e>I osa
LENNUJAAMABAARIDE REEGLID
1. peatükk
TED
„Tere,” ütles naine.
Vaatasin kahvatut tedretähnilist kätt minu kõrval oleva tühja baaritooli seljatoel Heathrow lennujaama äriklassi ootesaalis ja tõstsin pilgu võõra näole.
„Kas ma tunnen teid?” küsisin ma. Naine ei paistnud eriti tuttav, aga tema ameerika aktsent, valge särk ja põlvini ulatuvatesse saabastesse topitud liibuvad teksased meenutasid mõnda mu naise kohutavatest sõbrannadest.
„Ei, andke andeks. Ma lihtsalt imetlesin teie jooki. Kas tohib?” Ta sättis oma pika, saleda keha nahaga kaetud pöördtoolile ja pani käekoti letile. „Kas see on džinn?” küsis ta minu ees seisva martiini kohta.
„Hendrick’s,” vastasin.
Ta viipas baarimehele, see oli turris juuste ja läikiva lõuaga nooruk, ja tellis Hendrick’si martiini kahe oliiviga. Kui naisele jook toodi, tõstis ta minu poole vaadates klaasi. Mul oli üks lonks alles ja ma ütlesin: „Vaktsineerimise terviseks rahvusvahelistel lendudel.”
„Selle terviseks joon ma küll.”
Lõpetasin oma joogi ja tellisin uue. Naine tutvustas ennast, unustasin tema nime kohe. Ütlesin talle enda oma – lihtsalt Ted, mitte Ted Severson, vähemalt mitte kohe. Istusime ülepolsterdatud ja – valgustatud Heathrow ootesaalis, jõime oma jooke, vahetasime mõned laused ja tegime kindlaks, et me mõlemad läheme samale lennule, mis suundus Logani lennujaama Bostonis. Ta võttis käekotist õhukese pehmes köites romaani ja hakkas lugema. See andis mulle võimaluse teda põhjalikumalt vaadata. Ta oli ilus – pikad punased juuksed, kirkad rohekassinised silmad, mis meenutasid troopilist merd, ja nii kahvatu nahk, et see näis peaaegu kooritud piima sinakasvalget karva olevat. Kui selline naine kodukandi baaris su kõrvale istub ja su joogivalikut kiidab, arvad, et su elu muutub kohe. Aga lennujaamabaarides, kus su joomakaaslased lendavad kohe vastassuunas, kehtivad teistsugused reeglid. Ja ehkki naine oli teel Bostonisse, täitis mind endiselt iiveldama ajav viha selle olukorra pärast, mis mul kodus naisega tekkinud oli. Inglismaal oldud nädala jooksul polnud ma suutnud millelegi muule mõelda. Olin vaevalt söönud, vaevalt maganud.
Valjuhääldist edastati mingi teade, millest oli võimalik eristada ainult sõnu Boston ja viibib. Heitsin pilgu ekraanile tagant valgustatud joogiriiulite kohal ja jälgisin, kuidas meie väljalennu aega tunni võrra edasi lükati.
„Aeg järgmine võtta,” ütlesin. „Mina teen välja.”
„Miks mitte,” ütles naine, pani oma raamatu kinni ja asetas selle, esikülg nähtaval, letile käekoti juurde. „Jaanuari kaks nägu”. Autor Patricia Highsmith.
„Kuidas su raamat ka on?”
„Ei kuulu tema parimate hulka.”
„Pole midagi hullemat kui vilets raamat ja pikalt edasi lükatud lend.”
„Mida sina loed?” küsis naine.
„Ajalehte. Mulle ei meeldi tegelikult raamatud.”
„Mida sa siis lennu ajal teed?”
„Joon džinni. Plaanin mõrvu.”
„Huvitav.” Ta naeratas mulle esimest korda. See oli lai naeratus, mis tekitas tema ülemise huule ja nina vahele kurru, tõi nähtavale täiuslikud hambad ja roosade igemete rea. Mõtlesin, kui vana ta võis olla. Kui ta istet võttis, olin arvanud, et ta oli kolmekümnendate eluaastate keskel, pigem minuvanune, aga naeratus ja tuhmid tedretähed ninaseljal muutsid ta nooremaks. Võib-olla kakskümmend kaheksa. Minu naise vanus.
„Ja loomulikult ma töötan lennu ajal,” lisasin.
„Mida sa teed?”
Esitasin talle lühiversiooni loost, kuidas ma rahastasin ja nõustasin interneti idufirmasid. Ma ei rääkinud talle, kuidas ma teenisin suurema osa oma rahast – müües need firmad maha niipea, kui nad potentsiaali näitasid. Ja ma ei rääkinud talle, et tegelikult polnud mul selles elus enam vajadust tööd teha, et ma olin üks vähestest 1990ndate lõpu internetiärimeestest, kellel oli õnnestunud just enne mulli lõhkemist laager kokku panna (ja aktsiad rahaks teha). Varjasin neid fakte ainult sellepärast, et mul polnud tahtmist neist rääkida, mitte sellepärast, et oleksin arvanud, et mu uus seltsiline võib seda ülbuseks pidada või kaotada huvi minuga vestlemise vastu. Ma polnud kunagi tundnud vajadust paluda vabandust raha pärast, mis ma olin teeninud.
„Kuidas sinuga on? Mis tööd sina teed?” küsisin.
„Ma töötan Winslow kolledžis. Olen arhivaar.”
Winslow oli tüdrukutekolledž, mis asus Bostonist umbes kahekümne miili kaugusel rohelises eeslinnas. Küsisin temalt, mida arhivaar teeb, ja ta rääkis mulle – ilmselt oli see tema töö lühikirjeldus –, kuidas ta kogus ja säilitas kolledži dokumente. „Ja sa elad Winslow’s?” küsisin.
„Jah.”
„Abielus?”
„Ei ole. Sina?”
Neid sõnu öeldes tabasin kerge välgatuse tema silmis, kui ta otsis pilguga sõrmust mu vasakult käelt. „Jah, kahjuks,” ütlesin. Siis tõstsin käe, et ta mu tühja sõrmusesõrme näeks. „Ja ei, ma ei võta lennujaamabaarides sõrmust ära juhuks, kui sinusugune naine peaks minu kõrvale istuma. Ma pole kunagi sõrmust kandnud. Ma ei talu seda tunnet.”
„Miks kahjuks?” küsis naine.
„See on pikk lugu.”
„Lend lükati edasi.”
„Tahad tõesti mu viletsast elust kuulda?”
„Kuidas ma saaksin sellest keelduda?”
„Kui ma sulle räägin, läheb mul veel üht sellist vaja.” Tõstsin tühja klaasi. „Sulle?”
„Ei, aitäh. Kaks on mu piir.” Ta tõmbas hammastega ühe oliivi hambaorgi otsast ja hammustas seda. Märkasin korraks tema roosat keeleotsa.
„Ma ütlen alati, et kaks martiinit on liiga palju ja kolm pole küllalt palju.”
„See on naljakas. Kas mitte James Thurber sedasama ei öelnud?”
„Pole temast kunagi kuulnud,” ütlesin ja muigasin, ehkki tundsin kerget piinlikkust, et olin üritanud kuulsat tsitaati enda omana esitada. Korraga oli baarmen mu ees ja ma tellisin veel ühe joogi. Nahk mu suu ümber oli muutunud meeldivalt tuimaks nagu džinni joomisest ikka, aga ma teadsin, et oli oht, et ma jään liiga purju ja räägin liiga palju, aga siin kehtisid lõppude lõpuks lennujaama reeglid, ja ehkki mu reisikaaslane elas minust vaid kahekümne miili kaugusel, olin tema nime juba unustanud ja võimalus, et ma temaga veel kunagi kohtun, oli väga väike. Ja oli hea tunne võhivõõra inimesega rääkida ja juua. Juba nende sõnade valjult välja ütlemine lahustas osa mu raevust.
Niisiis rääkisin talle selle loo. Rääkisin, et olime naisega kolm aastat abielus olnud ja et me elasime Bostonis. Rääkisin talle septembrinädalast Kennewick Innis Maine’i lõunarannikul ja kuidas me olime sellesse kanti armunud ja ostnud seal naeruväärselt ülehinnatud rannaäärse krundi. Rääkisin, et mu naine oli otsustanud, et kuna tal on magistrikraad mingilt kunstide ja sotsiaalse tegevuse alalt, jätkub tal oskusi, et maja koos arhitektuurifirmaga projekteerida, ja kuidas ta oli viimasel ajal suurema osa ajast veetnud Kennewickis, töötades koos Brad Daggetti nimelise töövõtjaga.
„Ja
