olin väga kurb, kui Christopher kolm aastat tagasi ära kolis. Me mõlemad olime toona umbes seitsmeaastased. Mängisime tundide viisi oma „Tähesõdade“ nukkudega ja pidasime valgusmõõkadega duelle. Ma tunnen sellest puudust.
Eelmisel kevadel sõitsime Bridgeporti Christopheri juurde. Mina ja Christopher otsisime köögis midagi hamba alla, kui kuulsin ema Christopheri emale Lisale ütlemas, et ma lähen sügisel kooli. Ma ei olnud teda mitte kunagi varem kooli mainimas kuulnud.
„Millest sa räägid?“ küsisin ma.
Ema paistis üllatunud olevat, nagu ta poleks tahtnud, et oleksin seda kuulnud.
„Sa peaksid talle ütlema, mis sul on mõttes olnud, Isabel,“ lausus isa. Tema vestles teisel pool elutuba Christopheri isaga.
„Me peaksime sellest hiljem rääkima,“ sõnas ema.
„Ei, ma tahan teada, millest sa rääkisid,“ vastasin ma.
„Kas sa ei arva, et oled kooliks valmis, Auggie?“ küsis ema.
„Ei,“ ütlesin mina.
„Minu meelest ka mitte,“ lausus isa.
„Siis on kõik selge,“ sõnasin õlgu kehitades ning istusin emale sülle, nagu oleksin tita.
„Ma arvan lihtsalt, et sa peaksid õppima rohkem, kui mina sulle õpetada suudan,“ ütles ema. „No kuule, mõtle, Auggie, sa ju tead, kui halvasti ma murdarve oskan!“
„Mis kooli?“ küsisin ma. Mul oli juba nutumaik suus.
„Beecheri erakooli. Kohe meie kodu juures.“
„Oo, see on väga hea kool, Auggie,“ lausus Lisa minu põlve patsutades.
„Miks mitte Via kooli?“ küsisin ma.
„See on liiga suur,“ vastas ema. „Ma ei usu, et see sulle hästi sobiks.“
„Ma ei taha,“ ütlesin ma. Tunnistan: tegin natuke titehäält.
„Sa ei pea tegema midagi, mida sa ei taha teha,“ lausus isa, tuli lähemale ja tõstis mu ema sülest ära. Ta viis mu teise diivani otsa enda sülle istuma. „Me ei sunni sind tegema midagi, mida sa ei taha teha.“
„Aga see oleks talle hea, Nate,“ sõnas ema.
„Mitte siis, kui ta seda ei taha,“ vastas isa mulle otsa vaadates. „Mitte siis, kui ta selleks valmis pole.“
Ma nägin, et ema vaatas Lisa poole, kes sirutas käe välja ja pigistas tema kätt.
„Küll te otsusele jõuate,“ ütles ta emale. „Nagu alati.“
„Räägime sellest pärastpoole,“ sõnas ema. Ma sain aru, et tema ja isa hakkavad selle üle vaidlema. Tahtsin, et isa võidaks. Kuigi osa minust teadis, et emal on õigus. Ja tõtt-öelda ei oska ta tõesti üldse murdarve.
Autosõit
Koju oli pikk tee. Ma jäin tagaistmel magama, nagu alati, pea Via süles, nagu ta oleks minu padi, rätik ümber turvavöö mässitud, et ma teda täis ei ilastaks. Via jäi ka magama ning ema ja isa rääkisid vaikselt täiskasvanute asjadest, millest mul oli ükskõik.
Ma ei tea, kui kaua ma olin maganud, aga kui ma ärkasin, oli autoakna taga täiskuu. Öötaevas oli lilla ja me sõitsime autosid täis kiirteel. Ja siis kuulsin ema ja isa minust rääkimas.
„Me ei saa teda kogu aeg kaitsta,“ sosistas ema isale, kes autot juhtis. „Me ei saa lihtsalt teeselda, et ta ärkab homme üles ja see ei ole tema jaoks reaalsus, sest on, Nate, ja me peame aitama tal sellega toime tulla. Me ei saa lihtsalt vältida olukordi, mis…“
„Nii et tema saatmine põhikooli on nagu tapale saatmine…“ vastas isa vihaselt, aga ta isegi ei lõpetanud oma lauset, sest nägi peeglist, et ma olin pilgu tõstnud.
„Mis tähendab tapale saatma?“ küsisin uniselt.
„Jää uuesti magama, Auggie,“ lausus isa leebelt.
„Kõik hakkavad mind koolis vahtima,“ ütlesin äkitselt nuttes.
„Kullake,“ sõnas ema. Ta keeras end esiistmel ringi ja pani käe minu omale. „Sa tead, et kui sa ei taha seda teha, siis sa ei pea. Aga me vestlesime sealse direktoriga, rääkisime talle sinust ja ta tahab sinuga väga kohtuda.“
„Mida sa talle minust rääkisid?“
„Et sa oskad hästi nalja teha ning oled lahke ja tark. Kui ma talle ütlesin, et sa lugesid kuueaastaselt „Dragon Riderit“, kostis ta: „Oo, seda last pean ma nägema.““
„Kas sa rääkisid talle veel midagi?“ küsisin ma.
Ema naeratas mulle. Tema naeratus mõjus nagu kallistus.
„Ma rääkisin talle kõikidest sinu operatsioonidest ja kui vapper sa oled,“ lausus ta.
„Nii et ta teab, milline ma välja näen?“ küsisin ma.
„Noh, me võtsime eelmisel suvel Montaukis tehtud fotod kaasa,“ lausus isa. „Näitasime talle pilte kogu perest. Ja seda ägedat pilti, kus sa paadis lesta käes hoiad!“
„Kas sina olid ka seal?“ Pean tunnistama, et olin pisut pettunud, et ka tema selles osales.
„Jah, me mõlemad vestlesime temaga,“ ütles isa. „Ta on väga tore mees.“
„Ta meeldiks sulle,“ lisas ema.
Äkitselt tundus, et nad on ühel poolel.
„Oot, millal te temaga kokku saite?“ küsisin ma.
„Ta näitas meile eelmisel aastal kooli,“ lausus ema.
„Eelmisel aastal?“ sõnasin ma. „Nii et te olete sellele tervelt aasta aega mõelnud, aga pole mulle sellest rääkinud?“
„Me ei teadnud, kas sa üldse kooli saad, Auggie,“ vastas ema. „Sellesse kooli on väga raske sisse saada. Neil on oma vastuvõtukord. Ma ei näinud mõtet sellest sulle rääkida ja sind ilmaasjata ärevusse ajada.“
„Aga sul on õigus, Auggie. Oleksime pidanud sulle rääkima, kui me eelmisel kuul teada saime, et sa kooli pääsesid,“ lausus isa.
„Tagantjärele vaadates,“ ohkas ema, „ju vist.“
„Kas see naine, kes meil kodus käis, oli asjaga kuidagi seotud?“ küsisin ma. „See, kes mulle testi tegi?“
„Jah, tegelikult küll,“ ütles ema süüdlasliku ilmega. „Jah.“
„Sa ütlesid mulle, et see on IQ-test,“ sõnasin ma.
„Ma tean, noh, see oli hädavale,“ vastas ta. „See oli test, mida pidid kooli sisse saamiseks tegema. Muide, sul läks see väga hästi.“
„Nii et sa valetasid,“ ütlesin ma.
„See oli hädavale,
