ma hiljem räägin – ma ei taha su hinnangut mõjutada. Räägi mulle, mida sa temast mäletad, ja siis ma selgitan, miks ma seda teada tahan. Proovisin sellest muide ka Ryaniga rääkida. Ta on praegu piirkonnakonstaabel, kuigi jumal ise teab, kes selle hämmastava otsuse tegi. Tal on oma tunnustamata oivalisusest üpris täispuhutud arusaam, ja ometi on ta seejuures täpselt sama kasutu, nagu on alati olnud. Mõtlesin, et sinult õnnestub mul suurema tõenäosusega midagi mõistlikku kuulda.”
Tom ei saanud aru, kas kuuldu oli Philippalt mokaotsast tulnud kiitus või mitte, kuid otsustas selle tähelepanuta jätta, sest too juhtum polnud nende killast, mille võiks kiiresti unustada. Mitte niivõrd konkreetse öö pärast, vaid selle tõttu, mis juhtus hiljem.
„Nagu ma ütlesin, esimene kord, kui temaga kohtusin, oli ta helistanud sellepärast, et tema elukaaslane – minu meelest iraanlane – polnud koju tulnud. Aeg polnud siiski veel kuigi hiline, nii et arvasime, et ehk on mees kusagile pubisse toppama jäänud ja ilmub varahommikul välja, kõrvad lontis ja andekspaluv nägu peas. Aga too mees pidas, nagu selgus, oma usu karskusnõudest üsna karmilt kinni, seega tüdruk teadis, et nii see olla ei saanud. Registreerisime ta kadumise, aga kui veidi kaevanud olime, leidsime, et tema krediitkaardiga olid tehtud mõned tehingud. Ta oli ostnud rongipileti Manchesterist Londonisse ja hiljem samal ööl broneerinud lennupileti Austraaliasse. Ta saatis tüdrukule ka tekstisõnumi, minu meelest öeldes, et tal on kahju. See oli edastatud kusagilt Heathrow’ lähedalt. Sa saad selle üle kontrollida. Mulle justkui meenub, et ta ei jõudnud broneeritud lennule – aga oli ostnud ümbervahetatava pileti, seega võis ta minna ükskõik millise
Londoni politseiteenistus (
