ma koos ema ja isaga Viat kevadkontsertidel ja muudel seesugustel üritustel vaatamas käisin. See kool oli hoopis teistsugune. See oli väiksem. Lõhnas haigla moodi.
Tore proua Garcia
Kõndisime härra Tushmani järel paarist koridorist läbi. Inimesi polnud palju liikvel. Ja need mõned, kes olid, ei paistnud mind üldse tähele panevat, kuigi võib-olla oli põhjuseks see, et nad ei näinudki mind. Ma peitsin end kõndimise ajal ema taha. Tean, et see jätab minust tite mulje, aga ma ei tundnud end tol hetkel eriti vaprana.
Lõpuks jõudsime väikesesse ruumi, mille uksel seisid sõnad „põhikooli direktori kabinet“. Toas oli kirjutuslaud, mille taga istus pealtnäha toreda olekuga daam.
„See on proua Garcia,“ ütles härra Tushman ning naine naeratas emale, võttis prillid eest ja tõusis toolilt püsti. Ema tervitas teda kättpidi ning lausus: „Isabel Pullman, meeldiv tutvuda.“
„Ja see on August,“ sõnas härra Tushman. Ema astus pisut kõrvale, et ma ette astuksin. Siis juhtus see, mida ma olin miljon korda juhtumas näinud. Kui ma proua Garcia poole vaatasin, langetas ta hetkeks pilgu. See käis nii kiiresti, et keegi teine ei oleks seda märganud, sest tema ülejäänud nägu jäi täpselt samasuguseks. Tema näol oli hästi särav naeratus. „Väga meeldiv sinuga tutvuda, August,“ lausus naine, sirutades käe tervituseks välja.
„Tere,“ ütlesin vaikselt, andes talle käe, aga ma ei tahtnud talle otsa vaadata, nii et silmitsesin ainiti tema prille, mis tal ketiga kaelas rippusid.
„Oo, milline tugev käepigistus!“ lausus proua Garcia. Tema käsi oli hästi soe.
„Poisil on tappev käepigistus,“ nõustus härra Tushman ja kõik naersid minu pea kohal.
„Sa võid mind proua G-ks kutsuda,“ sõnas proua Garcia. Ta vist rääkis minuga, aga ma vaatasin nüüd tema kirjutuslaual olevaid asju. „Kõik kutsuvad mind nii. Proua G, ma unustasin oma kapikoodi. Proua G, mul on hilinemistõendit vaja. Proua G, ma tahan valikainet vahetada.“
„Proua G on tegelikult see, kes kooli juhib,“ lausus härra Tushman, pannes jälle kõiki täiskasvanuid naerma.
„Ma olen igal hommikul kella poole kaheksaks siin,“ jätkas proua Garcia, vaadates jätkuvalt mulle otsa, samal ajal kui mina vahtisin tema pruune rihmikuid, mille pannaldel olid väikesed lillad lilled. „Nii et kui sul on kunagi midagi vaja, August, küsi minult. Ja sa võid minult kõike küsida.“
„Hästi,“ pomisesin ma.
„Oi, kui armas laps,“ ütles ema, osutades ühele fotole proua Garcia teadetetahvlil. „Kas teie oma?“
„Ei, jumal hoidku!“ sõnas proua Garcia, näol nüüd lai naeratus, mis oli hoopis teistsugune kui tema särav naeratus. „Te tegite just mu päeva ilusaks. See on minu lapselaps.“
„Kui armas!“ ütles ema pead vangutades. „Kui vana?“
„Sellel pildil vist viiekuune. Aga nüüd on ta suur. Peaaegu kaheksa-aastane!“
„Oo,“ ütles ema noogutades ja naeratades. „No ta on väga ilus.“
„Aitäh!“ sõnas proua Garcia ning noogutas, nagu ta tahaks oma lapselapse kohta veel midagi öelda. Aga siis äkitselt muutus tema naeratus pisut napimaks. „Me kõik hoolitseme Augusti eest,“ ütles ta emale ning ma nägin, et ta pigistas õrnalt ema kätt. Vaatasin emale otsa ning taipasin siis, et ta on niisama närvis kui mina. Mulle vist meeldis proua Garcia – kui tema näol polnud seda säravat naeratust.
Jack Will, Julian ja Charlotte
Läksime härra Tushmani järel proua Garcia laua vastas asuvasse väikesesse ruumi. Ta rääkis, kui ta oma kabineti ukse kinni pani ja suure kirjutuslaua taha istus, kuid ma ei pööranud tema öeldule suuremat tähelepanu. Vaatasin tema laual olevaid asju. Need olid lahedad, näiteks õhus hõljuv gloobus ja pisikestest peeglitest tehtud Rubiku kuubiku moodi ese. Mulle meeldis tema kabinet väga. Mulle meeldis, et seintel olid toredad õpilaste tehtud väikesed joonistused ja maalid, mis olid raamitud, nagu need oleksid tähtsad.
Ema istus härra Tushmani kirjutuslaua ette toolile ning kuigi selle kõrval oli veel üks tool, otsustasin tema kõrval seista.
„Miks teil on oma tuba, aga proua G-l ei ole?“ küsisin ma.
„Sa pead silmas, miks mul on oma kabinet?“ küsis härra Tushman.
„Te ütlesite, et tema juhib kooli,“ laususin ma.
„Aa! Noh, ma tegin nalja. Proua G on minu sekretär.“
„Härra Tushman on põhikooli direktor,“ selgitas ema.
„Kas teid kutsutakse härra T-ks?“ küsisin ma ning see pani mehe naeratama.
„Kas sa tead, kes on härra T?“ vastas ta. „Mul on sellest lollpeast kahju,“ ütles ta naljaka häälega, nagu ta teeks kedagi järele.
Mul polnud aimugi, millest ta rääkis.
„Igatahes ei kutsu,“ ütles härra Tushman pead raputades. „Mitte keegi ei kutsu mind härra T-ks, kuigi mulle tundub, et mind hüütakse paljude teiste nimedega, millest ma midagi ei tea. Olgem ausad, sellise nimega, nagu mul on, pole just kerge elada, mõistad, mida ma öelda tahan?“
Pean siinkohal tunnistama, et hakkasin täiega naerma, sest ma sain täpselt aru, mida ta öelda tahtis.
„Minu emal ja isal oli õpetaja, kelle nimi oli preili Butt,“ ütlesin ma.
„Auggie!“ sõnas ema, aga härra Tushman naeris.
„No see on küll hull lugu,“ lausus härra Tushman pead vangutades. „Ma ei tohiks vist kaevata. Niisiis, August, tead, mida ma mõtlesin täna teha…“
„Kas see on kõrvits?“ küsisin ühele raamitud maalile osutades.
„Auggie, kullake, ära sega vahele,“ ütles ema.
„Kas see meeldib sulle?“ küsis härra Tushman end ringi keerates ja maali poole vaadates. „Mulle ka. Ja mina arvasin ka, et tegemist on kõrvitsaga, kuni õpilane, kes selle mulle kinkis, selgitas, et tegelikult see pole kõrvits. See on… kas oled valmis seda kuulma… minu portree! Niisiis, August, ma küsin sinult: kas ma näen tõepoolest nii väga kõrvitsa moodi välja?“
„Ei!“ vastasin ma, kuigi mõtlesin, et näeb küll. See, kuidas tema põsed naeratades punni läksid, meenutas millegipärast kõrvitsalaternat. Just siis, kui ma sellele mõtlesin, torkas mulle pähe, kui naljakas see oli: põsed ja härra Tushman. Ja ma hakkasin veidi naerma. Raputasin pead ja panin käe suule.
Härra Tushman naeratas, nagu ta suudaks mu mõtteid lugeda. Hakkasin veel midagi ütlema, aga siis äkitselt kuulsin kabineti ukse tagant hääli: laste hääli. Ma ei liialda, aga mu süda hakkas sõna otseses mõttes taguma, nagu oleksin äsja maailma pikima jooksuvõistluse läbinud. Naer minu sees lihtsalt valgus välja.
Asi oli selles, et väiksena polnud mul kunagi midagi uute lastega tutvumise vastu, sest kõik lapsed, kellega kohtusin, olid ka väga väikesed. Väikeste laste puhul on lahe see, et nad ei ütle midagi, püüdes sinu tundeid riivata, isegi kui nad ütlevad mõnikord asju, mis haiget teevad. Aga nad ei saa päriselt aru, mida nad ütlevad. Aga
