poleks tohtinud seda öelda,“ lausus isa, vaadates tahavaatepeeglist minu poole. „See pole tõsi. Asi on nii: ema ja mina armastame sind nii väga, et tahame sind igal võimalikul moel kaitsta. Lihtsalt mõnikord me tahame seda erineval viisil teha.“
„Ma ei taha kooli minna,“ vastasin käsi rinnal risti pannes.
„See tuleks sulle kasuks, Auggie,“ ütles ema.
„Äkki lähen järgmisel aastal,“ vastasin aknast välja vaadates.
„Sel aastal oleks parem, Auggie,“ lausus ema. „Tead, miks? Sest sa lähed viiendasse klassi ja see on põhikooli esimene klass – kõikide jaoks. Sa ei oleks ainuke uus õpilane.“
„Ma oleksin ainuke, kes minu moodi välja näeb,“ sõnasin ma.
„Ma ei ütle, et see ei ole sinu jaoks suur väljakutse, sest sa tead seda ju ise ka,“ vastas ema. „Aga see tuleb sulle kasuks, Auggie. Sa leiad palju sõpru. Ja õpid asju, mida sa minuga iialgi ei õpiks.“ Ta keeras end uuesti istmel ringi ja vaatas minu poole. „Kui me kooliga tutvumas käisime, tead, mis neil laboris oli? Väike tibu, kes parasjagu munast koorus. See oli nii armas! Auggie, tegelikult meenutas ta mulle mõnes mõttes sind, kui sa beebi olid… suured pruunid silmad…“
Tavaliselt mulle meeldib, kui nad minu beebieast räägivad. Mõnikord tahan end kerra tõmmata ning lasta neil mind kallistada ja musitada. Ma igatsen beebiks olemise ja teadmatuse järele. Aga praegu ei olnud mul selleks tuju.
„Ma ei taha minna,“ ütlesin ma.
„Aga kuidas oleks sellega? Kas sa võiksid vähemalt härra Tushmaniga kohtuda, enne kui kindlalt otsustad?“ küsis ema.
„Härra Tushmaniga?“ küsisin ma.
„Tema on direktor,“ vastas ema.
„Härra Tushman1?“ kordasin ma.
„No täpselt minu mõte,“ vastas isa naeratades ja tahavaatepeeglist minu poole vaadates. „Milline nimi, eks, Auggie? Kes küll nõustuks endale võtma sellist nime nagu härra Tushman?“
Ma naeratasin, kuigi ei tahtnud, et nad mind naeratamas näeksid. Isa oli ainuke inimene maailmas, kes suutis mind naerma ajada, ükskõik kui väga ma ka naerda ei tahtnud. Isa ajas alati kõiki naerma.
„Auggie, tead, sa peaksid sinna kooli minema ainult sellepärast, et kuuleksid, kui tema nime valjuhäälditest öeldakse!“ lausus isa elevusega. „Kas kujutad ette, kui naljakas see oleks? Teade, teade. Kutsume härra Tushmani!“ Ta tegi piuksuvat vana naise häält. „Tere, härra Tushman! Näen, et olete täna graafikust pisut taha jäänud! Kas teie autole sõideti jälle tagant sisse? Milline pirakas õnnetus!“
Ma hakkasin naerma, isegi mitte sellepärast, et isa jutt oleks nii väga nalja teinud, vaid kuna mul polnud tahtmist enam vihane olla.
„Aga asi võib veel hullem olla!“ Isa jätkas oma tavalise häälega. „Emmel ja minul oli kolledžhis professor, kelle nimi oli preili Butt2.“
Ema naeris nüüd ka.
„Päriselt?“ küsisin ma.
„Roberta Butt,“ vastas ema käsi ausõna märgiks üles tõstes. „Bobbie Butt.“
„Tal olid hiigelsuured põsed,“ ütles isa.
„Nate!“ lausus ema.
„Mis on? Ma lihtsalt ütlesin, et tal olid pirakad põsed.“
Ema naeris ja vangutas samal ajal pead.
„Kuulge, kuulge, ma tean!“ lausus isa elevusega. „Viime nad pimekohtingule! Kujutate ette? Preili Butt, saage tuttavaks, härra Tushman. Härra Tushman, tema on preili Butt. Nad võiksid abielluda ja terve karja väikseid pepukesi saada.“
„Vaene härra Tushman,“ vastas ema pead vangutades. „Auggie ei ole temaga isegi veel kohtunud, Nate!“
„Kes on härra Tushman?“ küsis Via uimaselt. Ta oli äsja üles ärganud.
„Ta on minu uue kooli direktor,“ vastasin ma.
Kohtumine härra Tushmaniga
Oleksin härra Tushmaniga kohtumise pärast rohkem ärevil olnud, kui oleksin teadnud, et saan kokku ka mõne lapsega uuest koolist. Aga ma ei teadnud, nii et pigem oli mul veidi naljatuju. Mõtlesin muudkui kõikidele naljadele, mida issi oli härra Tushmani nimega seoses teinud. Nii et kui mina ja ema paar nädalat enne kooli algust Beecheri erakooli saabusime ja ma härra Tushmani sissepääsu juures meid ootamas nägin, hakkasin kohe itsitama. Aga ta ei näinud üldse selline välja, nagu ma olin ette kujutanud. Arvasin vist, et tal on hiigelsuur tagumik, aga ei olnud. Tegelikult oli ta täitsa normaalne mees. Pikk ja kõhn. Vana, aga mitte väga. Ta tundus tore. Ta tervitas kõigepealt kättpidi minu ema.
„Tere, härra Tushman, tore teid jälle näha,“ ütles ema. „See on minu poeg August.“
Härra Tushman vaatas mulle otsa, naeratas ja noogutas. Ta sirutas käe tervituseks välja.
„Tere, August,“ ütles ta täiesti normaalselt. „Meeldiv tutvuda.“
„Tere,“ pomisesin ma, pistes talle käe pihku, vaadates samal ajal tema jalgu. Ta kandis punaseid Adidase jalatseid.
„Niisiis,“ ütles mees minu ette kükitades, et ma ei saaks tema tosse silmitseda, vaid peaksin talle otsa vaatama, „sinu ema ja isa on mulle sinust palju rääkinud.“
„Näiteks mida?“ küsisin ma.
„Kuidas palun?“
„Kullake, sa pead valjemini rääkima,“ ütles ema.
„Näiteks mida?“ küsisin, püüdes mitte pomiseda. Tunnistan, et mul on halb komme pomiseda.
„Noh, et sulle meeldib lugeda,“ ütles härra Tushman, „ja et sa oled suurepärane kunstnik.“ Tal olid sinised, valgete ripsmetega silmad. „Ja sulle meeldivad loodusained, eks?“
„Mhmhm,“ ütlesin noogutades.
„Meil Beecheris on paar väga head loodusainete valiktundi pakkuda,“ lausus ta. „Äkki valid ühe neist?“
„Mhmhm,“ ütlesin ma, kuigi mul polnud aimugi, mis asi valikaine on.
„Niisiis, oled sa valmis kooliga tutvuma?“
„Tahate öelda, et me teeme seda kohe nüüd?“ küsisin ma.
„Kas sa arvasid, et me läheme kinno?“ vastas direktor naeratades püsti tõustes.
„Sa ei öelnud mulle, et me tutvume kooliga,“ ütlesin emale süüdistava häälega.
„Auggie…“ alustas ta.
„Kõik läheb hästi, August,“ lausus härra Tushman, sirutades mulle käe. „Ma luban.“
Ta vist tahtis, et ma tal käest kinni võtaksin, aga mina võtsin hoopis
ingl k
ingl k
