/p>
Arstid on tulnud kaugetest linnadest
vaid selleks, et mind näha,
minu voodi kohale kummarduda,
suutmata uskuda, mida nad näevad.
Öeldakse, et olen vist
üks Jumala loodud imedest
ja nemad ei oska sellele kuidagi seletust leida.
Esimene osa
Fortuuna naeratas ja saatus
naeris, kui ta mu hälli juurde astus…
Tavaline
Ma tean, et ma ei ole tavaline kümneaastane laps. Tähendab jah, ma teen tavalisi asju. Söön jäätist. Sõidan rattaga. Mängin palli. Mul on Xbox. Selline värk teeb minust tavalise lapse. Vist. Ja ma tunnen end tavalisena. Sisimas. Aga ma tean, et tavalised lapsed ei pane teisi tavalisi lapsi mänguväljakul kisades laiali jooksma. Ma tean, et tavalisi lapsi ei vahita kõikjal, kuhu nad lähevad.
Kui ma leiaksin võlulambi ja saaksin ühe soovi soovida, sooviksin, et mul oleks normaalne nägu, mida mitte keegi kunagi tähele ei paneks. Ma sooviksin, et saaksin mööda tänavat kõndida nii, et inimesed mind nähes mujale ei vaataks. Mina arvan nii: ainuke põhjus, miks ma pole tavaline, on see, et mitte keegi teine ei näe mind sellisena.
Aga nüüdseks olen ma oma välimusega omamoodi harjunud. Ma tean, kuidas teeselda, et ei näe, millist nägu inimesed teevad. Me kõik oleme sedasorti asjades üsna osavaks saanud: mina, ema ja isa, Via. Tegelikult võtan sõnad tagasi: Via pole selles nii osav. Ta võib väga pahaseks saada, kui inimesed midagi ebaviisakat teevad. Näiteks ükskord hakkasid mänguväljakul vanemad lapsed mingeid hääli tegema. Ma isegi ei tea, mis hääled need täpselt olid, sest ma ise ei kuulnud neid, aga Via kuulis ja ta hakkas lihtsalt laste peale karjuma. Selline ta juba on. Mina mitte.
Via silmis ei ole ma tavaline. Ta ütleb, et olen, aga kui ma oleksin tavaline, ei tunneks ta, et peab mind nii palju kaitsma. Ja ema ja isa meelest ei ole ma ka tavaline. Nende silmis olen ma ebatavaline. Arvan, et mina ise olen ainuke inimene maailmas, kes saab aru, kui tavaline ma olen.
Muide, minu nimi on August. Ma ei hakka kirjeldama, milline ma välja näen. Mida iganes te arvate, tõenäoliselt on asi hullem.
Miks ma kooli ei läinud
Järgmisel nädalal lähen ma viiendasse klassi. Kuna ma pole kunagi varem päris koolis käinud, olen enam-vähem täielikult hirmust kange. Inimesed arvavad, et ma pole koolis käinud oma välimuse pärast, aga asi pole selles. Hoopis kõikide operatsioonide pärast, mis mulle on tehtud. Sünnist saadik kakskümmend seitse tükki. Suuremad viidi läbi juba enne, kui olin nelja-aastaseks saanud, nii et neid ma ei mäleta. Aga pärast seda on mulle igal aastal kaks või kolm lõikust tehtud (mõned suuremad, mõned väiksemad) ning kuna ma olen oma vanuse kohta väikest kasvu ja minuga on seotud veel meditsiinilisi mõistatusi, millest arstid pole kunagi sotti saanud, jäin tihti haigeks. Aga nüüd olen ma palju tugevam. Viimati käisin operatsioonil kaheksa kuud tagasi ja ilmselt ei pea ma nüüd mitu aastat ühelegi lõikusele minema.
Ema õpetab mind kodus. Kunagi illustreeris ta lasteraamatuid. Ta oskab väga ilusaid haldjaid ja merineitseid joonistada. Aga poistevärgid ei tule tal nii ägedad välja. Ükskord püüdis ta mulle Darth Vaderit joonistada, aga see kukkus välja nagu mingi veider seenekujuline robot. Ma pole teda tükk aega midagi joonistamas näinud. Eks tal on minu ja Via eest hoolitsemisega liiga palju tegemist.
Ei saa öelda, et tahtsin alati kooli minna, sest see poleks päris tõsi. Ma tahtsin kooli minna, aga ainult siis, kui saaksin olla nagu iga teine koolis käiv laps. Kui mul oleks palju sõpru ning saaksin pärast kooli nendega koos aega veeta ja muud seesugust teha.
Praegu on mul mõned väga head sõbrad. Christopher on mu parim sõber, talle järgnevad Zachary ja Alex. Me oleme üksteist titest peale tundnud. Ja kuna nad on mind alati sellisena tundnud, on nad minuga harjunud. Kui me väikesed olime, mängisime kogu aeg koos, aga siis kolis Christopher Connecticuti Bridgeporti. See on rohkem kui tunnise teekonna kaugusel minu kodust North River Heightsis, mis asub Manhattani ülemises tipus. Ja Zachary ja Alex hakkasid koolis käima. Naljakas, kuigi Christopher oli see, kes kaugele kolis, näen ikkagi teda rohkem kui Zacharyt ja Alexit. Neil on nüüd kõik need uued sõbrad. Kui me tänaval kokku satume, on nad minu vastu ikkagi kenad. Nad ütlevad alati tere.
Mul on ka teisi sõpru, aga mitte nii häid nagu Christopher, Zack ja Alex olid. Näiteks kutsusid Zack ja Alex mind alati oma sünnipäevale, kui me väikesed olime, aga Joel, Eamonn ja Gabe mitte. Emma kutsus mind üks kord, aga ma pole teda kaua aega näinud. Ja loomulikult käin ma alati Christopheri sünnipäeval. Äkki ma tähtsustan sünnipäevapidusid üle.
Kuidas ma sündisin
Mulle meeldib, kui ema seda lugu jutustab, sest see ajab mind nii naerma. See pole nalja moodi naljakas, aga kui ema seda räägib, hakkame mina ja Via kõht kõveras naerma.
Niisiis, kui ma ema kõhus olin, polnud kellelgi aimugi, et ma niisugusena välja tulen. Ema oli neli aastat varem Via sünnitanud ja see oli läinud „nagu lepase reega“ (ema väljend), nii et lisauuringute tegemiseks polnud mingit põhjust. Umbes kaks kuud enne minu sündi said arstid aru, et minu näoga on midagi valesti, aga nad ei arvanud, et midagi väga hullu. Nad ütlesid emale ja isale, et mul on suulaelõhe ja veel mingid värgid. Nad nimetasid neid asju „väikesteks anomaaliateks“.
Sünnitustoas olid minu sündimise ööl kaks õde. Üks oli väga tore ja armas. Teine, rääkis ema, ei tundunud üldse tore ega armas olevat. Tal olid väga suured käsivarred ja (nüüd tuleb nalja koht) ta muudkui puuksutas. Näiteks tõi ta emale purustatud jääd ja siis puuksutas. Kontrollis ema vererõhku ja puuksutas. Ema ütles, et see oli uskumatu, sest õde isegi ei vabandanud kordagi! Ema tavapärast arsti ei olnud tol ööl valves, nii et ta pidi olema mingi pahura noore arstiga, kellele tema ja isa panid vist mingi vana telesarja tegelase järgi nimeks Doogie (nad ei kutsunud arsti selle nimega päriselt tema kuuldes). Aga ema ütleb, et kuigi kõik toasviibijad olid pisut pahurad, ajas isa teda öö läbi naerma.
Kui ma ema kõhust välja tulin, jäi kogu tuba ema sõnul väga vaikseks. Ema ei saanud isegi mahti mind vaadata, sest õde viis mind kohe kiiresti toast välja. Isal oli talle järele minemisega nii kiire, et ta pillas videokaamera maha ja see purunes miljoniks tükiks. Ja siis läks ema väga endast välja ning püüdis voodist välja saada, et näha, kuhu nad lähevad, aga puuksutav õde pani oma suured käsivarred ema ümber, et teda voodis pikali hoida. Nad peaaegu et rüselesid, sest ema oli hüsteerias ja puuksutav õde karjus, et ta rahuneks, ja siis hakkasid nad mõlemad arsti järele kisama. Aga teate, mis? Arst oli minestanud! Otse põrandale! Nii et kui puuksutav õde nägi, et arst oli minestanud, hakkas ta teda jalaga togima, et teda üles äratada, karjudes muudkui: „Mis arst te selline olete? Mis arst te selline olete? Tõuske püsti! Tõuske püsti!“ Ja siis äkitselt tõi ta kuuldavale ajaloo kõige suurema, valjema ja haisvama puuksu. Ema arvab, et tegelikult äratas see puuks lõpuks arsti üles. Igatahes, kui ema seda lugu räägib, teeb ta kõiki osalisi järgi – puuksuhääli ka – ja see on nii, nii, nii, nii naljakas!
Ema ütleb, et puuksutav õde osutus väga kenaks naiseks. Ta jäi kogu ajaks ema juurde. Ei lahkunud tema kõrvalt isegi siis, kui isa tagasi tuli ja arstid neile teatasid, kui haige ma olin. Ema mäletab täpselt, mida õde talle kõrva sosistas, kui arst talle ütles, et tõenäoliselt ei ela ma ööd üle: „Igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma.“ Ja järgmisel päeval, kui ma olin öö üle elanud, hoidis just see õde emal käest, kui teda minuga esimest korda kohtuma viidi.
Ema ütleb, et selleks ajaks oli talle minust kõik ära räägitud. Ta
