mõtlesin temast lahkumisest? Ta poleks saanud – vähemalt mina ei tea, kuidas. Sulen silmad ja püüan paanikat tõrjuda.
Minust purskub nuukse ja ma tõmbun diivanile väikeseks keraks, püüdes kõigest jõust valu ohjeldada ja mälestust peast peletada.
5
Ootamine – ebakindlus ja masendus võimetusest midagi teha – on talumatu. Anusin Philippat, et ta laseks mul minna Angleseyle, olgugi et ta polnud valmis mind kaasa võtma, kuid tema väitis, et kohalik politsei suudab mu päringutele kõige paremini vastata. Nemad tunnevad piirkonda. Mitte miski, mida ma ütlen või teen, ei tundu muutvat tema arvamust ja takistada vihaseid, lüüasaanu pisaraid, mis mu põskedelt üha alla valguvad. Pihku pigistatud nätske taskurätiga silmi topsutades lülitun toas kaikuvatest häältest välja ja keskendun oma laste nägudele, soovides neid enda juurde tagasi, sosistades neile lohutus- ja julgustussõnu, mida nad kuulda ei saa.
Nuukseid neelatades kuulen taas ähmaselt häälte muutumist. Seekord on see teistmoodi. Ei mingeid teravas toonis korraldusi ega eesmärgile keskendatust. Tundub peaaegu, nagu oleks kogu aur toast ühe suure ohkega välja lastud. Ma ei tea, kas see on märk kurbusest ja trööstitusest või hoopis millestki muust.
Tunnen diivani teist otsa alla vajumas. Keegi istub sinna, lükates mul niisked juuksed näolt. Kuulen kellegi häält, aga sõnad teadvusse ei tungi.
„Olivia, me leidsime nad üles. Nendega on kõik korras. Su abikaasa ja lastega on kõik hästi, nad on teel koju. Neil on kõik korras.”
Kuulen naeratust Philippa hääles ja mul on hea meel, et midagi on talle rõõmu teinud, kuid mul kulub hetk või paar, enne kui tema sõnade tähendus kohale jõuab.
„Mis?” küsin vappudes. „Kus nad olid? Oled sa kindel, et nendega on kõik korras?”
Philippa küünitab minu poole ja võtab mul käest kinni, pigistades seda julgustavalt.
„Nad leiti Anglesey võõrastemajast – tollestsamast, kus te su abikaasa sõnul sageli olete peatunud.” Philippa piidleb mind lähedalt. „Ja nendega on kõik täiesti korras. Sul pole vaja millegi pärast muretseda.”
Enne kui jõuan täielikult endasse imada mõne muu üksikasja peale selle, et mu lapsed on vigastamata ja teel tagasi minu juurde, märkan, et piirkonnakonstaabel Tippetts pakib oma kotti kokku. Tundub, et teised on juba läinud ja siin on veel ainult Philippa ja Tippetts.
Kas nad lahkuvad? Ma ei usu, et suudan siin üksi olla, kui Robert tagasi jõuab. Vaatan paaniliselt ringi. Näib, et Philippa on mu mõtteid lugenud.
„Ära muretse, Olivia. Piirkonnakonstaabel Tippetts jääb koos sinuga siia, kuni su abikaasa koju jõuab.”
Põrnitsen Philippat häiritult. Mul pole selle mehe suhtes vähimatki empaatiavirvet ja ma ei taha teda siia.
„Kas sina ei saaks jääda?” küsin ma üpris abitult.
Ta pöörab pilgu minult piirkonnakonstaabel Tippettsile. Näen, et ta on hämmingus, ja tajun, et see peaks olema alamastme konstaabli töö, kuid sel hetkel tunnen ma, et Philippa on kõige lähemal inimesele, keda ma võin nimetada sõbraks. Ta vallandab väikese, vaevu hoomatava ohke.
„Hea küll, mul oli plaanis vaid koju oma kassi juurde minna ja mõni tund magada. Anna minna, Ryan. Oled vaba.” Ta pöördub minu poole. „Hüva, Olivia, ma ei lähe kuhugi. Jään sinu juurde.”
Vaatan talle otsa ja tean, et mu pilk peab olema üpris metsik. Ma olen segaduses, täielikus hämmingus ja samal ajal tunnen ülevoolavat kergendust, et nendega on kõik korras.
„Äkki lähed üles ja loputad näo üle, et lapsed sind nii närvis ei näeks,” soovitab ta leebelt.
Taevake, ilmselt näen ma kohutav välja. Juuksed tunduvad ka nagu õlesasi.
Mu jalad ei kanna ikka veel kuigi hästi ja Philippa aitab mind püsti ning juhib trepi juurde.
„Saad sa hakkama?” küsib ta. Aga ma pean hakkama saama. Mul on vaja oma jaks tagasi saada, enne kui lapsed koju tulevad.
Vean end ülakorrusele ja vannituppa ning taban peeglist vilksamisi oma näo. Punased silmad, nende ümber laiali läinud ripsmetušš ja plekilised põsed.
Nutt pole veel otsa saanud. Istun vetsupoti kaanele ja nuutsun kergendusest. Tänu jumalale!
Mida ta ometi tegi? Mida ta mõtles?
Õnneks pisarad taanduvad ja ma tõusen, et selles kaoses korda luua. Pesen hambad, harjan juukseid ja patsutan näole veidi meigikreemi ‒ olen seda vaid harva kasutanud ‒, et hullemaid punaseid plekke katta. Punaseid silmi ei paranda miski, aga ehk lapsed ei märka.
Järgmise tunni veedan diivaniserval kügeledes, põlved tihedalt koos ja käed kokku klammerdunud, väänatud, hõõrutud. Ma ei suuda neid ikka veel paigal hoida.
Siis me kuuleme seda. Auto häält sissesõiduteel, esilaternad veavad piki seina kahvatu valgusjuti, kui auto pöörab.
Olen välkkiirelt püsti ja paiskan ukse lahti.
Robert jookseb mööda teed minu poole, käed laiali, ja nagu läbi udu kuulen, et ta hüüab midagi. Aga ma põikan temast mööda. Mul ei ole praegu tema jaoks aega.
Ma tahan ainult oma lapsukesi.
6
Ma ei söanda lapsi enda juurest ära lasta. Ma tahan, et nad kõik oleksid ühes toas ja et mina lamaksin põrandal risti ukse ees, et keegi neile lähedale ei pääseks.
Heidan viimase pilgu oma kahele poisile ja vajutan mõlema soojale laubale õrna suudluse, tundes aukartust nende süütu ilu ees, kui nad seal une kaisus lebavad. Sammun kikivarvul Jasmine’i tuppa. Ta teab, et miski on valesti, sest kui väga ma ka püüdsin, ei suutnud ma varjata pisaraid, kui auto juurde tormasin ja laste väikesed kehad hingetus kallistuses tihedalt enda vastu surusin. Õnneks näen, et ta on kohe uinumas, Lottie põse vastu surutud.
Põlvitan Jasmine’i voodi veerde ja silin ta juukseid õrnalt näolt ära. „Maga hästi, mu kallis,” sosistan ma.
Ma ei kuule piuksugi, kuid tean, et mind jälgitakse. Vaatan kõrvale ja näen väljas süttinud turvalambi valguses Roberti siluetti. Ta nägu jääb varju, aga ma tean, et ta naeratab. Ta pöördub ja ma kuulen, et ta tümpsutab allkorrusele, kus Philippa endiselt ootab. Ma ei taha, kuid pean talle järgnema.
Nii heasoovlik, kui Philippa on olnudki, esitab ta ikka veel otsivaid küsimusi – ja enamik neist tundub olevat suunatud mulle.
„Olivia, su abikaasa ütleb, et sa teadsid, et ta lapsed nädalavahetuseks endaga kaasa võtab. Kas sa võisid selle ehk unustada?”
Robert manab ette ärevusemaski, nagu läheks mu heaolu talle korda. Ta püüab minu kõrvale diivanile istuda, kuid ma tõusen püsti ja astun eemale. Ma ei suuda tema poole vaadata.
Ta esitab Philippale midagi, mida saab kirjeldada üksnes väljavabandamisena, nagu oleks tal tarvis mu kohutatud käitumist õigustada.
„Ma ei unustanud. Ta ütles, et viib nad pitsat sööma.” Ma hääldan iga silpi läbi kokkusurutud hammaste.
„Kallis,” ütleb Robert,
