et see neist paari teeb. Ega arvata, et kui see üks kord juhtus, siis juhtub veel.
Tom ohkas sügavalt. Ta ei suutnud elada, teadmata, kas ta on suhtes või mitte, ja alati naise reegleid järgida. Naine ei püüdnud teda ümber sõrme mässida, aga Tom teadis, et kui nad ükskord voodisse jõuavad, on ta kadunud. Kõiges, mis Leosse puutus, suutis ta püsida üksnes terve mõistuse piirimail, ja naisele nii lähedal olemine lükkaks ta üle serva.
„Söör!” Selja tagant kostev hõige äratas ta mõtisklusest. Ta keeras ringi ja nägi, et kogu meeskond tõstab tema poole toostiks klaase. Ta haaras baariletilt õllekapa ja saluteeris vastu. „Terviseks!” karjusid nad unisoonis. See tekitas hea tunde. Mis oleks, kui ta jätaks Leost mõtlemise ega astukski täna õhtul naise poolt läbi? Ta ei tahtnud mängida mingeid mänge – see polnud tema stiil. Ent kui ta naisele helistaks teatamaks, et on meestega väljas tähistamas, poleks tollel sellest midagi. „Sa poleks pruukinud helistada. Kui sa poleks kohale ilmunud, oleksin ma arvanud, et küllap on sul tegemist,” ütleks ta, vaid selleks, et anda mehele teada: kummalgi poolel pole mingeid kohustusi. Neetud naine!
Telefon hakkas taskus vibreerima. Kui rääkida neetud naistest, siis seal oli veel üks – tema ülemus, kriminaaljälituse jaoskonna ülem Philippa Stanley. Naine oli vahepealsetel aastatel muutunud tema juures töötatud ajaga võrreldes veel tõsisemaks ja karmimaks, võimukuseni välja, ja saanud ühe ametikõrgenduse teise järel. Tomile meeldis mõelda, et praegu helistab naine selleks, et neid hästi tehtud töö puhul õnnitleda, kuid see polnud tõenäoline. Naine võis seda teha ametlikult, kuid mitte kunagi talle sel eesmärgil pubisse helistada.
Telefoni kõrva juurde tõstes teadis ta, et ei kuule selles melus naise jutust sõnakestki.
„Oota hetk, Philippa, ma pean välja minema. Siin on pisut lärmakas.”
Tom asetas õllekapa tagasi letile. Ta polnud kuigi suur õllesõber, nii et kaotus polnud märkimisväärne, kuid ta ei arvanud, et klaasi punaveini tellimine tema tõsiseltvõetavust meeste silmis tõstaks. Surudes end läbi meestesummast, kes trügisid leti poole oma tasuta jooke kätte saama, jõudis Tom lõpuks välja tänavale.
„Vabandust, Philippa. Meil käib siin väike tähistamine ja ma poleks sind sees kuulnud.”
„Kas sa praegu kuuled mind?” küsis naine märkust tähistamise kohta eirates.
„Jah – valjult ja selgelt. Millega ma saan kasulik olla?”
„Ma mõtlesin, et sul oleks hea teada, et meile tuli kõne ühe kadunuks jäämise asjus. Saatsime kellegi riskihinnangut koostama, aga üks boonus niisuguse valveseersandi omamises, kes näeb välja, nagu peaks ta pigem topisena nurgas seisma, on see, et ta mälu on sama pikk kui minu käsivars. Nii et tal läks kõik puntrasse veel enne, kui asi üldse süsteemi registreeriti.” Philippa jäi vait ja Tom ootas, teades, et naine pole lõpetanud. „Kas sul on meeles, et ma helistasin sulle paar aastat tagasi Londonisse ühe tüdruku asjus, ammune juhtum – tüdruku iraanlasest kallim kadus ja siis said ka ta vanemad surma?”
„On küll, jah. Abikaasa oli ta lapsed kusagile ära viinud ega tulnud koju. Oli vist nii? Mulle justkui meenub, et teatasid mulle hiljem e-kirjaga, kuidas kõik ilmusid lõpuks välja, elus ja terved. Mis siis nüüd lahti on?” küsis Tom, teades, et naine poleks talle vana juhtumi pärast niisama heast peast helistama hakanud.
„Nüüd jõudis mees tööreisilt koju ja väidab, et naine on kadunud. Olivia, ta abikaasa. Ja lapsed samuti.”
Neetud lugu. Mis selle perekonnaga lahti on? Tom tõstis käe ja libistas sõrmed läbi lühikese juukseharjase.
„Ja kas seekord on lugu tõsine või jälle üks ressursside raiskamine, sest varem ju keegi tegelikult ei kadunud, kas pole? Me tormasime kõik ringi nagu napakad, leidmaks, et kõigel oli lõppeks ammendav seletus,” ütles Tom. „Võib tunduda, et selle Olivia elu pole muud kui kadumiste jada, aga mulle isiklikult näib see pigem suhtlusprobleemide jadana. Mida sina seekord asjast arvad? Ma eeldan, et sa ei pea seda järjekordseks tobedaks mänguks, muidu poleks sa helistanud. Sa tundud mures olevat.”
Ta kuulis teises otsas ohet. Juurdluse selles punktis ei olnud see asjaolu, mis kriminaaljälituse töötajaid harilikult häiriks, aga mees tajus selgelt, et teine on mures.
„Philippa?” küsis ta naiselt vastust oodates.
„Tolle konstaabli sõnul, kes asja uurima läks, on olukord äärmiselt veider. Naise auto on garaažis, käekott köögis. Kui ta lihtsalt tõusis ja lahkus, ei võtnud ta kaasa rahakotti, riideid ega ühtki laste asja. Keegi ei lähe ära tühjade kätega, nii et ma ei tea, mida sellest arvata. Meie mees – konstaabel Mitchell, kui ma ei eksi – on muidugi endiselt sündmuskohal. Tegi hariliku läbiotsimise, aga meil on vaja olukorra hindamiseks sinna kedagi pädevamat.”
„Kui kaua ta kadunud on olnud?”
„Abikaasa ei tea. Ta väidab end teadvat kindlalt, et naine oli täna mingil ajal seal, aga kui ta pärastlõunal koju jõudis, olid kõik läinud. Praegu on kell kümme õhtul ja ta helistas meile kaheksa paiku. Noorim poiss on ainult neljane ja ta ei usu, et naine last nii kaua väljas hoiaks. Aga naine ei oodanud meest koju enne homset, nii et see võib ka täiesti tähtsusetu lugu olla.”
„Aga sina nii ei arva.” See polnud küsimus. Tom kuulis seda naise toonist.
„Asi on milleski, mida naine ütles, kui mees – ta abikaasa – eelmisel korral lastega koju ei tulnud. Ma hakkasin sellega tegelema nonde eelmiste juhtumite tõttu ja rääkisin naisega isiklikult. Ta aina kordas ühte ja sama fraasi, üha uuesti: „Ta ei teeks seda. Ütle mulle, et ta ei teeks seda.””
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
