on kohal, härra Tushman,“ lausus ta.
„Kes on kohal?“ küsisin ma.
„Aitäh,“ ütles härra Tushman proua Garciale. „August, ma arvasin, et oleks hea mõte, kui sa kohtuksid mõne õpilasega, kes sel aastal sinuga ühes koduklassis käivad. Nad võiksid sulle veidi kooli näidata, sind nii-öelda territooriumiga tuttavaks teha.“
„Ma ei taha kellegagi kohtuda,“ ütlesin emale.
Härra Tushman seisis äkitselt otse minu ees, käed minu õlgadel. Ta kummardus ja ütles mulle väga vaikselt kõrva: „Kõik läheb hästi, August. Nad on toredad lapsed, ma luban.“
„Sinuga ei juhtu midagi, Auggie,“ sosistas ema kogu jõust.
Enne kui ta veel midagi lisada jõudis, tegi härra Tushman oma kabineti ukse lahti.
„Tulge sisse, lapsed,“ ütles ta ning juhatas sisse kaks poissi ja ühe tüdruku. Keegi neist ei vaadanud minu ega ema poole: nad seisid ukse kõrval ning vaatasid härra Tushmanile otsa, nagu oleks nende elu kaalul.
„Aitäh, et tulite – eriti kuna kool algab alles järgmisel kuul!“ ütles härra Tushman. „Kas teil on tore suvi olnud?“
Kõik noogutasid, aga keegi ei öelnud midagi.
„Väga hea,“ sõnas härra Tushman. „Niisiis, ma tahtsin, et kohtuksite Augustiga, kes tuleb sel aastal siia õppima. August, nemad on Beecheri erakoolis käinud lasteaiast alates, kuigi nad olid loomulikult algklasside hoones, aga nad teavad põhikoolist kõike. Ja kuna te hakkate ühes koduklassis käima, arvasin, et oleks tore, kui te enne kooli algust pisut tuttavaks saaksite. Eks ole? Niisiis, lapsed, see on August. August, tema on Jack Will.“
Jack Will vaatas mulle otsa ja sirutas käe välja. Kui ma selle vastu võtsin, naeratas ta veidi, ütles: „Tere,“ ja vaatas hästi kiiresti maha.
„Tema on Julian,“ sõnas härra Tushman.
„Tere,“ ütles Julian ning tegi sama mis Jack Will: võttis mu käe, manas näole sunnitud naeratuse ja vaatas kiiresti maha.
„Ja Charlotte,“ sõnas härra Tushman.
Charlotte’il olid kõige heledamad juuksed, mida ma iial näinud olen. Ta ei tervitanud mind kättpidi, vaid lehvitas kiiresti ja naeratas. „Tere, August. Tore sinuga tutvuda,“ ütles ta.
„Tere,“ sõnasin ma maha vaadates. Tüdrukul olid jalas erkrohelised Crocsid.
„Niisiis,“ lausus härra Tushman, lüües käsi aeglase plaksuga kokku. „Mõtlesin, et äkki saaksite teie Augustile pisut kooli näidata. Austage näiteks kolmandalt korruselt. Seal on teie koduklass: ruum 301. Vist. Proua G, kas…“
„Ruum 301!“ hüüdis proua Garcia teisest toast.
„Ruum 301.“ Härra Tushman noogutas. „Ja siis võite Augustile näidata laboreid ja arvutiklassi. Seejärel minge edasi teisele korrusele raamatukokku ja saali. Loomulikult viige ta sööklasse.“
„Kas me peaksime talle muusikaklassi näitama?“ küsis Julian. „Hea mõte, jah,“ lausus härra Tushman. „August, kas sa mõnda pilli mängid?“
„Ei,“ ütlesin ma. See polnud minu lemmikteema, sest mul ei ole päriselt kõrvu. Noh, on küll, aga need ei näe välja nagu tavalised kõrvad.
„Noh, sulle meeldiks ehk ikkagi muusikaklassi näha,“ lausus härra Tushman. „Meil on väga kena löökriistade valik.“
„August, sa oled tahtnud trumme mängima õppida,“ ütles ema, püüdes panna mind endale otsa vaatama. Aga mul oli tukk silmil ja ma vahtisin vana nätsu, mis oli härra Tushmani kirjutuslaua alla topitud.
„Suurepärane! Nii, hakake õige minema,“ lausus härra Tushman. „Tulge ainult tagasi…“ Ta vaatas ema poole. „Poole tunni pärast, sobib?“
Ema vist noogutas.
„Niisiis, kas see sulle sobib, August?“ küsis mees minult.
Ma ei vastanud.
„Kas sobib, August?“ kordas ema. Vaatasin nüüd talle otsa. Tahtsin, et ta näeks, kui vihane ma tema peale olen. Aga siis nägin tema nägu ja lihtsalt noogutasin. Ta tundus olevat rohkem hirmul kui mina. Teised lapsed hakkasid uksest välja minema, nii et ma järgnesin neile.
„Varsti näeme,“ ütles ema tavalisest kõrgema häälega. Ma ei vastanud talle.
Suur ringkäik
Jack Will, Julian, Charlotte ja mina läksime mööda suurt koridori laia trepini. Mitte keegi ei lausunud sõnagi, kui me üles kolmandale korrusele kõndisime.
Trepi lõppu jõudnud, läksime veidi maad mööda väikest koridori, kus oli palju uksi. Julian tegi lahti ukse, millel seisis number 301.
„See on meie koduklass,“ ütles ta pooleldi avatud ukse ees seistes. „Meie õpetaja on preili Petosa. Räägitakse, et tal pole viga, vähemalt klassijuhatajana mitte. Aga kuulsin, et matemaatikaõpetajana on ta hästi range.“
„See pole tõsi,“ ütles Charlotte. „Ta andis eelmisel aastal mu õele matemaatikat ja tema ütles, et ta on väga tore.“
„Mina pole küll seda kuulnud,“ vastas Julian, „aga vahet pole.“ Ta pani ukse kinni ja jätkas teekonda mööda koridori. „Siin on labor,“ ütles ta järgmise ukseni jõudes. Ja täpselt nagu paar sekundit tagasi, seisis ta pooleldi lahti tehtud ukse ees ja hakkas rääkima. Ta ei vaadanud mulle kõnelemise ajal kordagi otsa, millest polnud midagi, sest mina ei vaadanud talle ka otsa. „Loodusteaduse õpetaja saab teada alles esimesel koolipäeval, aga härra Haller on väga hea. Tema õpetas nooremates klassides. Ta mängis tunnis oma hiigelsuurt tuubat.“
„See oli baritonsarv,“ ütles Charlotte.
„Tuuba!“ vastas Julian ust kinni tõmmates.
„Kuule mees, lase tal sisse minna, et ta saaks ruumi ka näha,“ ütles Jack Will, trügis Julianist mööda ning tegi ukse lahti.
„Mine sisse, kui tahad,“ ütles Julian. Ta vaatas mulle esimest korda otsa.
Ma kehitasin õlgu ja läksin ukse juurde. Julian tuli kiiresti tee pealt eest, nagu ta oleks kartnud, et lähen talle möödaminnes kogemata vastu.
„Siin pole eriti midagi näha,“ lausus Julian minu järel sisse minnes. Ta hakkas toas olevatele asjadele osutama. „Siin on inkubaator. See suur must asi on tahvel. Need on pingid. Need toolid. Need on Bunseni põletid. See on rõve loodusposter. See kriit. See siin kustukumm.“
„Olen kindel, et ta teab, mis asi on kustukumm,“ lausus Charlotte pisut Via moodi rääkides.
„Kust mina tean, mida ta teab?“ vastas Julian. „Härra Tushmani sõnul ei ole ta koolis käinud.“
„Sa ju tead, mis asi on kustukumm, eks?“ küsis Charlotte minult.
Tunnistan, et olin nii närvis, et ei osanud midagi öelda ega teha ning vaatasin lihtsalt põrandale.
„Kuule, kas sa rääkida oskad?“ küsis Jack Will.
