seda teeb. Kardan alati, et tal on halbu uudiseid.
„Olivia, ma arvan, et on tulnud aeg ajakirjandusele su laste kohta avaldus teha. Ma tean, et nad on koos oma isaga, aga meil pole õnnestunud nende jälgi leida. Eile õhtul andsid sa meile nende kolme pildi, aga kas sa leiaksid palun veel mõned fotod? Hea oleks, kui meil oleks neist nii üksikvõtteid kui ka grupipilte.”
Tõusen, lootes, et jalad kannavad, lähen puhvetkapi juurde ja tõmban välja karbi fotodega. Ma pole kindel, et suudan neile ise pilku heita, sest kõik, mida ma oma lapsi kujutledes näen, on valu. Aga kui nendega oleks juhtunud õnnetus, oleks keegi nad praeguseks ju leidnud? Võib-olla on mu lapsed kusagil haiglas, nutavad mind taga ja panevad imeks, miks ma seal ei ole. No milleks ma küll midagi niisugust üldse mõtlen? Ma ju tean, et mingit õnnetust ei ole juhtunud.
Viin fotokarbi söögilauale, kuid keegi on jätnud põrandale käkras mantli ja oma hajevil seisundis komistan selle otsa. Mind püütakse napilt enne kukkumist kinni, aga fotod lendavad igale poole laiali.
Tunnen nüüd ära mehe, kes mul käsivarrest haaras. Varem ei tulnud mulle meelde, aga ta oli üks neist politseinikest, kes tuli õhtul, mil Dan koju ei ilmunud. See, kes mulle ei meeldinud; see, kes tuhnis mööda voodialuseid ja riidekappe, nagu võiks Dan seal peidus olla. Oletan, et kõik see on osa nende töörutiinist. Mul polnud ta nimi meeles, kuni Philippa ütles: „Kas see on teie mantel, piirkonnakonstaabel Tippetts?”
Tippetts. See sobib. Sellel nimel on halvaendeline kõla ja tema nägu meenutab rotti oma terava nina ja helmessilmadega. Ma ei saa sinna midagi parata, aga mulle teeb rõõmu, et tema pole siin ülemus.
Pööran pilgu ta näolt põrandal valitsevale segadusele. Nii tühine, kui see tundubki, on sellest peaaegu küllalt, et panna mind kokku kukkuma, ja ma haaran toe leidmiseks diivani seljatoest. Kribu-krabu seast naeratavad mulle vastu mu laste näod.
Kõige peal on Danushi pilt. Olen püüdnud tema pilti nii kaua mitte vaadata, ja praegu, iga ta näojoont endasse ahmides, pean maha suruma oige. Näolt kõrvale heidetud lokkis mustad juuksed ulatuvad veidi kraest allapoole, tumepruunid silmad sädelevad naerust ja tema lopsakate huultega suu naeratab allapoole armsale noorele neiule, kellel on pikad heledad juuksed ja erksinised silmad ning peas kreemikas nokats, mille küljel on läikiv pannal.
Philippa vaatab minu poole ja siis tagasi fotole.
„See oled sina, jah?” ütleb ta, vaevalt võimeline peitma uskumatust oma hääles. Jah, see olin mina.
Tollal olid igasugused peakatted minu jaoks pisut nagu kinnisidee ja ma tavatsesin Sophiet veenda, et tema peaks neid samuti kandma – pakkusin koguni laenuks oma mustast vildist lemmikkübarat. Tema aga ütles, et ainus peakate, mida ta kandma hakkab, ja ka siis ainult käsu peale, on tema armeeohvitseri müts.
Äkitselt rabas mind arusaam, et Robert pole kunagi kohtunud mitte üksnes Sophie, vaid ka Liviga – ta on näinud ainult Oliviat, minu mõistlikku, vanillilääget versiooni.
Vaatan Dani fotot. Mida ta arvaks inimesest, kes praegu tema ees seisab? Mu juuksed on endiselt pikad, kuigi säravblond on tuhmunud mahedaks helepruuniks. Mu kunagine kinnisidee valida kõige erksamad, kõige vibreerivamad värvitoonid on lahtunud, nagu ka mu armastus ohu ja põnevuse vastu. Sophie ja mina tegime teoks nii mõnegi metsikuse, harilikult koos kõrval ergutava Daniga – kõike võimalikku, alates heategevuslikest langevarjuhüpetest kuni benji-hüpeteni sillalt. Ent nüüd taipan, et olen end sisse seadnud keskpärasusse. Kuidas ma sellel juhtuda lasin? Kuidas ma ennast kaotasin?
Mu teadvuse tagaplaanil võtab sõna nõrk hääleke, öeldes mulle, et kui mu lapsed tagasi tulevad … ei, siis, kui nad tagasi tulevad, pean muutuma uuesti selliseks inimeseks. Mul tuleb leida viis end taas avastada. Võib-olla ei olegi Robert see, kes on üksluine.
Torkan Danushi foto teksade taskusse. Ma ei usu, et Robert seda fotot näha tahab, kui kord koju jõuab. Sest ta jõuab koju – ta lihtsalt peab.
Ma ei suuda uskuda, et jäin vahepeal magama. Keeldusin oma magamistuppa minemast ja pikali heitmast, kuigi elutuba oli täis rääkivaid inimesi. Aga ma arvan, et kurnatus sai ühel hetkel minust võitu – või ei suutnud mu keha rohkem stressi vastu võtta.
Ärkasin selle peale, et kõigile toasolijatele tulistati käredaid korraldusi. Korraga valitseb seal seniste aeglaste, visalt edasirühkivate, allasurutud muretoonide asemel kõrgendatud erutus.
„Tühistage pressikonverents. Ärge öelge neile midagi; me anname neile kõik vajaliku hiljem.”
Ma ei usu, et nad märkasid mu ärkvelolekut, kuid ümbritseva pakilisuse tunnetamine sunnib mind viimseid uneriismeid maha raputama. Kõle tühjus mu sees hakkab täituma kummalise tundmusega, mida võin üksnes vargsi pidada lootuseks, ja ma rabelen end istuli. Philippa märkab mind ja heidab üle toa vaigistava pilgu. Nad saavad märguandest aru ja lahkuvad, tema aga istub minu kõrvale.
„Olivia, meil on häid uudiseid. Põhja-Walesi teekaamerad on jäädvustanud sinu abikaasa auto ja on näha, et lapsed on temaga koos. See oli mõni tund tagasi ja pärast seda pole me teda enam näinud, aga praegu otsib teda ka sealne politsei.”
Mu esimene tunne on kergendus. Nad on elus. Tänu jumalale! Siis tunnen äkitselt peapööritust. Oo ei – mitte seda, Robert.
„Kus ta oli? Kuskohas Põhja-Walesis? Kas te olete kindlad, et see oli tema?” Ma tean, et Philippa kuuleb paanikat mu hääles, kuid jääb endiselt rahulikuks.
„Ta ületas Anglesey saarele viiva Menai silla. Ja see oli kahtlemata tema auto. On sul aimu, kuhu ta võis suunduda? Hiljem pole ükski kaamera teda tabanud, ja see on üpris tavatu.”
Ta silmitseb mind murelikult.
„Ta valis kõrvalteed,” ütlen ma. „Ta räägib alati, et pole mingit vajadust jääda põhimagistraalidele, kui väiksemad teed on nii palju põnevamad.” Ma pean küsima. Ma ei saa sinna midagi parata. „Kas sa arvad, et ta võis minna Holyheadi välja, ilma et ükski kaamera teda märkaks?”
„Ma saan aru, mida sa mõtled. Sa pead silmas praamisadamat, eks ju?” Philippa naaldub minu poole ja küünitab mu käe järele. „Ära muretse. Meil on inimesed, kes jälgivad üksikasju kõigil praamidel. Passi poleks tal Iirimaale minekuks vaja, aga mingit isikutunnistust siiski. Keegi pole veel tema nimel midagi broneerinud.”
Ta pöördub täisnurga võrra, jäädes minuga pooleldi silmitsi, ja ma koondan pilgu temale, mõeldes üksnes sellest, mida enda ees näen, ja mitte sellest, mis püüab saata mu ajju nõelteravaid teadvust läbistavaid hoiatussignaale.
„Mida sa mulle rääkimata jätad, Olivia?” küsib ta. „Kas sa tead, kuhu ta oleks võinud minna?”
Kõik oli turvalisem, kui suutsin oma mõtted blokeerida, nüüd aga tuleb mul silmitsi seista esimeste mälestustega pärast meie Anglesey saarele minekut. Robert viis meid kõiki South Stacki majaka juurde, see asub Holyheadist lääne pool. Me seisime seal pangal tükk aega merd vaadates, külm tuul piitsutas juukseid vastu mu nägu. See tekitas minus elusolemise tunde. Silmitsesin võimsaid murdlaineid, kuulates neid allpool vastu kaljusid pahisemas, mõtted miljon miili eemal, kui Robert ütles, et selsamal aastal oli keegi mees sellelt pangalt alla hüpanud.
„See on suremiseks ideaalne koht,” ütles ta.
Mäletan seda selgelt. Pöördusin ja põrnitsesin teda, nägu ilmselt üsna hämmeldunud, kuid ta pilk jälgis kaugel all möllavat vahutavat vett.
„Kui ma peaksin
