käinud. Umbes viieteistkümne minuti jooksul kulutasin peaaegu viissada dollarit vihmakindlatele varjemustriga pükstele, hallile kapuutsiga vihmamantlile, suurtele lenduriprillidele ja kallile binoklile. Viisin varustuse Crate’i ja Barreli kaupluslao vastas asuvasse avalikku tualetti ja panin uued riided selga. Kui kapuuts oli peas ja lenduriprillid ees, olin kindel, et mind pole võimalik ära tunda. Vähemalt mitte eemalt. Sõitsin uuesti põhja poole, parkisin auto avalikku parklasse Kennewicki lahe lähedal, pressides oma Quattro kahe kastiga pikapi vahele. Ma teadsin, et ei Mirandal ega Bradil polnud põhjust just sellesse parklasse tulla, aga mul polnud ka mingit põhjust oma autot silmatorkavasse kohta jätta.
Tuul oli vaibunud, aga taevas oli madalal ja süngelt hall, oli hakanud sadama sooja peenikest vihma. Kõndisin üle märja liivaranna, ronisin üle lahtiste kivide ja kildi, mis viisid kaljuraja algusse. Liikusin ettevaatlikult, hoidsin pilgu sillutatud rajal – see oli vihmast libe ja siin-seal olid rajal juurikad – selle asemel et nautida minust paremal dramaatiliselt laiuvat Atlandi ookeani. Kohati oli sillutis kaljurajalt täielikult kadunud ja luitunud silt hoiatas jalutajaid ohtliku raja eest. Tänu sellele ei kasutatud rada väga tihti ja ma nägin tol pärastlõunal ainult ühte inimest – teismelist tüdrukut Bruinsi dressipluusis, mis lõhnas nii, nagu oleks tüdruk just savu tõmmanud. Möödusime teineteisest sõnagi lausumata ja pilke vahetamata.
Raja viimases osas kõndisin laguneval betoonmüüril, mis märkis kivimaja krundipiiri, see oli viimane maja enne kolmveerandit miili söötis maad, mis ulatus meie krundini. Siis langes rada merepinnani, ületas kitsa kaljuse ranna, mis oli täis vanu poisid ja vetikaid, ning lookles siis järsult mäkke kõverate kuuskede vahele. Vihm oli tihedamaks muutunud ja ma võtsin märjad päikeseprillid eest. Tõenäosus, et Miranda või Brad on majast väljas, oli väga väike ja minu plaan oli peatuda just enne puhastatud platsi ja sättida end tihedatesse põõsastesse kalju jalamil. Kui üks või teine oleks aknast välja vaadanud ja mind mu binokliga märganud, oleksid nad mind linnuvaatlejaks pidanud. Kui nad oleksid mulle lähenenud, oleksin kiiresti mööda rada eemaldunud.
Kui ma nägin maja puhastatud platsi kohal kõrgumas, rabas mind jälle mõte, kuidas maja tagumine külg – see, mis jäi ookeani poole – oli stiililt tee poole jääva fassaadi vastand. Maja esikülg oli kaetud dekoratiivkiviga, sellel oli hulk väikseid aknaid ja kõrged tumedast puidust uksed, mille kohal kerkisid rõhutatud kaared. Maja tagumise külje moodustas beežiks värvitud puit ja hulk ühesuguste rõdudega aknaid jättis mulje keskmise suurusega hotellist. „Mul on palju sõpru,” oli Miranda öelnud, kui ma küsisin, miks pidi majas olema seitse külaliste magamistuba. Seejärel oli ta heitnud mulle pilgu, nagu oleksin temalt küsinud, miks peab majas olema veevärk.
Leidsin hea koha kängu jäänud kuuse alt, mis oli kõver ja keerdus nagu bonsai. Heitsin märjale maapinnale kõhuli ja näppisin binoklit, kuni sain maja fookusse. Olin majast umbes viiekümne jardi kaugusel ja nägin kerge vaevaga akendest sisse. Silmitsesin alumise korruse aknaid, ei märganud neis mingit liikumist ja võtsin ette teise korruse aknad. Ei midagi. Tegin pausi, vaatasin maja ilma binoklita, soovides, et näeksin sissesõiduteed maja esiküljel. Nii palju kui mina teadsin, ei pruukinud majas üldse kedagi olla, ehkki Daggetti veoauto oli siis seal olnud, kui ma Miranda maja juurde tagasi viisin.
Paar aastat varem olin käinud kalal kolleegiga, samasuguse internetiärimehega, kes oli parim avamerekalastaja, keda ma iial tundnud olin. Ta võis ookeani pinda vahtida ja täpselt öelda, kus kalad olid. Ta rääkis mulle, et tema nipp oli pilku mitte keskendada, vaadata kogu vaatevälja korraga ja seda tehes märkas ta liikumisvälgatusi, värelusi vees. Proovisin seda toona ja ainsaks tulemuseks oli tuim peavalu. Nii et kui olin aknad veel korra binokliga üle vaadanud, ilma et oleksin midagi näinud, otsustasin oma maja juures sama nippi kasutada. Lasin kõigel silme ees hägustuda, oodates, et vähimgi liikumine endale tähelepanu tõmbaks, ja kui olin vähem kui minuti maja põrnitsenud, märkasin midagi maja põhjakülje kõrges aknas, mille taga pidi olema elutuba. Tõstsin binokli ja keskendusin aknale; Brad ja Miranda olid just tuppa astunud. Nägin neid üsna selgelt; loojuv pärastlõunapäike langes sobiva nurga all aknasse ja valgustas peegeldust tekitamata toa sisemust. Jälgisin, kuidas Brad astus improviseeritud laua äärde, mille tema puusepad olid püsti pannud. Ta võttis tüki puud, mis meenutas lae ehisliistu ja näitas seda mu naisele. Ta libistas sõrmedega üle liistu vagude ja naine kordas tema liigutust. Mehe huuled liikusid ja Miranda noogutas tema sõnade peale.
Lühikese hetke jooksul tundsin end naeruväärselt, paranoiline abikaasa, seljas varjemustriga rõivad, luuramas oma naise ja ehitusmehe järele, aga kui Brad oli liistu käest pannud, nägin, kuidas Miranda tema käte vahele libises, pea taha kallutas ja teda huultele suudles. Brad surus oma suure käega naise puusad enda vastu ja teise käega haaras naise sassis juustest. Käskisin endal mitte rohkem vaadata, aga millegipärast ei suutnud ma lõpetada. Jälgisin vähemalt kümme minutit, nägin, kuidas Brad sättis mu naise kummargile lauale, tõstis tema tumelilla seeliku üles, võttis napid valged aluspüksid tal jalast ja sisenes temasse selja tagant. Jälgisin, kuidas Miranda end lauale sättis, üks käsi servast hoidmas, teine enda jalgade vahel, juhtides meest enda sisse. Oli selge, et nad olid seda varemgi teinud.
Libistasin end tahapoole, istuvasse asendisse. Rajale tagasi jõudes tõmbasin kapuutsi peast ja oksendasin oma lõunasöögi tumedaks, tuules virdavaks lombiks.
„Kui kaua aega tagasi see oli?” küsis mu kaasreisija, kui olin talle loo ära rääkinud.
„Natuke rohkem kui nädal tagasi.”
Ta pilgutas silmi ja hammustas alumist huult. Tema laud olid kahvatud nagu paber.
„Mida sa siis ette kavatsed võtta?” küsis ta.
Seda olin ma endalt kogu nädala küsinud. „Tegelikult tahaksin oma naise ära tappa.” Naeratasin džinnist tuimaks muutunud suuga ja üritasin anda talle kerge silmapilgutusega võimaluse mind mitte uskuda, aga tema nägu jäi tõsiseks. Ta kergitas oma punakaid kulme.
„Ma arvan, et sa peaksidki,” ütles ta ja ootasin mingit märguannet, et ta oli nalja teinud, aga see jäi tulemata. Tema pilk jäi kindlaks. Talle otsa vaadates taipasin, et ta oli palju ilusam, kui ma alguses olin arvanud. See oli eeterlik ilu, ajatu, nagu oleks ta renessansiaegne maal. Nii erinev minu naisest, kes nägi välja, nagu oleks tema koht 1950ndate rämpskirjanduse raamatukaanel. Kavatsesin lõpuks rääkima hakata, kuid naine kallutas pea viltu, et kuulata valjuhääldi summutatud teadet. Just kuulutati, et oli alanud meie lennu pardaleminek.
2. peatükk
LILY
Tol suvel, kui ma sain neliteist, kutsus ema meie juurde elama kunstniku, kelle nimi oli Chet. Ma ei mäleta tema perekonnanime; ma ei ole tegelikult kindel, kas ma seda üldse teadsingi. Ta võttis kutse vastu ja asus elama väiksesse korterisse ema ateljee kohal. Tal olid tumedate raamidega paksud prillid, alati värviplekiline puhmashabe ja ta lõhnas nagu üleküpsenud puuvili. Mäletan, kuidas ta silmad mu rindadele hüppasid, kui meid tutvustati. Suvi oli juba kuum ja ma kandsin ära lõigatud säärtega teksaseid ja maikat. Mu rinnad polnud suuremad kui sääsehammustus, aga tema vaatas ikka.
„Tere, Lily,” ütles ta. „Hüüa mind onu Chetiks.”
„Miks? Kas sa oled mu onu?”
Ta lasi mu käe lahti ja puhkes naerma, see oli katkise mootori häält meenutav purisev heli. „Kuule, ma tunnen end juba niigi nagu perekonnaliige, tänu sellele, kuidas su vanemad mind kohtlevad. Kogu suvi maalimiseks, sõbrake. Uskumatu.”
Läksin rohkem sõnagi lausumata minema.
Ta ei olnud ainus külaline tol suvel. Tegelikult polnud Monk’s House’is kunagi ainult üks külaline korraga, eriti suvel, kui mu vanematel õpetajakohustusi polnud ja nad said pühenduda sellele, mida nad tõeliselt
