ei saa Robertit eemale tõugata, aga hüppan jälle püsti ja lähen seisan võltskamina ette, mida me kunagi ei kasuta. Mu varasem hirm ja paanika on klompunud raevupalliks. Keeran siuhti ringi ja põrnitsen talle otsa, vehkides ta näo poole ja tehes nimetissõrmega iga sõna rõhutamiseks torkamisliigutuse.
„Ma arvasin, et te olete kõik surnud!” Mu hääl murdub ja tuleb uuesti kuuldavale palju nõrgemana, kui mulle meeldiks. „Kuidas sa said, Robert? Kuidas sa said?”
Robert pöördub Philippa poolde ja etendab talle kogu õlakehitamise näitemängu – käsivarred välja pööratud, pihud ülespidi, nagu ütlemaks: „Kas sa näed, millega mul tuleb toime tulla?”
Pärast sellist minu kergluse demonstratsiooni ei kulu kuigi kaua aega, kui Philippa otsustab lahkuda. Sellal kui Robert ta mantli toob, räägib ta minuga vaikselt, mu kätt pigistades.
„Kui sa millegi pärast mures oled, Olivia, siis saad minuga ühendust võtta. Helista mulle, kui vaja on.” Ta ulatab mulle visiitkaardi, mille ma kiiresti taskusse surun, sest mu abikaasa tuleb tuppa tagasi. Ma tean, et kui ta kaarti näeb, võtab ta selle mult ära.
Robert juhatab Philippa välja ja kui ta elutuppa naaseb, on ta näol endaga rahulolev naeratus.
Olen alati arvanud, et mul on omajagu nutikust, kuid ilmselgelt mitte piisavalt. Robert on valitseja ja minu põgus vihapurse lahtub kiiresti, asemele tuleb hirm. Ma kardan omaenda abikaasat – seda, mida ta võib teha.
„Miks sa seda tegid, Robert?” küsin ma, kuigi olen vastuse juba ära arvanud. Võin kuulda oma hääle värinat, ja Robert teab, et paanikast tingitud adrenaliin on läinud – ning koos sellega ka mu raev.Mulonhirmjamanäenrahuldustunnettasilmis.
„Tegin mida? Ma lihtsalt viisin meie lapsed paariks päevaks ära. Ma ei tea, kuidas sa võisid unustada.” Ta katsetab hämmeldunud ilmet, kuid teab, et sellesse õnge ma ei lähe.
Pöördun temast ära. Ma ei suuda teda näha. Kui ma räägin, kostavad mu sõnad õige pisut valjemini kui sosin.
„Sa tead, et ma ei unustanud. Millestki niisugusest me üldse ei rääkinudki. Sa pidid nad viima paganama pitsat sööma.”
Vaatan teda peeglist ja näen, kuidas ta suunurgad karvavõrra kerkivad. Vägivald pole mulle loomuomane, aga kui mul olnuks relv, ma vannun, et oleksin ta sealsamas maha tapnud.
Ta sirutab käed mu õlgade suunas ja mina suudan suurivaevu hoiduda tema puudutuse peale võpatamast. Ta keerab mu enda poole ja vaatab mulle silma, nagu paneks see mind tema valesid uskuma.
„Ma ei kavatsenud kunagi nendega ainult pitsat sööma minna. Sa tead seda.” Robert kallutab pea küljele ja lihtsalt vaatab mind. „Ma tõesti ei tea, kas see ongi see, mida lahutatud naised tunnevad. Iga kord, kui ta lapsed oma isaga välja lähevad, pole tal aimugi, mida nad teevad või kuhu lähevad. Nad võivad olla ükskõik kus. Kujutle vaid.”
Nagu laps, tõstan ma käed ja katan kõrvad. Ma ei taha kuulda, mida ta ütleb. Ma tahan siit toast välja, aga ta seisab minu ja ukse vahel ja räägib ikka veel. Korrutab mulle ikka veel, kuidas mina olen ainus asi, mis talle elus korda läheb.
Ta tuleb minu poole ja sirutab käed, et haarata mu käsivartest ja need enda puusade juurde tõmmata. Ma ei püüagi vastu hakata. Ta seisab väga lähedal – nii lähedal, et võin näha kõiki poore ta näol.
Ta nõjatub ettepoole, et mulle kõrva sosistada, ja ma tunnen ta hingeõhku oma põsel kuumamas. „Kui sa mind maha jätad, Olivia …”
TEINE OSA
KAKS AASTAT HILJEM
7
Reede
Õhk lõi virvendama, kui Tom Douglas sisenes pubisse, kus tema tiimi liikmed ta viimatist edu tähistasid. Üksikuid hääli üldisest suminast eristada polnud võimalik, kuid mingil moel omandas lärm teistsuguse kõla, kui midagi tähistati. Hääled kerkisid kõrgemale, inimesed rääkisid kiiremini, üldist melu läbistasid naerupursked. See aga, tuleb mainida, oli tähistamiseks üks põrgulik öö.
Tom oli tagasi Manchesteris juba mitu kuud, pärast lühidat sabatlikku viibimist Cheshire’is, mis oli järgnenud tema erruminekule Met’ist; ja ta armastas oma uut tööd. Ta oli pärinud tubli meeskonna, ühe või kahe märkimisväärse erandiga, kellega tal tuli rinda pista. Ta ei saanud seda enam kaua edasi lükata, kuid seni olnuks igasuguse hõõrdumise põhjustamine olnud viga. Ajal, mil nad olid olnud üliolulise juhtumi lahendamisele nii lähedal. Ja tänane päev oli toonud teenitud tasu. Kaks aastat ränka rassimist – enamik enne seda, kui tema nende meestega ühines – oli lõpuks viinud välja vääramatu tõendusmaterjalini, mida nad olid sarivägistaja arreteerimiseks vajanud.
Küünarnukkidega teed tehes tõstis Tom käe, et tervitada siinseal oma meeskonna liikmeid, ja kallutas avatud pihku õhus edasi-tagasi rahvusvaheliseks märguandeks „Vajad joodavat?”. Mitu õllekappa tõusis tervituseks, joojate nimetissõrmed õieli, näidates, et järgmise laari vastu poleks neil midagi. Tom suundus leti juurde.
„Kas ma saan anda teile oma krediitkaardi, et neile arve avatuna hoida?” küsis ta.
Polnud saladus, et Tomil oli raha, kuigi enamikul inimestel polnud aimugi, et ta oli kõik selle pärinud oma vennalt. Mehed olid oma joogid ära teeninud ja Tomil oli hea meel, et tal oli võimalik kõigile mitu ringi välja teha. Nad olid teinud kõvasti tööd, ja lurjus, kes oli need tüdrukud noa ähvardusel alistanud ja seejärel politseile keskmist sõrme näidanud, kuna too ei suutnud leida vähimatki asitõendit, pidi nüüd pikaks ajaks kinni minema. Talle meeldis mõelda, et Manchester on nüüd ohutum paik. Ja nii see oligi – kuid ta polnud nii tobe, et arvata, nagu suudaks see üldist maailmakorraldust kuigivõrd mõjutada. Nii palju kuritegusid, ja alati veel rohkem tööd.
Ta otsustas tunnikeseks jääda ja siis mehed omapäi jätta. Enamik tiimist käitus tema juuresolekul suhteliselt vabalt, kuid nooremad ja madalama auastmega mehed – ninakas Ryan ehk välja arvatud – pelgasid teda pisut, ja neil on palju mõnusam aega veeta, kui ta läinud on.
Igal juhul pidas ta aru, kas võtta ehk ette hoopis visiit Leo juurde. Nende viimasest kohtumisest oli juba hulk aega möödas ja kumbki ei tundunud olevat valmis nende suhte ilmset ummikseisu lahendama – kui seda üldse sai suhteks nimetada. Tundus, nagu olnuks see ülesanne jäetud tema õlgadele, ja mitte esimest korda.
Leonora Harris. Tema elu rõõm ja valu. Nad olid tutvunud peaaegu aasta tagasi ja mees oli lootnud, et nad saavad lähedasteks. Kui ta tookord Cheshire’is Leo õe naabruses asuva suvemaja ostis, polnud tal mingit kavatsust uut suhet alustada. Tõtt-öelda oli see tema prioriteetide nimekirjas olnud umbes viimasel kohal. Aga Leo oli teistest naistest nii erinev. Sirgjooneline nagu nool ja valupunktini aus, naisel oli seljataga raske lapsepõlv ja isa osavõtmatus oli ta hinge armistanud. Ta oli Tomile kohe selgeks teinud, et eelistab mehi endast teatud kaugusel hoida, kuid Tom lootis, et temast saab selle reegli erand.
Leos oli midagi väga erilist. Tal oli ainulaadne stiil, tema pika ja saleda keha hoiakust õhkus hooletut elegantsi. Ta püüdis kõigest väest peita oma haavatavust kergelt sapise maneeri taha, kuid Tom polnud lasknud end sellest lollitada.
Ta oli kohe teadnud, et sellele naisele ei ole lihtne ligi pääseda, kuid siiski lootnud, et kui ta kohtleb teda alati ausalt ja lugupidavalt, suudab ta läbi murda meestevastasest kaitsest, mida naine oli kogu oma elu ehitanud. Ometi nõudis see kõva pingutust. Kaks sammu edasi ja üks
