talle täpsemalt. Seletasin, kuidas Miranda oli hakanud tüdinema meie elust Bostonis. Esimesel abieluaastal oli ta pannud oma hinge meie South Endi pruunist liivakivist maja sisustamisse. Pärast seda oli ta saanud osalise ajaga töö ühe sõbra galeriis SoWa piirkonnas, aga isegi siis teadsin ma, et asjad hakkasid hapuks minema. Jututeemad said poole õhtusöögi pealt otsa, olime hakanud erinevatel aegadel voodisse minema. Veelgi tähtsam oli see, et olime kaotanud need rollid, mis olid meid suhte alguses määratlenud. Algul olin ma rikas ärimees, kes tutvustas naisele kalleid veine ja heategevuspidusid, tema oli boheemlasest kunstnik, kes broneeris reise Tai randadesse ja kellele meeldis keldribaarides aega viita. Teadsin, et me olime klišee, aga meie puhul see toimis. Me klappisime igal tasandil. Nautisin isegi seda, et ehkki ma pidasin end tavapärasel viisil kenaks meheks, ei vaadanud keegi minu poolegi, kui tema minuga oli. Tal olid pikad jalad ja suured rinnad, südamekujuline nägu ja täidlased huuled. Tal olid tumepruunid juuksed, mis olid alati mustaks värvitud. Juuksed olid sätitud nii, et jätsid sasitud mulje, nagu oleks ta just voodist tõusnud. Tema nahk oli veatu ja ta ei vajanud meiki, ehkki ta ei lahkunud iial kodust, ilma et oleks musta silmalainerit kasutanud. Olin näinud, kuidas mehed baarides ja restoranides teda vaatasid. Võib-olla kandsin oma tundeid üle, aga nende meeste pilgud olid näljased ja metsikud. Mul oli hea meel, et me ei elanud ajal ega paigas, kus mehed tavatsesid relvi kanda.
Meie reis Kennewicki Maine’is oli olnud spontaanne, reaktsioon Miranda kurtmisele, et me polnud üle aasta koos aega veetnud. Läksime septembri kolmandal nädalal. Paar esimest päeva olid pilvitud ja soojad, aga tolle nädala kolmapäeval tuli Kanadast paduvihm ja sulges meid hotellituppa. Lahkusime toast ainult selleks, et keldrikõrtsis Allagash White’i juua ja homaari süüa.
Kui torm vaibus, olid ilmad muutunud jahedaks ja kuivaks, valgus hallimaks, hämarik pikemaks. Ostsime kampsunid ja uurisime miilipikkust kaljurada, mis algas võõrastemajast põhjas ja lookles lainetava Atlandi ookeani ja kaljuserva vahel. Õhk, mis alles oli olnud raske niiskusest ja päikesekreemi lõhnast, oli nüüd värske ja soolakas. Armusime mõlemad Kennewicki nii sügavalt, et kui leidsime raja lõpus kõrge kalju otsas müügis oleva kibuvitstesse mattunud maatüki, helistasin numbrile sildil MÜÜA ja tegin kohe pakkumise.
Aasta hiljem olid kibuvitsad välja juuritud, vundamendikraav kaevatud ja väljast oli kaheksa magamistoaga maja peaaegu valmis. Olime palganud Brad Daggetti, tihedate tumedate juuste, kitsehabeme ja kõvera ninaga karmi lahutatud mehe ehituse projektijuhiks. Mina veetsin oma nädalaid Bostonis – nõustasin salka värskeid MIT-i lõpetajaid, kes olid loonud uue algoritmi blogipõhisele otsingumootorile –, Miranda viibis üha enam Kennewickis, peatus võõrastemajas ja hoidis ehitustöödel silma peal, pabistas iga plaadi ja detaili pärast.
Septembri alguses otsustasin talle üllatuse teha ja kohale sõita. Saatsin talle mobiiltelefonile sõnumi, kui sõitsin Bostonist põhja poole jäävale I-95-le. Jõudsin veidi enne keskpäeva Kennewicki ja otsisin teda võõrastemajast. Sealt öeldi, et ta on hommikust saati väljas olnud.
Sõitsin maja juurde ja parkisin Bradi F-150 taha, mis seisis kruusatatud sissesõiduteel. Miranda punarinna muna värvi sinine Mini Cooper oli samuti seal. Ma polnud paar nädalat ehitusplatsil käinud ja rõõmustasin tehtud töid nähes. Kõik aknad paistsid ees olevat ja uputatud aia jaoks valitud kiviplaadid oli kohale toodud. Kõndisin maja taha, kus kõikidel teise korruse magamistubadel oli oma rõdu ja esimest korrust ümbritsev katusega veranda viis tohutule plaaditud terrassile. Terrassi ette oli kaevatud kandiline auk basseini jaoks. Kivitrepist terrassile minnes märkasin läbi ookeani poole avaneva köögiakna Bradi ja Mirandat. Kavatsesin just aknale koputada ja oma kohalolekust märku anda, kui miski sundis mind peatuma. Nad nõjatusid vastu äsja paigaldatud kvartsist tööpinda ja vaatasid välja aknast, kust avanes vaade Kennewicki lahele. Brad suitsetas sigaretti ja ma jälgisin, kuidas ta nipsas tuhka kohvitassi, mida ta teises käes hoidis.
Ent see oli Miranda, kes mind peatuma sundis. Tema asendis, selles, kuidas ta tööpinnale naaldus, Bradi laiade õlgade poole pööratud, oli midagi. Ta näis end täiesti vabalt tundvat. Jälgisin, kuidas ta hooletu liigutusega käe tõstis, kui Brad süütas tema sõrmede vahel oleva sigareti. Miranda tõmbas sügava mahvi ja andis sigareti Bradile tagasi. Nad polnud selle liigutuse ajal teineteise poole vaadanud ja ma mõistsin sel hetkel, et nad mitte ainult ei seksinud teineteisega, vaid olid ilmselt ka armunud.
Viha või jahmatuse asemel oli mu esimene reaktsioon hirm, et nad märkavad, kuidas ma terrassil nende intiimset hetke luuran. Läksin tagasi peasissekäigu juurde, sammusin üle veranda, avasin klaasukse ja hõikasin kajavasse majja: „Tere.”
„Me oleme siin,” hüüdis Miranda vastu ja ma läksin kööki.
Nad olid teineteisest veidike kaugemale liikunud, aga mitte palju. Brad kustutas sigareti kohvitassi. „Teddy, milline üllatus,” ütles Miranda. Ta oli ainuke, kes mind niimoodi kutsus, hellitusnimega, mis oli saanud alguse naljast, kuna see ei sobinud mulle üldse.
„Tere, Ted,” ütles Brad. „Mis sa siis senisest tööst arvad?”
Miranda tuli ümber leti ja vajutas mu huultele suudluse, mis tabas suunurka. Ta lõhnas kalli šampooni ja Marlboro järele.
„Näib kena. Mu kivid on kohale jõudnud.”
Miranda puhkes naerma. „Me lasime tal ühe asja valida ja muust ta ei hooligi.”
Brad tuli samuti ümber leti ja surus mu kätt. Tema käsi oli suur ja mõhnaline, peopesa soe ja kuiv. „Tahad täit ekskursiooni?”
Kui Brad ja Miranda mulle maja näitasid, Brad rääkis ehitusmaterjalidest ja Miranda sellest, milline mööbel kuhugi tuleb, hakkasin kahtlema selles, mida ma näinud olin. Kumbki ei paistnud minu seltsis eriti närviline olevat. Võib-olla olid neist saanud lihtsalt lähedased sõbrad, sellised, kes õlg-õla kõrval seisavad ja sigaretti jagavad. Miranda võis füüsiline olla, rippus sõbrannadel käevangus, suudles meessoost sõpru tervituseks ja hüvastijätuks huultele. Hakkasin mõtlema, et olin paranoiline.
Pärast ekskursiooni majas sõitsime Mirandaga Kennewick Inni ja sõime Livery kõrtsis lõunat. Tellisime mõlemad praetud kilttursavõileiva ja ma jõin kaks viskit soodaveega.
„Kas Brad on su uuesti suitsetama meelitanud?” küsisin, tahtes teda valelt tabada, tema reaktsiooni näha.
„Mida?” küsis ta, laup kortsus.
„Sul oli kerge suitsulõhn juures. Majas.”
„Võib-olla tõmbasin mahvi või paar. Teddy, ma ei ole uuesti suitsetama hakanud.”
„Ma ei hooli sellest tegelikult. Lihtsalt mõtlesin.”
„Suudad sa uskuda, et maja on peaaegu valmis?” ütles Miranda friikartulit mu ketšupisse kastes.
Rääkisime mõnda aega majast ja ma hakkasin nähtus veelgi enam kahtlema. Miranda ei käitunud süüdlaslikult.
„Sa jääd nädalavahetuseks siia?” küsis ta.
„Ei, ma tahtsin lihtsalt siia tulla ja tere öelda. Mul on täna õhtusöök Mark LaFrance’iga.”
„Tühista see ja jää siia. Homme peaks ilus ilm olema.”
„Mark lendas ainult selle kohtumise pärast siia. Ma pean mõned numbrid ette valmistama.”
Algul olin kavatsenud kogu pärastlõunaks Maine’i jääda, lootes, et Miranda on nõus pika lõunauinakuga hotellitoas. Aga kui olin näinud teda ja Bradi semutsemas väga kallis köögis, mille eest maksin mina, olin meelt muutnud. Mul oli uus plaan. Pärast lõunasööki sõidutasin Miranda tagasi maja juurde,
